NordenBladet – Sotsiaalministeeriumi värske prognoosi kohaselt peavad pärast 2000. aastat sündinud noored arvestama, et riiklik pensioniiga saabub nende jaoks alles 71-aastaselt. Samuti hoiatatakse, et vaid esimesse sambasse panustamine toob tulevikus kaasa drastilise sissetulekute languse.
Eesti pensionisüsteem on seotud eeldatava elueaga – mida kauem inimesed elavad, seda hiljem nad pensionile pääsevad. Hetkel on pensioniiga 64 aastat ja 9 kuud.
Peamised mõjud tulevastele pensionäridele
Sotsiaalministeeriumi ekspertide ja teadlaste hinnangul ootab tuleviku pensionäre ees järgmine reaalsus:
Vaid kolmandik palgast: Inimestel, kes on loobunud teisest sambast ja loodavad vaid riiklikule esimesele sambale, moodustab pension umbes 33% nende varasemast brutosissetulekust.
Väiksem ostujõud: Keskmise palga saaja jaoks tähendaks vaid esimese samba pension tänases vääringus umbes 700 eurot. See on ligikaudu 100 eurot vähem kui praeguste pensionäride sissetulek.
Vaesusrisk: Kuna juba praegu on suur osa pensionäre suhtelise vaesuse piiril, süvendab vaid esimesele sambale lootmine seda probleemi tulevikus veelgi. Käärid kogujate ja mittekogujate vahel kärisevad suureks.
Eksperdi kommentaar: Tallinna Ülikooli professor Lauri Leppik kritiseerib praegust süsteemi, mis lubab teisest sambast lahkudes välja võtta ka riigi lisatud sotsiaalmaksu osa (4%). Tema hinnangul murendab see pensionisüsteemi jätkusuutlikkust ja riigi osa peaks sambast lahkumisel suunatama tagasi esimesse sambasse.
NordenBladet – Koolijuhid süüdistavad vene koole riigi ja noorte petmises: paberite järgi B1, tegelikkuses umbkeelsed. Igas riigis elades on kohaliku keele oskamine selgeim austusavaldus riigi ja sealsete inimeste vastu. Kui seda elementaarset sammu ei astuta, jääb mulje ükskõiksusest, mis paneb tahtmatult küsima: miks soovitakse elada ühiskonnas, mille alustalasid ei austata?
Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse juht Hendrik Agur ja Tallinna tehnoloogiakolledži direktor Ott Pärna kritiseerivad teravalt vene õppekeelega põhikoole, süüdistades nende juhte riigi ja õpilaste petmises, vahendab ERR. Aguri sõnul väljuvad koolidest formaalselt B1-taseme tunnistusega noored, kelle tegelik eesti keele oskus on olematu või piirdub vaid nõrga A1-tasemega.
Pärna kinnitusel ei suuda paljud täisealised kutsekooli astujad eesti keeles kirjutada isegi oma nime ega hobi, rääkimata eriala omandamisest. Koolijuhtide hinnangul “lükatakse noored lihtsalt üle müüri”, jättes nad tulevikuperspektiivita ning sulgedes uksed edasiõppimiseks. Agur rõhutas, et tegemist on vene koolijuhtide vastutustundetusega, kes vaatavad rahulikult pealt, kuidas umbkeelsed noored elus hätta jäävad.
Kriitilise olukorra lahendamiseks kavandab Ida-Virumaa kutsehariduskeskus radikaalset reformi, kus peatatakse ajutiselt erialaõpe, et õpetada noortele esmalt selgeks riigikeel. Agur leiab, et “pehmete väärtuste” ja venitamise aeg on läbi – vene põhikoolide juhtimine tuleks ebakompetentsuse tõttu riigistada, mitte oodata riikliku ülemineku lõppu aastal 2030.
____________________________
Tasuta keeleõpet pakuvad virtuaalne VeniVidiVici programm ning e-kursused Keeleklikk ja Keeletee, lisavõimalusi koondab integratsiooni sihtasutus.
NordenBladet – Sul puudub tuli, sul on külm, oled näljas, telefoni aku on tühi ja mets on hirmutavalt pime. Siin on jõhker tõde: selles olukorras ei päästa sind varustus, vaid bioloogia ja psühholoogia.
