NordenBladet – Olen nii palju töötanud, et lausa vibreerib sees – kohati on öö ja päev täiesti segamini. Viimane puhkus oli Novembris 2016 4 päeva kui viisin mitmed OHMYGOSSIP-i töötajad, koostööpartnerid ja paar bartertehingu alusel kaasautorit reisile Marokosse. Puhkuseks võib nimetada ka kolme päeva juunis kui minu hea sõber soomlanna Tuija Järvinen mind külastas, ent ka need päevad kaldusid pooleldi tööks ning pooleldi puhkuseks.

Olen nii üle töötanud ja väsinud, et vahel fantaseerin mõttest mees maha jätta ja kusagil üksi lastega nullist alustada. Väsinuna tundub mulle, et Margus on just see, kelle tagant kõige enam koristama peab ning kelle toidu ja muud soovid kõige pretensioonikamad on. Kedagi, nagu te aru saate, peab ju süüdistama.. hehe. Näiteks mind häirib meeletult see, et ta peab iga päev liha sööma, samas kui minust on saamas taimetoitlane ning võib-olla isegi vegan. Taimetoitlase ja vegani vahe minu andmetel on see, et taimetoitlane sööb muna, piimatooteid ja kala, vegan aga on loobunud kõigest loomsest. Ma ei suuda taluda loomade piinamist. Samuti ma ei suuda taluda toiduga laristamist. Meie peres on tihti nii, et külmkapp on pungil toitu täis, kõik asjad avatakse korraga ning siis ei suudeta neid ära süüa ja suur osa toitu läheb lihtsalt halvaks ja tuleb ära visata. See ajab mind meeletult marru! Tegelikult ka! Olen viimasel ajal tõenäoliselt täiesti peast segi keeranud, aga ma tunnen tugevat survet elada ühes rütmis loodusega ning kilode kaupa liha tarbimine, laristamine ning muu samalaadne (vähemalt sellistes kogustes nagu täna) loodusega ühes rütmis elamise juurde ei kuulu. Kindlasti pole ma see inimene, kes annaks lubadusi “ei iial enam”, aga mind võib lugeda nende sekka, kes püüavad samm-sammult loodust ja loomi armastavamas suunas liikuda. Näiteks kui mu oma kass on haige (kassil on hääl ära), siis ma olen juba väga mures. Mure kassi pärast halvab mul isegi töövõime. Ma hoian igapäevaselt ja aastaringselt töös suuri portaale, mis toidavad sadade-tuhandete lugejate uudishimu ja infovajadust päevas ent kui mõni pereliige või kass  (kes on ka meie pereliige) on haige, siis mina olen pigem valmis lõpetama kõik töösuhted ja lepingud lõplikult kui et jätan oma pere (kaasa arvatud loomad) hooleta. Vot siis ei tule uudiseid ja punkt. Mu koostööpartnerid teavad seda ja aktsepteerivad seda, selliseid päevi on ette tulnud, ent harva.  Pean ütlema, et kui minu noorema tütre autism (mis pole külmetushaigus) välja jätta, siis keegi polegi meie peres praktiliselt haige olnud ja minu töö-veski on jahvatanud ligi kümme aastat non-stop…  Kahjuks pole ma aastaid suutnud oma tervist, soove ja tundeid samasse ritta panna teistega, kuigi peaksin, sest viimasel ajal tunnen ennast suhteliselt nigelalt – tunne ongi selline, et oleks tarvis mõni aeg lihtsalt olla. Lihtsalt. Olla. Lihtsalt. Suvaliselt. Ilma arvutita. Puhata. Kasvõi paar päeva täiesti nii, et arvutit sisse ei lülita.

