NordenBladet — Eesti Riigikogu esimees Eiki Nestor viibib koos Põhja- ja Baltimaade parlamentide esimeestega kuni neljapäevani Islandil, et tähistada koos pidulikult Islandi sõltumatuse 100. aastapäeva ning arutada sellele järgneval konverentsil aktuaalseid poliitilisi küsimusi.
Islandi iseseisvuse 100. aastapäeva tähistamiseks toimub täna Põhja- ja Baltimaade spiikrite osalusel pidulik istung UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvas ajaloolises Þingvelliri rahvuspargis, kus 930. aastal tuli kokku maailma esimene parlament Alþingi.
Island sai Taaniga personaalunioonis olnud iseseisvaks kuningriigiks 1. detsembril 1918, mil Taani tunnustas Islandi suveräänsust. 17. juunil 1944 kuulutati Þingvelliril välja Islandi Vabariik ja seda päeva peetakse tänaseni Islandi iseseisvumispäevaks.
Pidulikule istungile järgneb homme Reykjavíkis traditsiooniline Põhja- ja Baltimaade spiikrite (NB8) kohtumine, kus on kõne all parlamentide ühisalgatused ja piirkondlikud väljakutsed.
Riigikogu esimees Eiki Nestor teeb homsel konverentsil kokkuvõtte Põhja- ja Baltimaade parlamentide esimeeste Hiina ühisvisiidist, mis toimus selle aasta alguses. Taani Folketingi spiiker Pia Kærsgaard räägib parlamentide eelseisvatest ühistegevustest.
Soome Eduskunta esinaine Paula Risikko teeb sissejuhatava ettekande Arktika kliimamuutustest, keskkonnaküsimustest ja turvalisusest. Leedu Seimi esimees Viktoras Pranckietis käsitleb Läänemere julgeolekut ja suhteid Venemaaga. Läti Seimi esinaine In?ra M?rniece räägib oma ettekandes idapartnerlusest, sealhulgas arengutest Ukrainas ja Gruusias.
Rootsi Riksdagi spiiker Urban Ahlin kõneleb parlamentidevahelisest koostööst ja teeb ülevaate Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) sõltumatu uurimiskomisjoni koostatud korruptsiooniaruandest.
NordenBladet — Soome president Sauli Niinistö osaleb reedel, 22. juunil Eesti 100. aastapäeva pidustustel Tartus. Eesti presidendi Kersti Kaljulaidi kutsel saabuvad Tartusse veel Islandi, Läti, Leedu, Poola ja Gruusia presidendid.
Päev algab Tartu linnapea Urmas Klaasi pakutava lõunasöögiga, edasi tutvutakse Tartu ülikooliga. Pärast ülikooli-turneed kohtuvad presidendid Ahhaa-keskuses üliõpilastega. Programmis on ka president Kersti Kaljulaidi pakutav õhtusöök.
Pidupäev kulmineerub tudengite laulu- ja tantsupeaoga Gaudeamus. See on Baltimaade suurim tudengite laulu- ja tantsupidu, mis toob Tartusse üle 4000 laulja ja tantsija.
Eesti Vabariigi ametlik sünnipäev oli 24. veebruaril 2018. aastal. Pidustused algasid juba 2017. aasta aprillis, kui möödus sada aastat eestlaste alade ühendamisest üheks tervikuks. Pidustused jätkuvad kuni 2. veebruarini 2020. aastal, mil möödunud 100 aastat Tartu rahulepingu* allakirjutamisest.
_____________________________
Tartu rahuleping on 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartus sõlmitud rahvusvaheline leping, millega lõpetati Vabadussõda, määrati Eesti idapiir ning Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust.
Tartu rahuleping on koostatud eesti ja vene keeles, registreeritud Rahvasteliidus ning avaldatud koos prantsus- ja ingliskeelse tõlkega Rahvasteliidu dokumentide kogumikus nr XI 1922. aastal. Leping ratifitseeriti Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee poolt 4. veebruaril ja Eesti Asutava Kogu poolt 13. veebruaril 1920. Ratifitseerimiskirjad vahetati Moskvas 30. märtsil 1920 ja sellest päevast hakkas leping kehtima. Leping koosneb 20 artiklist ja sisaldab peale sõjaseisukorra lõpetamise ka Eesti riigi tunnustamise artikleid, mis käsitlevad piiri-, julgeoleku-, majandus-, sotsiaal- ja liikluspoliitikat.