Kõige suurem oht ei ole pimedus, karud, hundid ega nälg. Sinu vaenlased on paanika ja soojakadu. Sinu eesmärk ei ole metsast välja saada (seda teed hommikul), vaid säilitada kehasoojust kuni päikesetõusuni. Sinu keha on radiaator. Kui sa suudad seda soojust kinni hoida, elad sa hommikuni.
1. Esimene 15 minutit: Paanika ja Telefon
Kui saad aru, et oled eksinud ja pimedus on käes, tabab sind adrenaliinitulv. Sa tahad joosta. Ära tee seda. Jooksmine = higistamine = surm (märg riie juhib soojust 25x kiiremini).
Telefonistrateegia (kui ekraan on must)
Nutitelefonide liitiumioonakud “surevad” külmas, kuigi neis on veel voolu.
Võta telefon kohe välja ja pane see oma kõige soojemasse kohta – otse ihu vastu kaenlaauku või kubeme juurde.
Hoia seda seal vähemalt 20 minutit.
Kui keha on akut soojendanud, lülita see ainult hetkeks sisse, et vaadata koordinaate või saata SMS (isegi kui levi pole, võib see hiljem läbi minna). Seejärel lülita kohe välja tagasi. Ära kasuta taskulampi – see tapab aku hetkega.
2. Reaalsuskontroll: Tuld tõenäoliselt ei saa
Unusta filmid.
Pulkade hõõrumine: See nõuab ideaalselt kuiva puitu, spetsiifilisi puiduliike, tohutut füüsilist pingutust ja tehnikat. Külmas ja niiskes Põhjamaa metsas on see algajale võimatu. Sa kulutad 1000 kalorit ja jääd ikka külma kätte.
Sädeme tekitamine: Kui sul pole tulepulka, välgumihklit (isegi tühja) või tikke, siis on tule tegemine energia raiskamine.
Sinu uus strateegia: Sina ise oledki lõke. Sinu riided ja pesa on isolatsioon.
3. Pesa ehitamine: “Karuurg” (Debris Hut)
Kuna sul pole lõket, pead ehitama pesa, mis püüab kinni sinu kehasoojuse. See on sinu ainus võimalus vältida surmavat alajahtumist.
Leia kuusk: Otsi madalate okstega tihe kuusk. Selle all on vähem lund ja tuulevaikne.
Isolatsioon maapinnast (ELULISELT TÄHTIS): Maapind ja lumi imevad su kehast soojust välja kiiremini kui õhk. Murra kuuseoksi ja lao need maapinnale.
Kiht peab olema vähemalt põlvekõrgune (kui peale astud, vajub see kokku). See on sinu madrats.
Seinad ja katus: Kui võimalik, kuhja oksi või lund ka külgedele, et tekiks justkui “kirst” või väike koobas. Mida väiksem ruum, seda kiiremini su keha selle soojaks kütab.
4. Kehasoojuse häkkimine (riided ei ole piisavad)
Kui sul on seljas linnajope ja teksad, siis sa hakkad külmuma. Pead parandama oma riietuse soojapidavust looduslike vahenditega.
Topi end täis: Otsi kuiva samblikku (habesamblik puudelt), kuiva heina või peenikesi kuuseoksi. Topi need oma jope alla, pükstesse ja mütsi sisse.
See tekitab õhukihi keha ja välisõhu vahele. Õhk on parim isolaator. Sa näed välja nagu hernehirmutis, aga sul on soojem.
Käed ja jalad: Kui kindaid pole, kasuta sokke (kui on varusokid). Kui ei ole, hoia käsi kaenlaaukudes või reite vahel. Ära kunagi hoia käsi taskutes, kui need on märjad või külmad – taskud ei tooda soojust, keha voldid toodavad.
5. Metsloomad: Hirm vs Põhjala Reaalsus
Pimedas metsas võimendab aju iga krõpsu koletiseks. Hirm on loomulik, kuid statistika on sinu poolel.
Hundid: Eestis on hundirünnakud inimestele äärmiselt haruldased. Terve hunt kardab inimest ja väldib sind. Ohtlik võib olla vaid marutõbine loom (haruldane).
Hundirünnakud inimestele on üleüldse terves Põhja-Euroopas statistiline anomaalia. Viimase sajandi jooksul on registreeritud rünnakud looduses elavate huntide poolt äärmiselt haruldased.
