OHMYGOSSIP — Kui ameeriklanna Jora Trang oli 11-aastane, vägistas tundmatu mees teda kooli tualettruumis. Jora oli kõigest laps ning ei saanud aru, mis toimus. Ta ei osanud teha midagi, et olukorda vältida, vahendab Ameerika Cosmopolitan.

“Ma ei karjunud ega nutnud, hoidsin vaid silmi kinni. Olin terve ülejäänud päeva tualettruumis ja tundsin end määrdununa, kurnatuna ning olin segaduses.”

Jora ei rääkinud sellest perele, sest ta ei osanud juhtunut selgitada. Poole aasta pärast tuli vägivallaakt aga ilma sõnadetagi päevavalgele – Jora oli jäänud rasedaks. “Mul ei olnud aimugi, et võiksin juhtunust jääda rasedaks. Ma isegi ei teadnud, mida rase olemine tähendas!”

“Rinnad kasvasid ja puusad muutusid laiemaks, aga arvasin, et ma arenen samamoodi nagu mu sõbrad. Aga pool aastat hiljem tundsin, et miski liigutab kõhus.”

Jora oli hirmust hullumas, aga julges oma tunnetest alles kuu aega hiljem vanematele rääkida. Vanemad viisid Jora arsti juurde, kes kinnitas, et nende tütar on 7-ndat kuud lapseootel. Pere soovis rasedust salajas hoida ning Jora võeti koolist ära. Vanemad ei lubanud tütrel enam kodust väljuda ja pidasid plaani tulevane beebi enda omaks adopteerida. Jora mõistis, et vanemad kasvataksid tema last enda omana.

“Kõigest hoolimata oli rasedus kaunis kogemus. Kui kõht kasvas, olin enda üle uhke. Tundsin end kaunina, sest kõhu sees toimus midagi imelist.”

Jora sünnitus algas pihta ilma, et ta oleks seda tundnudki. Tal ei olnud erilisi valusid. Ema viis tütre haiglasse ja Jora sünnitas terve tüdruklapse. “Tütre Meggy sünd oli elu ilusaim kogemus. Arst ulatas ta minule ja ta oli täiuslik. Ma ei oska sõnadega seda rõõmu kirjeldada, mida sel hetkel tundsin.”

Jora pere polnud sugugi sama põnevil. “Vaatasin oma ema ja tädi poole, kes seisid toa nurgas õnnetutena. Võin vaid kujutleda, kui raske neil oli näha 12-aastast sünnitamas,” ütleb Jora.
Jora ema oli langetanud otsuse: vältimaks häbisse sattumist kasvatatakse sündinud beebi adopteeritud lapsena üles ehk siis Jora õena. Jora oli alguses kokkuleppega nõus, aga hiljem oli praktikas raske loobuda emadusest.

“Ma ei lasknud kellegil teisel suhtuda temasse vanemana. Esimesed kuus kuud olin koolist eemal ja hoidsin ainult teda, mis toimus ja tundus loomulikuna.”

Kui Jora läks tagasi kooli, veetis ta sellegipoolest kõik õhtud oma tütrega. “Maailma jaoks oli ta mu õde, aga mina kohtlesin teda alati nagu oma tütart.”

Jora oli 19-aastane, kui ta otsustas valele lõpu teha. “Mu isa oli võidelnud Vietnami sõjas, mistõttu ta kannatas raske traumajärgse stressi häire all – arvas, et kõik tahavad teda tappa. Ma kartsin oma tütre turvalisuse pärast. Kui sain autojuhiloa, otsustasin, et see oli võimalus lahkumiseks.”

“Saabusin kooli keset päeva, aga õpetaja ütles, et ma ei saa Meggy´t kaasa viia. Ütlesin, et olen tema ema ja viin ta kaasa. See oli esimene kord, kui ütlesin selle kõva häälega välja.”

Jora ja Meggy läksid pooleks aastaks turvakodusse ja seejärel kolisid San Diegosse, kus Jora oli ülikooli pääsenud. Jora otsustas alustada uut elu ilma ülejäänud pereta. “Ära kolimine oli Meggy´le traumeeriv, kuna ta pidas minu vanemaid jätkuvalt enda vanemateks ning mind oma õeks. Seetõttu käsime mu vanematel korra kuus külas.”

Jora rääkis tütrele asjadest nagu need olid, alles siis, kui Meggy oli saanud 12-aastaseks. Tütar reageeris vihaselt: ta süüdistas ema valetamise pärast ning soovis kõike eitada. Aja möödudes õppis Meggy asjaga leppima.

“Aasta hiljem, kui olin tõe välja rääkinud, ütles mu töökoha sekretär, et tütar oli helistanud. Olin üllatunud, et ta oli end nimetanud mu tütreks,” ütleb Jora.

Joral ei olnud kunagi olnud aega tegeleda sellega, kuidas ta tütar üldse alguse sai. Alles siis, kui Meggy oli läinud kooli, tekitas Jora valusale mälestusele ruumi. Siiski otsustas ta, et vägistamine ei hakka tema elu, ega tütresse suhtumist mõjutama.

“Meggy on ime, kes sündis kohutavast olukorrast. Nii ütlen oma tütrele. Ma ei näe kahetsust, traumat või katsumusi, kui vaatan Meggy´t. Näen vaid armastust.”

Pilti Jora Trang´ist näete SIIT

Avafoto: Panthermedia/Monkeybusiness Images/Scanpix