Eesti esindajad läbirääkimistel olid Jaan Poska ja kindral Jaan Soots. Eesti esindajate juures olid eksperdid kindralstaabi polkovnik Victor Mutt, majandusteadlane Aleksander Oinas ja insener Karl Ast. Delegatsiooni asjadevalitseja oli vandeadvokaat Rein Eliaser ning sideametnik Vene saatkonna juures välisministri erasekretär leitnant William Tomingas.
Venemaa esindajad olid Kesktäidesaatva komitee liige Adolf Joffe, Vene SFNV posti- ja telegraafi rahvakomissar Leonid Krassin, Vene SFNV Välisasjade rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Maksim Litvinov, VK(b)P KK liige Karl Radek ja Vene SFNV Riigikontrolli Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Issidor Gukovski. Venemaa delegatsiooni sekretär oli Nikolai Klõško, sõjalised eksperdid kindralstaabi kindralid Fjodor Kostjajev ja Mihailov, mereväe ekspert krahv Konstantin Benckendorff, kantseleiülem V. Rasolts.
Tartus viibisid ka Soome, Ukraina, Valgevene ja Poola vaatlejad.
Läbirääkimised toimusid Tartus Aia tänava majas nr 35.
Loe kõiki NordenBladet´i “Soome uudised & info” rubriigi artikleid SIIT
NordenBladet — Soomlaste arvates on maailma kõige õnnelikum maa hoopis Island, kus politseinikud ei kanna relva, alkoholi tarvitamine on saadud kontrolli alla ja isad jäävad meelsamini lastega koju.
Islandit peetakse õnnelike ja rahulike inimeste saareks, mis on suur haruldus kaasaja maailmas, kus esineb palju vägivalda. Kuigi Soome kuulutati äsja maailma õnnelikumaks maaks, on soomlastel kõige rohkem õppida just Islandilt.
Veidi vähem kui poole miljoni elanikuga Islandil on aastas vaid kolm mõrva. Soomes tapetakse ja mõrvatakse inimesi elanike arvu kohta kolm korda rohkem. Islandil politsei relva ei kanna ja politseinike väitel nad seda ei soovigi. Politsei on seisukohal, et maad peaks juhtima seadus, mitte vägivald.
Islandis ollakse seisukohal, et ühiskonna kõige tähtsamad tugisambad on tugevad ja kindlad institutsioonid, mis kõik toimetavad kokku lepitud mängureeglite järgi.
Island on teised Põhjamaad on kogu maailmale eeskujuks. USA visionäär Francis Fukuyama on soovitanud kõigil pöörata pilgud Taani poole ja võtta Taani eeskujuks. Maailma õnneindeksi järgi on Soome, Taani ja Island enam-vähem samal pulgal.
Õnne on ajaloos peetud inimkonna kõige tähtsamaks eesmärgiks. Õnnele kui inimkonna ülimale eesmärgile on Kreeka õpetlane Aristoteles pühendanud oma teose Nikomachose eetika. Aristotelese järgi on õnn ülim eesmärk – õnne nimel tehakse kõike muud. USA 1776. aasta iseseisvusdeklaratsioonis on kuulutatud „elu, vabadus ja püüdlus õnne poole” inimese võõrandamatuks põhiõiguseks.
Õnne on raske hinnata, aga see pole midagi ulmelist: see on inimeseks olemise tuum. Tuleviku kõige õnnelikumad maad pole need, kus on kõige rohkem raha ja tehnoloogiat, vaid need, kus raha ja tehnoloogia on rakendatud ühiskonna teenistusse, võimaldades õnnelik olla võimalikult paljudel inimestel.
Riigid ei saa olla õnnelikud, vaid õnnelikud on inimesed neis riikides, kus on loodud selleks tingimused võimalikult paljudele inimestele.