Põhjala hundi psühholoogia: Eesti, Soome ja Skandinaavia hundid on üldjuhul inimeste suhtes väga arglikud. Meie regioonis on hundid harjunud, et inimene on ohtlik (jahisurve). Terve hunt, kes tajub inimese lõhna või näeb teda, valib alati põgenemise.
Millal hunt on ohtlik?
Sinu koer on sihtmärk: See on kõige olulisem erinevus. Hunt ei näe inimeses saaki, kuid ta näeb sinu kaasas olevas koeras konkurenti või kerget suutäit. Põhja-Soomes ja Rootsis on juhtumeid, kus hundid ründavad jahikoeri või rihma otsas olevaid koeri. Kui sul on koer kaasas, oled “konflikttsoonis”. Hoia koer enda ligi!
Habituatsioon (Inimestega harjunud hundid): Suurim oht ei ole sügaval laantes elav hunt, vaid asulate lähedal luusiv “prügihunt”. Kui loom on kaotanud hirmu ja seostab inimest toiduga, võib ta tulla uudistama. See on levinum probleem teatud piirkondades Soomes ja Kesk-Rootsis.
Haigus: Marutaud on Põhjamaades tänu vaktsineerimisele väga haruldane, kuid mitte olematu (eriti idapiiri ääres). Haige loom käitub ebaloogiliselt, ei tunne hirmu ja võib rünnata provotseerimata.
Kuidas käituda hundiga kohtumisel (kehtib nii Eestis kui Lapimaal)?
Kui peaksid (ime läbi) pimedas hundiga silmitsi seisma:
Ära jookse! Jooksmine vallandab kiskjas saagi püüdmise instinkti (prey drive). See on universaalne reegel.
Tee end suureks ja agressiivseks: Kiskjad hindavad riski. Nad ei ründa midagi, mis tundub ohtlikum kui nad ise.
Tõsta käed üles (ava jope hõlmad).
Hõika sügava, kurja häälega. Ära kilju (see kõlab nagu haavatud saakloom), vaid “haugu” või möirga vastu.
Vaata silma. Ära pööra selga, sest selja pööramine käivitab huntides automaatse jälitamisinstinkti. OLULINE! Hundi (ja kaslaste) puhul on silmside hoidmine vajalik, karu puhul aga ohtlik. Karule silma vaatamine on agressiooni märk. Karuga kohtudes väldi silmsidet, vaata pigem tema rinnale või jalgade ette ja tagane aeglaselt.
Tagane aeglaselt: Liigu rahulikult tagurpidi, hoides pilku loomal, kuni ta kaob pimedusse.
Mida teha, kui sul on kaasas koer?
(See on Skandinaavia matkajale kriitiline lisa) Kui oled eksinud koos koeraga, on risk huntide tähelepanu tõmmata suurem.
Ööbides seo koer enda vahetusse lähedusse (mitte puu külge eemale).
Sinu lõhn ja lähedus on koera parim kaitse. Hunt ei tule inimese “intiimtsooni” naljalt koera võtma.
Kui kuuled huntide ulgumist lähedal, tee ise valju häält, et markeerida inimkohalolu. See peletab nad eemale.
Karud: Talvel karud magavad (taliuinak). Kui sa just otse karukoopasse ei kuku, on kohtumine ebatõenäoline. Kui karu peaks ärkvel olema, on ta uimane.
Metssead: Võivad olla ohtlikumad kui kiskjad, eriti kui neil on pojad, aga talvel liiguvad nad karjas ja teevad palju lärmi. Nad põgenevad inimese lõhna peale.
Põdrad: Talvel on nad “energiasäästurežiimil” ega pruugi eest ära joosta, vaid seisavad paigal. Ohtlikud on nad siis, kui satud neile ootamatult liiga lähedale (nt kitsal rajal) või kui sul on kaasas koer (keda nad vihkavad). Ära kõnni otse tema poole. Kõnni rahulikult suure kaarega temast mööda. Ära tee järske liigutusi. Räägi rahuliku häälega (nagu koeraga). See kinnitab talle, et oled inimene (keda ta üldiselt ei pea saagiks), mitte hiiliv kiskja. Põder on taimetoiduline. Sina ei ole talle toit. Ta ründab ainult siis, kui ta arvab, et sina tahad talle (või ta vasikale) liiga teha või kui sa segad teda. Rünnates ei hammusta, vaid löövad esimeste kapjadega väga kiiresti ja tugevalt. OLULINE! Kui põder langetab kõrvad ja turrikarv tõuseb, on rünnak lähedal. Peitu koheselt jämeda puu taha.Hea on teada ka seda: Erinevalt põdrast ei pea põhjapõtra kartma. Ta on pigem nagu maastikukujunduselement. Ära mine teda silitama (ta võib ehmatades sarvega vehkida), aga muidu on ta metsakohtumistest üks ohutumaid.
