NordenBladet – Eesti ei võtnud vastu Rheinmetalli pakkumist, pidades seda riigile ebasoodsaks, ning valis moonatootja leidmiseks avaliku konkursi.
Kaitseminister Hanno Pevkuri sõnul on läbirääkimised edenenud niikaugele, et lähinädalatel jõutakse esialgsete allkirjadeni; pakutud mudelites ei lasu riigil nii suuri rahalisi ja ostukohustusi. Plaanis on tuua Eestisse nii 155 mm suurekaliibrilise suurtükimoonaga kui ka muude lõhkelaengutega seotud tootmist.
Samal ajal kritiseerib Riigikogu liige Leo Kunnas Eesti tempos mahajäämist Lätist ja Leedust, ent Kaitsetööstusliidu juht Taavi Veskimägi rõhutab, et Eesti fookus on kõrgema lisandväärtusega oma tehnoloogiatel ning ekspordisuunitlusel.
Eesti rõhuasetus kõrgema lisandväärtusega omatehnoloogiale tuleneb eelkõige turu ja mahu loogikast
Eesti kaitsevägi on väike ning „mahuäri“ nagu standardne laskemoon või toorsõlmed eeldab hiigelinvesteeringuid ja madalamaid marginaale. Kui aga arendada enda intellektuaalomandit – sensorid, drooniplatvormid, tark- ja küberturbelahendused, tulejuhtimis- ja autonoomikamoodulid, uued materjalid – tekib ekspordipotentsiaal, kõrgem hinnastamisjõud ja võimalus müüa terviklahendusi, mitte pelgalt komponenti. IP ehk intellektuaalse omandi omamine tähendab ka paremat läbirääkimispositsiooni tarneahelates ning väiksemat sõltuvust üksikute suurtootjate tsüklitest.
Teiseks sobitub see Eesti tugevustega. Eestil on insener- ja IT-kompetents, kiire prototüüpimise kultuur ning tsiviil–sõjaliste (dual-use) rakenduste loomise oskus. Selline fookus toob rohkem kõrgepalgalisi töökohti ja investeeringuid, aitab hoida oskusteavet riigis ning kasvatab koostööd ülikoolide ja idufirmadega. NATO ja partnerite tänased vajadused – nutikas laskemoon, droonivastased lahendused, lahinguvälja digitaalsed „närvisüsteemid“ – annavad Eestile võimaluse olla nišisüsteemide tarnija, mis suurendab nii liitlasriikide varustuskindlust kui ka Eesti majanduse pikaajalist vastupidavust.
Avafoto: Hanno Pevkur (Riigikogu fotoarhiiv/Erik Peinar)