Mind võrgutab mõte kokkuhoiust ning säästlikkusest ning häirib laristav suhtumine. Kolmveerand oma elust olen teinud kõik selleks, et viimast mõttemalli teenida ning leida sõpru nende seas, kel rahapisik veres. Ning pean tunnistama, et mind on saatnud edu. Olen kogu aeg tahtnud olla see, kes saab kõik suure kaarega “pikalt” saata, sest lihtsalt saab (vabandust vulgaarse sõnakasutuse pärast). Tean, see kõlab nii nõmedalt, aga olen aus, see on olnud mu eesmärk aastaid – olla nii kõva, nii sõltumatu, et miski ei koti, et kõigest on suva, et teed seda mida tahad.  On teada tõde, et raha tuleb sinna kus teda juba on ning rikkad sõbrad ja tutvused viivad sind ka raharedelil ülespoole… ent peenike on piir seal, kus sinust saab robot ning seal, kus sinu ainus eesmärk ongi olla parem, parim, rikkam, temast rikkam, nendest rikkam, kõige rikkam, rikkaim … jne. Täna võin teile öelda, et see on olnud ajaraiskamine. Olen veetnud aega inimestega, keda suures osas ma ei hinda ega salli, olen püüdnud olla meelejärele.  See raha ja rikkus pole seda väärt. Õnn on absoluutselt midagi muud kui raha. Sõltumatus on oluline ja vajalik, ent kõik sealt edasi juba suvaline energia raiskamine. Olen nii õnnelik, et täna seda tunnetada oskan. Samas jääb alati õhku kahtlus – kas saaksin olla täna nii enesekindel ja kindlustatud kui seda kõike varem teinud poleks?! Ei tea. Inimesed, võimalused, situatsioonid on erinevad. Eesmärgid samuti. Tean, et olen üks Skandinaavia, Ameerika ja Brasiilia loetumaid blogijaid tänu oma aastatepikkusele pühendumisele… arutan teiega seda mõtet edasi oma järgmistes postitustes… aga praegu armsad sõbrad….

…..ütlen teile midagi ootamatut… Lähen kaheks-kolmeks päevaks reisile!!!! Reisile Viljandisse koos oma õega ja olen rohkem erutatud kui pulmareisile sõites! Kõik algab peast! Naudingud, rõõm, puhkus jne! Tahan minna vanaema hauale, uidata metsades, käia pisikestes Eesti külakestes, olla niisama. Kohtume siis kui kohtume, aga mitte enne kahte-kolme päeva! Võtan puhkuse!

PS! Super armsad ja positiivsed emotsioonid, mis saadavad kõiki Eestis elavaid inimesi pärast pühapäeval (02. juulil) toimunud laulupidu “Mina jään! , lasen teie jaoks koos fotodega valla peale oma puhkust!!

Vaata ka:
Helena-Reet: Miks ma ihkan aina enam maale?! Miks glamuur on minu silmis out ning loodus in!
NordenBladet – Vaatamata sellele, et elan täna linnast 15km eemal Murimäe külakeses, kus majad võib kahe käe sõrmedel kokku lugeda ning vaade maja ette ja maja taha on rohelevad aasad ning metsad, tuleb linn oma kära-tossu ja kiirteedega aina lähemale ning liiklus ning elukeskkond muutuvad aasta-aastalt üha elavamaks ning linnaplaneerijate silme läbi täiuslikumaks, ühtlasi aga ka saastatumaks. Mina aga kolin nii reaalsuses kui südames linnast aina kaugemale.

Helena-Reet: Juuretiseta leib, tantsupidu ja veel tarbimisühiskonnast
NordenBladet – Kirjutasin eilses blogis pikalt sellest, et hindan aina rohkem lihtsust ning loodust. Mul on tunne, et ühel hetkel praegusel kujul toimiv tarbimisühiskond kukub kokku – inimesed jäävad lihtsalt haigeks. Viimasel ajal on meedias kõvasti kõlapinda saanud Õismäe Hõberemmelgas, ent see on vaid jäämäe veepealne osa – kalkide kivilinnade ehitamine ning looduse hävitamine käib üle Eesti sellise hooga ja järjekindlusega, et varem või hiljem viib see “püüdlus” sihile ning punkt on pikaks ajaks pandud.