Mida teha hirmu vastu?
Tee häält: Kui kuuled midagi kahtlast, hõika sügava ja kareda häälega. Kiskjad ei ründa midagi, mis on suur ja agressiivne.
Relv: Murra endale üks tugev, umbes 1.5m pikkune teravama otsaga teivas. See ei ole niivõrd võitlemiseks, kuivõrd psühholoogiliseks toeks. See annab sulle tunde, et sa kontrollid olukorda.
Märgista territoorium: Urineeri oma pesa ümber. Inimese lõhn on loomadele hoiatuseks.
6. Füsioloogia: Nälg, Janu ja Külm
Nälg (Tühi kõht)
Sinu kõht hakkab valutama ja krampi tõmbuma.
Tõde: Inimene elab ilma toiduta 3 nädalat. Ühe ööga ei juhtu sinuga midagi peale ebamugavustunde. Ignoreeri nälga. Ära raiska energiat toidu otsimisele (marjad on lume all).
Janu (Ohtlikum kui nälg)
Külm õhk on kuiv ja sa kaotad hingates palju vett.
KEELATUD: Ära söö lund! Lume sulatamine suus võtab kehalt nii palju energiat, et see jahutab su sisikonna maha ja kutsub esile hüpotermia.
Lahendus: Kui sul on pudel, topi see lund täis ja pane jope alla (mitte vastu paljast nahka, vaid vahekihi peale). Lase kehasoojusel see aeglaselt veeks sulatada. Kui pudelit pole, kannata. Parem olla janus kui alajahtunud.
Külmaga võitlemine
Sa ei tohi langeda unne, kui sul on kontrollimatud külmavärinad.
Isomeetrilised harjutused: Kui lamad pesas ja külm hakkab naha vahele pugema, pinguta kõiki lihaseid (jalad, tuharad, kõht, käed) 5-10 sekundiks kivikõvaks, siis lõdvesta. Korda seda. See toodab soojust ilma, et peaksid külma tuule käes võimlema.
7. Öö ja Hommik
Öö on pikk (talvel ca 15-16 tundi). See on vaimne võitlus.
Ära oota, et sul oleks mugav. Eesmärk on olla “mitte surnud”, mitte “mõnusas soojas”.
Kui kuuled “hääli” (nagu keegi hüüaks su nime või raadio mängiks), tea, et see on aju reaktsioon monotoonsele tuule mühinale (kuulmishallutsinatsioon ehk auditoorne pareidoolia). See on normaalne.
Kui näed “nägusid” (näed põõsas kedagi), tea samuti, et see on suure tõenäosusega visuaalne paredoolia, mis paneb aju nägema asju seal, kus neid pole. Aju on mustrituvastusmasin, mis hakkab meeleheitlikult otsima midagi tuttavat ja tähenduslikku.
Kui päike tõuseb: See on kõige külmem hetk.
Ära torma kohe liikvele. Hinda oma jäsemeid – kas tunned varbaid?
Kui oled suuteline liikuma, vali üks kindel suund (päikese järgi) ja liigu.
Kui oled väga nõrk, jää oma pessa. Päevavalges oled sa otsijatele (kopter, droonid) paremini nähtav, eriti kui sul on midagi erksavärvilist.
Sinu mantra ööseks:
“Ma ei ole ohver. Ma olen tippkiskja, kes puhkab. Mul on ebamugav, aga ma ei ole suremas. Hommikul lähen ma siit välja.”
Inimene elab üle ka teise ja kolmanda öö ilma toidu, vee ja tuleta, kuid see nõuab väga ranget distsipliini ja teadmist, mis sinu kehaga toimub. Inimkeha on palju vastupidavam, kui tihti arvatakse. Siin on füsioloogiline ja psühholoogiline reaalsus päevade kaupa, kui sul pole varustust:
Ellujäämise ajajoon: 2. ja 3. öö kriis
Ellujäämises kehtib kuulus “Kolme reegel” (Rule of Threes):
3 minutit ilma õhuta.
