NordenBladet — Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnas tehti esimesed loomkatsed Tartu teadlaste disainitud ja sünteesitud antioksüdantsete peptiididega, mis võivad leevendada oksüdatiivset stressi. Oksüdatiivne stress tekib ka haruldase ravimatu geneetilise haiguse, Wolframi sündroomi korral ning seda uurivad süvitsi teadlased üle kogu maailma.

Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi doktorant Rando Porosk selgitas, et oksüdatiivne stress on seisund, kus reaktiivsed osakesed, näiteks vabad radikaalid, domineerivad antioksüdantse kaitsesüsteemi üle. Selle tulemusena võivad tekkida näiteks koekahjustused. „Oksüdatiivne stress teeb muret ennekõike neile, kellel on organismis rohkem ohtlikke reaktiivseid molekule või kellel on nõrgem antioksüdantne kaitsesüsteem. Puudulik kaitsesüsteem võib tuleneda ka teatud vitamiinide vähesusest,“ kirjeldas Porosk.

Porosk uuris oma doktoritöös oksüdatiivse stressi rolli nii terapeutilise mõõduka hüpotermia ehk alajahutamise kui ka haruldase Wolframi sündroomi korral. Viimast tekitab wolframiini geeni defekt, mis põhjustab nii mage- kui ka suhkurdiabeeti, nägemisnärvi atroofiat ja psüühikahäireid. Sündroomi põdevat inimest tabab ühtaegu nii kahte tüüpi diabeet kui ka pimedaks ja kurdiks jäämine.

Doktorandi sõnul on Wolframi sündroomi kohta teada, et wolframiini defitsiidi korral tekib nii rakusisene endoplasmaatiline stress kui ka oksüdatiivne stress. „Kirjeldasime enda konstrueeritud Wolframi sündroomiga hiire mudelis täpsemalt kui kunagi varem oksüdatiivse stressi taset ning näitasime, kuidas meie disainitud antioksüdantsed UPF peptiidid alandavad eri kudedes oksüdatiivset stressi.“

Poroski doktoritöös on loommudelit varasemaga võrreldes paremini kirjeldatud. Nüüd saab seda loommudelit kasutada ka Wolframi sündroomi kirjeldamisel edasises teadustöös. „Põhjalik metabolismi kirjeldus annab tulevasteks uuringuteks infot seni tundmatu biofunktsiooniga valgu kohta, milleks on ka Wolframi sündroomi põhjustav wolframiin. Sedakaudu saab selle biofunktsiooni kirjeldada veelgi täpsemalt.“

Mõõduka hüpotermia tekitamist kasutatakse kliinilises praktikas kudede kahjustuste vältimiseks küllaltki palju. Praegu pole veel päris täpselt teada, milles seisneb kaitsva hüpotermia mehhanism. „Näitasime teadustöös, et kliinilises praktikas tekitab mõõdukas hüpotermia stressivastuse erinevates rakuliinides,“ ütles Porosk kokkuvõtvalt.

Doktoritöö juhendajad on Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi üldise biokeemia vanemteadur Kalle Kilk, üldise biokeemia vanemteadur Riina Mahlapuu ja meditsiinilise metaboloomika professor Ursel Soomets.

Rando Porosk kaitseb oma doktoritööd „Oksüdatiivse stressi roll Wolframi sündroom 1 ja hüpotermia korral“ 31. mail kell 10 Biomeedikumi auditooriumis 1006 (Ravila 19).
 

Allikas: Eesti Teadusinfosüsteem
Loe kõiki NordenBladet´i “Eesti uudised & info” rubriigi artikleid SIIT