Islandit eristab Soomest veel hea mitu näitajat: hõivatus Islandil 80 protsenti, Soomes 71 protsenti, tööpuudus Islandil 2,8 protsenti, Soomes 8,4 protsenti. Alkoholi tarvitatakse elaniku kohta Islandil 6,9 liitrit aastas, Soomes 11,9 liitrit. Meeste oodatav eluiga on Islandil 81,2 aastat, Soomes 78,7 aastat. Loomulik iive oli aastail 2007-2017 Islandil 8,0 protsenti, Soomes 1,4 protsenti.
Islandlastel on seega rohkem tööd ja nad on soomlastest tervemad. Samuti on neil parem olukord soolise võrdõiguslikkusega. Kõik see on viinud selleni, et islandlased tahavad rohkem lapsi kui soomlased.
Loomulikult pole Island mingi paradiisisaar. Näiteks tarvitatakse seal rohkem antidepressante kui mujal Euroopas. Islandile on omane rahu ja turvalisus, seal pole kunagi olnud sõjaväge.
Nii nagu Soome on Island maa, kus inimeste põhivajadused on kaetud: inimestel pole vaja muretseda järgmise päeva toidu ega peavarju pärast. Kui põhivajadused on kaetud, siis raha enam inimest õnnelikumaks ei tee. Küsimusele, kas raha teeb õnnelikuks, vastatakse Soomes ja Islandil: ainult siis, kui jagad seda teistega.
Elus tähendab see, kui investeerid oma kõige kallimat vara – aega – koos olemiseks oma lähedastega, siis on kõik õnnelikumad. Kui investeerid oma aega ja energiat väärtpaberitesse, siis kedagi see õnnelikumaks ei tee.
Ühe või teise maa majanduse olukorda peegeldav SKP ei näita õnnelikkust: selle taustal võivad olla tööstuse poolt saastunud keskkond, alkoholi ja tubaka liigtarvitamine ning haigused.
Islandil uuriti õnnelikkust pärast 2008. aasta suurt majanduskriisi. Tuli välja, et vanemate inimeste õnnetunnet see vähendas, aga noorte inimeste oma suurendas. Noored olid õnnelikumad, sest vanematel oli nende jaoks rohkem aega. Nüüd, kui Islandi majandusel läheb hästi, on noorte õnnetunne taas languses.
Islandis on noorte peale mõeldud ja saadud kontrolli alla näiteks alkoholi tarvitamine noorte hulgas. 1990ndatel joodi Islandil väga palju ja alkoholi tarvitamine suurenes noorte hulgas. Peaaegu pooled 13-16-aastastest olid olnud purjus eelneva kuu aja jooksul. Nüüd on selliste noorte osakaal langenud 5 protsendini.
Soome vastav number on 23 protsenti. Islandil on noorte alkoholi tarvitamine saadud kontrolli alla läbi riigi, omavalitsuste, koolide, lapsevanemate ja noorte endi koostöö. Näiteks on loodud noortele väga palju võimalusi aktiivseks vaba aja veetmiseks. Islandil on seaduse järgi pandud paika ajad, millal lapsed peavad õhtul kodus olema. Vaba aja veetmiseks ja harrastusteks eraldatakse Islandil igale lapsele 400 eurot aastas. Islandi noorte hulgas on näiteks väga popiks saanud jalgpall.
Heaoluriigi teooria
Heaoluriigi teooria kohaselt garanteerib riik kodanikele poliitilisi ja sotsiaalseid õigusi, ühendades turumajanduse sotsiaalse õiglusega. Heaoluriigi eesmärgiks on kaasatuse ja solidaarsuse suurendamine.