3 tundi ilma varjualuseta (ekstreemses külmas).
3 päeva ilma veeta.
3 nädalat ilma toiduta.
See reegel ütleb meile kohe: toit ei ole sinu probleem. Näljasurm ei ohusta sind nädalaid. Sinu probleemid on külm (varjualune) ja vesi (veri pakseneb).
Teine päev ja öö: Dehüdratsioon ja Külm
Kui oled esimese öö üle elanud, on sul eelis – sa tead, et sa ei surnud. Kuid nüüd tekib uus vaenlane: vedelikupuudus.
Vesi on kriitilisem kui toit: Külmas kliimas kaotab inimene hingates ja urineerides (külma-diurees) tohutult vett.
Miks see ohtlik on? Kui kehas on vähe vett, muutub veri paksemaks (nagu siirup). Paks veri ei suuda tungida peenikestesse veresoontesse sõrmedes ja varvastes.
Tulemus: Külmumisoht (frostbite) suureneb drastiliselt. Soe veri ei jõua jäsemetesse.
Mida teha? Sa pead leidma viisi lume sulatamiseks ilma seda söömata. Kui sul on mingigi veekindel kott, kile või pudel – täida see lumega ja hoia keha vastas (mitte paljal nahal). See on aeglane, aga see vesi on elupäästev.
Energiavarud: Sinu keha glükogeenivarud (kiire energia) on otsas. Keha lülitub ümber rasvade põletamisele (ketoos). See protsess tekitab sooja, kuid sa tunned end uimasena ja nõrgana.
Ööbimine: Teisel ööl peab sinu pesa olema parem kui esimesel.
Sinu keha toodab vähem soojust, sest oled väsinud.
Tegevus: Veeda terve valge aeg oma pesa (“karuuru”) soojustamisega. Lisa veel 20 cm oksi alla ja peale. See on sinu ainus küttekeha.
Kolmas päev ja öö: Vaimne müür
Kolmandaks ööks oled sa ilma veeta jõudmas kriitilisse piiri.
Hallutsinatsioonid: Hapnikupuudus (kui oled kõrgemal), vedelikupuudus ja magamatus tekitavad tugevaid nägemusi. Võid näha inimesi puude vahel.
Oht: Inimesed hakkavad sageli “päästjate” poole jooksma, kes on tegelikult vaid varjud, ja eksivad veel sügavamale või kukuvad.
Paradoksaalne lahtiriietumine: Sügavas hüpotermias (alajahtumises) läheb aju termoregulatsiooni keskus rikki. Inimesel hakkab järsku talumatult palav.
Surmav viga: Inimesed kisuvad riided seljast ja surevad külmumisse. Kui tunned järsku kuumalainet, ära võta riideid ära!
Lootus: Statistika on sinu poolt. Enamik otsinguid (SAR – Search and Rescue) leiab eksinu 24–72 tunni jooksul. Kui oled 3. päeval elus, on tõenäosus leidmiseks väga suur, sest otsinguala on laiendatud maksimumini.
Mida teha 2. ja 3. päeval teisiti?
Kui sul pole tuld ega toitu, pead muutma strateegiat:
Liikumine on kallis: Ära liigu sihitult. Liigu ainult siis, kui oled 100% kindel, et liigud pääsemise suunas (nt allavoolu jõge pidi või mööda elektriliine). Iga samm põletab soojust, mida sa tagasi ei saa (sest sa ei söö).
Passiivne signaalimine: Kuna sul pole jõudu karjuda ega joosta, tee end nähtavaks passiivselt.
Tee lumele suured märgid (X, SOS) kuuseokstest.
Riputa midagi värvilist (kui on) kõrgele puu otsa.
Kokkuvõte: Kas elab üle?
Jah. Ajalugu on täis näiteid eritreeninguta inimestest, kes on ilma varustuseta pidanud vastu 4–7 päeva külmas metsas.
Sinu keha suudab reguleerida temperatuuri üllatavalt kaua, kui sa talle isolatsiooni (pesa) annad.
