Foorumi avasid sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse direktor Christer Haglund.

Sotsiaalministeeriumi nõunik Kristiina Luht tegi ettekande pealkirjaga „Inimkaubanduse ohvrid ja nende lood“. Kristiina Luht rääkis inimkaubandusest seksuaalse ärakasutamise eesmärgil ja olukorrast, millega puutuvad kokku kõik naised, mehed, tüdrukud ja poisid, kui neid kasutatakse ära tööstusharus, mida tema nimetas täiskasvanute meelelahutuseks. Ta rõhutas, et tegeleda tuleks inimkaubanduse taga peituva nõudlusega. Ta selgitas: „Teen seda tööd, sest mul on hääl. Need naised ja mehed, kes on inimkaubanduse ohvrid, ei saa rääkida.“

Teemaplokis pealkirjaga „Ohvrite tuvastamine sihtriigis ja päritoluriigis“ tutvustasid eksperdid, kuidas on ohvreid päritoluriigis värvatud (ja pärast kodumaale tagasisaatmist koheldud), kuidas inimkaubitsejad ohvreid ära kasutavad ning kuidas politsei ja tugisüsteemid on sihtriikides nende juhtumitega tegelenud. Teemaploki raames räägiti ka sellest, millised probleemid kerkivad esile siis, kui ohver kaob, ning milliste probleemidega puutuvad kokku ametiasutused ja vabaühendused. Pia Marttila, organisatsiooni Rikosuhripäivystys inimkaubanduse ohvrite abistamise koordinaator, keskendus oma ettekandes ohvritele ja rääkis sellest, milliseid probleeme tuleb ette riigisisese ja rahvusvahelise inimkaubanduse ohvritele teenuste pakkumisel.

Teemaplokis pealkirjaga „Kes on inimkaubanduse ohvrid?“ käsitleti inimkaubandust kolmandatest riikidest Euroopa Liitu. Norra riikliku kriminaaljuurdlusbüroo (KRIPOS) politseikomissar Knut Bråttvik rääkis inimkaubandusest Nigeerias ja kuritegevusega seotud ohte käsitleva valdkondadevahelise Euroopa platvormi ETUTU projektist. Sotsiaaltöötaja Thomas Laigaard Taani inimkaubandusvastase võitluse keskusest rääkis oma riigi kogemustest Aafrikast pärit inimkaubanduse ohvritega. Tema sõnul on üks probleem see, et inimkaubandus põhineb rändel ning inimkaubitsemise ohvriks sattunud on sageli enne Taani jõudmist kuude kaupa teel olnud; nende investeeringud Taani jõudmiseks on olnud suured ja oht sattuda inimkaubanduse ja muude kuritegude ohvriks on väga suur. Nende inimeste jaoks ei ole kodumaale naasmine meeldiv valikuvõimalus. Sotsiaaltöötaja ülesanne on midagi ette võtta; samuti on oluline ohvrid ära kuulata ja aidata neil leida lahendus, mis on neile parim.

Kolmandas teemaplokis pealkirjaga „Ohvrite toetussüsteemid, taastusabi ja taaslõimimine“ tõi Eesti vabaühenduse Eluliin psühholoog Roman Krõlov välja selle, millist abi oleks vaja, et ohvrid saaksid lahkuda inimkaubanduse keskkonnast ja pääseda prostitutsioonist. Ta märkis, et sellisest keskkonnast lahkuda soovivad naised ütlevad, et sooviksid oma elu muuta ja olla tavalised, mitte karta jne. Ta rõhutas, et neile, kes soovivad oma elu muuta, on ülioluline, et nad jätaksid prostitutsiooni seljataha nii ruttu kui võimalik, sest siis on ohvreid lihtsam aidata. Üks keeruline ülesanne, millega sotsiaaltöötajad silmitsi seisavad, on muuta harjumuspäraseid raha kasutamise viise. Ohvrid vajavad ka tugivõrgustikke. Krõlovi sõnul tuleks luua Põhjamaade ja Balti riikide programmid inimkaubanduse keskkonnast väljumiseks.

Soomes asuva Joutseno varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse direktor Jari Kähkönen tutvustas Soome riiklikku ohvrite abistamise süsteemi: tegemist on riigiasutusega, mida rahastatakse täielikult riigieelarvest. Tema sõnul on ohvrite peamine soov saada õiglase kohtlemise osaliseks ja põhiülesanne on aidata neid tavapärasesse ühiskonnaellu naasmisel. Riikliku abisüsteemi raames pakutakse ohvritele toetust ja hoolekandeteenuseid, võttes arvesse nende erivajadusi ja nõudmisi, mis tulenevad nende vanusest, kaitsetusest ning füüsilisest ja vaimsest seisundist, samuti julgeolekukaalutlustest. Samuti on oluline leida ohvrile hea jurist, kes toetaks teda juriidiliste menetluse ajal.

Leedu vabaühenduse Caritas direktor Kristina Mišinien? kirjeldas abi, mida vabaühendused saavad ohvritele anda, öeldes, et Euroopa vabaühendused pakuvad ohvritele üldjoontes samasugust tuge ning et on oluline, et kõik ohvreid abistavad vabaühendused looksid ühise võrgustiku ja koordineeriksid oma jõupingutusi. Caritas on koolitanud inimesi, kes aitaksid ja toetaksid ohvreid kohtumenetluse käigus. Nende tugiisikute eesmärk on aidata ohvreid politseiuurimise ja kohtumenetluse ajal; selgitada neile, miks nad peavad kohtus tunnistusi andma, millist teavet politsei, süüdistaja ja kohus vajavad ning miks nad peavad oma lugu ikka ja jälle uuesti rääkima. Mišinien? lõpetas oma ettekande, viidates Kristiina Luhti sissejuhatavale pöördumisele: „Peaksime kõik tulevikus rääkima nende eest, kes ei saa rääkida.“

Mõned ekspertfoorumil tehtud ettepanekud:
• rohkem tuleks tutvustada konkreetseid juhtumeid, keskendudes päritoluriigile ja sihtriigile;
• rahvusvaheline koostöö: ühised kokkulepped ja reeglid koostöö kohta, et ohvrid saaksid vajalikku abi;
• tuleks luua Põhjamaade ja Balti riikide võrgustik inimkaubandusest väljuvatele inimrühmadele.

Inimkaubanduse ohvrite kaitse eksperdifoorum on osa Põhjamaade Ministrite Nõukogu kolmeaastasest programmist (2015–2018), mille eesmärk on võitlus inimkaubanduse vastu. Programmi raames viiakse läbi Läänemere piirkonnas konkreetseid algatusi inimkaubanduse ärahoidmiseks, kaubitsejate vastutusele võtmiseks ning ohvrite kaitsmiseks ja aitamiseks.