Gøsta Esping-Andersen jaotab heaoluriigid kolmeks: konservatiivne, liberaalne, sotsiaal-demokraatlik. Heaoluriigide jagumine tüüpideks on tehtud vastavalt riigi teenuste avalikule pakkumistele (decommodification), ühiskonna klassijaotusele ning avaliku ja erasektori osakaalule. Decommodification, on autori järgi olukord, kus teenus on antud nagu õiguse, mida inimene saab tarbida ilma turu toetumiseta. Sotsiaaldemokraatliku heaoluriigi ajaloolised tingimused on protestantlik traditsioon kombinatsioonis individualismi ja solidaarsusega, tööliste ja talurahva koostöö, vasakparteide domineerimine, keskklassi hiline kujunemine. Põhjamaise mudeli eelisteks on universaalsus, laialdane populaarsus, kõrge toetuste tase, kõrge tööhõive, sotsiaalsete vastuolude vähendamine. Puudusteks aga äärmiselt kompleksne rakendada, kallis ja bürokraatlik, kõrged maksud, riigi ja valitsuse domineerimine, konkurentsi- ja eelarveraskused.
Soome näide
Soome heaolumudel on sotsiaaldemokraatlik. 1960. aastatel algas Soomes suur sotsiaalreform. Paranes avalike teenuste maht ja kvaliteet. Rõhutati, et tervisele, tööle ja toimetulekule on õigus igal inimesel, sõltumata tema sünnipärast või sotsiaalsest päritolust. Selles ühiskondlikus kontekstis nähti haridust heaoluriigi sotsiaalse turvamehhanismi osana. Ühelt poolt peeti haridust majandusliku ja vaimse heaolu saavutamise vahendiks, teisalt aga inimõiguseks, mis tuli tagada kõikide sotsiaalsete klasside lastele. Hariduslikku võrdsust peeti soome rahvusliku tervenemise keskseks teguriks. Enam ei küsitud, kui palju uuendused maksma lähevad, vaid kui palju riigil nende elluviimiseks raha on. Soomes määras heaoluriigi sisu sotsiaaldemokraatlik ideoloogia.
Sotsiaal-demokraatlikus heaoluriigis on rahvas rohkem nõus kõrgete maksudega kui üldse teistes riikides. Kuid hüvede süsteem satub raskustesse iga kord, kui tööpuudus suureneb. Nii juhtuski Soomes. Süsteemi eesmärgiks on tagada kõigile võrdsed sotsiaalsed õigused kapitalistliku majanduse tingimustes, leevendades sotsiaalkindlustussüsteemi kaudu turu ebakõlasid. Seejuures on kindlustussummad seotud sissetulekutega, kuid olenemata sissetulekute suurusest kuuluvad kõik inimesed siiski ühtse süsteemi alla. Sissetulekute ümberjaotamine ei toimu mitte ainult üle ühe inimese elutsükli, vaid ka hõivatutelt töötutele. Sotsiaal- ja tervishoiuteenused on peaaegu täielikult riiklikud ja neid finantseeritakse maksulaekumiste arvel. Selle mudeli märksõnaks on solidaarsus, mis tähendab, et sotsiaalhüvesid peaksid saama kõik kodanikud, olenemata sissetulekust või sotsiaalsest staatusest. Õigus saada sotsiaaltoetust, tasuta haridust või arstiabi on samasugune kodanikuõigus nagu õigus valida või pöörduda kohtusse.
Sotsiaal-domokraatlik mudel keskendub võrdsuse väärtustele ja individuaalsusele. Sotsiaal-demokraatlikus heaoluriigis kulutused sotsiaalsele turvalisusele on suured. See on põhjus miks teadlased ründavad heaolusüsteeme, sest nende arvates annab see tunnistust hoolekandest sõltumise järjest ulatuslikumast kasvust. Loomulikult on neil õigus, kui nad muretsevad selle pärast, et palju inemesi elab ainult riigi toetustest. Toetuse saamiseks esitavad nõudmised võivad põhjustada moraalseid ohte. Moraalne oht tekib sellest, et inimesed võivad kasutada ära kindlustuse kaitset oma käitumise muutmiseks, mis muudab omakorda seda riski, mille vastu nad on kindlustatud. Asi pole niivõrd selles, et mõned hoolekande poolt antavad hüved tekitavad sõltuvuskäitumist, kui selles, et inimesed lihtslat kasutavad pakutavaid võimalusi kavalalt ära. Näiteks tööpuuduse vastu võitlemiseks mõeldud toetused võivad siis, kui neid kasutatakse töötamisest loobumise kattevarjuna, tegelikult töötute hulka suurendada.