Sinu suurim vaenlane 3. ööl ei ole enam külm, vaid tahtejõu kaotus. Inimesed, kes annavad alla ja heidavad lihtsalt lumele pikali, surevad. Need, kes sunnivad end ehitama paremat pesa ja hoiavad end tegevuses, jäävad ellu.
Surm ei tule näljast. Surm tuleb allaandmisest ja soojustuse puudumisest.
NordenBladet – Külmas keskkonnas ellujäämine taandub kehasoojuse säilitamisele. Sinu keha on nagu ahi – sa pead seda kütma (toit/vesi) ja soojust isoleerima (riietus/varjualune).
1. Riietumine: Kihiline süsteem on elu ja surma küsimus
Kõige olulisem reegel: Väldi puuvilla! Puuvill imab niiskust, kaotab märjana oma soojapidavuse ja jahutab keha 25 korda kiiremini kui õhk.
Kasuta kolme kihi süsteemi:
Aluskiht (Niiskuse juhtimine): Sünteetiline termopesu või meriinovill. Selle eesmärk on juhtida higi nahalt eemale järgmistesse kihtidesse. Kuiv nahk = soe nahk.
Vahekiht (Isolatsioon): Fliis, villane kampsun või sulejope. See kiht püüab kinni keha poolt toodetud sooja õhu.
Pealiskiht (Kaitse): Tuule- ja veekindel jope (nt Gore-Tex). See kaitseb tuulejahutuse eest, mis võib tajutavat temperatuuri drastiliselt alandada.
Nipp: Kui hakkad liikuma ja tunned, et hakkab palav, võta kohe üks kiht vähemaks. Higistamine on külmas ohtlik, sest märg riie külmub hiljem seljas.
2. Külmakahjustuste ennetamine ja ravi
Külm ründab keha kahel rindel: üldine jahtumine (hüpotermia) ja lokaalne külmumine (külmanäpistus).
Anna sooja (mitte tulist!) magusat jooki. Alkohol on rangelt keelatud, sest see laiendab veresooni ja kiirendab soojakadu.
Külmanäpistus (Frostbite)
Tekib tavaliselt ninal, põskedel, sõrmedel ja varvastel.
Sümptomid: Nahk muutub kahvatuks, vahajaks ja tuimaks. Võib tekkida torkiv valu.
Mida teha:
Soojenda kohta naha vastas (nt pane külmunud sõrmed kaenlaauku või reite vahele).
Ära kunagi hõõru külmunud kohta lumega ega kätega! See tekitab koekahjustusi.
Ära soojenda jäset lõkke ääres, kuna tuim nahk ei tunne kuumust ja võid saada põletushaavu.
3. Mida teha pärast jääkülma vette kukkumist
See on kõige kriitilisem stsenaarium. Sul on tegutsemiseks aega vähem, kui arvad.
I faas: Külmašokk (Esimesed 1-2 minutit)
Vette kukkudes tekib automaatne ahhetamisrefleks.
Ära satu paanikasse. Püüa mitte vett sisse hingata.
Keskendu ainult hingamise kontrolli alla saamisele. Sa ei suuda ujuda ega mõelda enne, kui hingamine on rahunenud.
II faas: Tegutsemisvõime (Järgmised 10 minutit)
Sul on umbes 10 minutit aega, enne kui lihased kangeks jäävad ja sa ei suuda enam käsi liigutada.
Pööra end tuldud teed tagasi. Jää on seal tõenäoliselt tugevam.
Löö jalgadega. Proovi saada keha võimalikult horisontaalseks veepinnal.
Tõmba end kätega jääle, samal ajal jalgadega “ujudes”. Ära ürita püsti tõusta!
Veere. Kui oled jää peal, ära tõuse püsti. Rulli end august eemale, et jaotada keharaskust.
III faas: Pärast veest väljumist
Nüüd algab võistlus hüpotermiaga.
Vääna riided välja. Isegi niisked riided on paremad kui tilkuvad.
Lumi kuivatab. Värskes puuderlumes püherdamine võib aidata vett riietest välja imada (lumi toimib nagu käsn).
Liigu. Kui sul ei ole võimalik kohe tuld teha või sooja ruumi minna, pead liikuma, et toota kehasoojust. Ära jää seisma.
4. Vee tarbimine ja toitumine
Külmas ei tunne inimene janu, kuid dehüdratsioon kiirendab alajahtumist.
Joo vett regulaarselt. Uriin peab olema hele. Tume uriin on ohumärk.
Ära söö lund! Lume sulatamine kehasoojusega kulutab tohutult energiat ja jahutab sind seestpoolt. Sulata lumi alati enne joomist (pudelis jope all või lõkkel).
Söö rasvast ja magusat. Rasv annab pikaajalist energiat ja aitab kehal sooja toota.
5. Psühholoogia: Ellujääja mõtteviis
Arktikas tapab allaandmine.
Säilita rutiin. Tee väikeseid ülesandeid (korja puid, paranda varustust).
NordenBladet — Edinburghis baseeruva 3. laskurüksuse sõdurid läbisid Soome põhjaosas karmi arktilise väljaõppe ning osalesid koos Soome ajateenijate ja reservväelastega ulatuslikul operatsioonil, mis toimus vaid 32 kilomeetri kaugusel Venemaa piirist.
Ligikaudu 50 meest Briti armee C-kompaniist veetsid kuus nädalat Soome Arktikas, et lihvida oma ellujäämis- ja lahinguoskusi temperatuuridel, mis langesid kuni -28 °C-ni. Ühisõppuse eesmärk oli tugevdada liitlasvägede koostööd ja valmistuda Soome kaitsmiseks võimaliku agressiooni korral.
Arktiline väljaõpe ekstreemsetes oludes
Sõdurid, kes olid varem läbinud kuuma kliima väljaõppe Keenias ja Marokos, pidid kiiresti kohanema diametraalselt erineva keskkonnaga. Väljaõppe käigus omandati elutähtsad oskused külmas kliimas toimetulekuks:
Külmakahjustuste vältimine: Õpiti kehasoojust säilitama ja varustust õigesti kasutama.
Jääkülmas vees tegutsemine: Harjutati vette kukkumise ja sealt pääsemise stsenaariume.
Mobiilsus ja lahingutegevus: Treeningud hõlmasid lumes võitlemist ning suuskadel laskmist.
Operatsioon Northern Axe
Pärast esmast väljaõpet liitusid Briti sõdurid Soome armee Kainuu brigaadi korraldatud operatsiooniga Northern Axe. Õppus leidis aset Vuosanka metsades, mis asuvad Helsingist umbes 640 kilomeetrit põhja pool ja vaid 32 kilomeetri kaugusel Venemaa piirist.
Viis päeva ja ööd kestnud laiaulatuslikus ja keerukas simuleeritud lahingus osales kokku 3000 sõdurit, sealhulgas ajateenijad, reservväelased ja regulaarväelased. Briti luurespetsialistid viisid koos soomlastega läbi operatsioone, mille käigus testiti vägede kaitsevõimet, viivitustaktikat, öist võitlust ja rünnakutegevust. Ülemad jälgisid üksuste liikumist ja sooritust reaalajas.
Totaalkaitse ja NATO uus põhjapiir
Soome liitumine NATO-ga 2023. aastal pikendas alliansi põhjapiiri Venemaaga enam kui 1300 kilomeetri võrra. Õppus rõhutas Soome kaitsemudeli tugevust:
Kohustuslik ajateenistus: Meestele kehtib ajateenistuskohustus ja nad jäävad reservi kuni 50. eluaastani.
Massiivne mobilisatsioonivõime: Vaid 5,5 miljoni elanikuga riik suudab rünnaku korral mobiliseerida kuni 900 000-mehelise armee.
Vastastikune õppimine ja austus
Briti kontingendi ülem, major Henry Wootton, tunnustas kõrgelt soomlaste ettevalmistust ja suhtumist riigikaitsesse.
“On tõeliselt muljetavaldav näha riiki, mis on orienteeritud kaitsele. Neil on kivisse raiutud kaitseplaan ja kõik panustavad sellesse oma ajateenistusega,” sõnas major Wootton.
Ta lisas, et kuigi Briti sõdurid on professionaalid, andis koostöö soomlastega – keda ta kirjeldas kui “õues elavaid mehi ja naisi” – neile hindamatuid teadmisi kohaliku maastiku ja keskkonnaga kohanemise kohta. “Me oleme nõrgemas olukorras, sest me ei tunne riiki ja keskkonda nii hästi kui nemad,” nentis Wootton, rõhutades kohalike reservväelaste rolli olulisust.