Majandusteadlane Assar Lindbeck väidab, et dilemma seisneb selles, et Soome heaoluriigi mudeli nurgakivideks on laialdased avalikud teenused ja mõõdukad sissetulekute erinevused. Sissetulekute erinevusi tasandavad progressiivne maksustamine ja sissetulekute põhjal saadavad toetused. Süsteem toimib vaid siis, kui kõik osalevad maksumaksmises. Tööturusüsteem eeldab laia ühisvastutust. Liidud suudavad efektiivselt oma liikmete õiguste eest seista vaid siis, kui piisavalt paljud maksavad liikmemaksu.
NordenBladet —Kui ettepanek läbi läheb, saab Islandist esimene maa Euroopas, kus poiste ümberlõikamised on keelatud. Igaühel on õigus uskuda mida iganes, aga laste õigused on tähtsamad kui usuvabadus, selgitab ettepaneku teinud Islandi parlamendi liige.
Ettepanekul on ka vastaseid, kuna vastakuti on kaks emotsionaalset asja: lapse õigused ja usuga seotud traditsioonid, mis on nüüd ohustatud. Samas aga leiab ettepaneku teinud Islandi parlamendisaadik Silja Dögg Gunnarsdóttir, et lapsed on tähtsamad kui usk, vahendab The Guardian.
Gunnarsdóttir leiab, et kui Islandil on tüdrukute ümberlõikamised seadusega keelatud, siis peaks sama kehtima poiste kohta.
Tüdrukute ja naiste suguelundite ümberlõikamine, mis on levinum kui poiste puhul keelati Islandil seadusega juba 2005. aastal. Uus seadus muudab ka poiste ümberlõikamise kuriteoks, mille eest võib määrata kuni kuus aastat vangistust. Ettepaneku taga on viie eri erakonna esindajad.
Seaduseelnõus viidatakse ka ÜRO laste õiguste konventsioonile, kus taunitakse selliseid rituaale, mis kahjustavad lapse tervist. Eelnõu kohaselt teostab ümberlõikalisi tavaliselt mitte arst, vaid mõni usutegelane ning lõikuskoha hügieen võib olla puudulik, mis suurendab infektsioonide riski.
Usulisel või kultuurilisel põhjusel tehtud ümberlõikamine kahjustab ka lapse õigusi. Seda tuleks teha vanuses, kus lapsel on välja kujunenud oma arusaam tema ümber toimuvast ja suudab ise otsustada.
Eelnõus pole välja toodud vanusepiiri, vaid räägitakse lihtsalt laste suguelundite kahjustamisest.
Mõnedes usuringkondades nähakse selles Euroopas praegu levivat trendi, kus keelustatakse usuga seotud teatud riietumis- ja muid tavasid. Mitmed Põhjamaade juudiorganisatsioonid avaldasid veebruari algul avaliku pöördumise, milles nõutakse eelnõu tagasilükkamist. Juudiorganisatsioonide hinnangul on selline eelnõu juutide vastane.
Isegi mõned islamikogukonnad on protesteerinud sellise eelnõu vastu. Nimelt on juudi- ja islamikogukondi hoiatatud, keeld puudutab ka välismaal tehtud ümberlõikamisi.
Katoliku kirikut esindav Comece komisjon on samuti eelnõud kritiseerinud väitega, et see piirab usuvabadust.
Poiste ümberlõikamine tähendab usulistest tõekspidamistest tulenevat eesnaha eemaldamist, mis on levinud juutide ja moslemite hulgas. Soomes puudub poiste ümberlõikamisi keelustav seadus. Soome valitsuse hinnangul võib selliseid lõikusi alaealistele poisslastele teatud juhtudel teha. Seejuures peaks tegema lõikuse arst ja selleks on vaja lapse hooldajate kirjalikku nõusolekut.
Soomes on varem arutletud, kas selliseid ümberlõikusi võiks keelata. 2012. aastal tegi toonane justiitsminister Anna-Maja Henriksson ettepaneku reguleerida poiste ümberlõikused eraldi seadusega, aga see ei läinud läbi.
Soomes tehakse igal aastal hinnanguliselt 400 poiste ümberlõikamist.
