NordenBladet – Läbi aastasadade on rukkileib saatnud Eestimaa inimest hällist kuni hauani. Vanasõna “Austa leiba, leib on vanem kui meie”, viitab rukkileiva erilisele tähendusele eestlase hinges. Aegade jooksul kujunes leib kogu toidu võrdkujuks, sellega on seotud palju kombeid, uskumusi, vanasõnu, rituaale. See on olnud üheks kõige olulisemaks toiduks, kõiki teisi toite nimetati leivakõrvaseks.
Leib jõudis meie esivanemate lauale ränga töö ja vaevaga
Sajandeid oli igapäevase leiva küpsetamine raske käsitöö. Leivategu oli suur kunst ning see oli talus perenaise töö ja vaev. Taluperedes küpsetati leiba tavaliselt kord nädalas, laupäeviti, tehes ühekorraga valmis 6 – 10 pätsi, millest igaüks kaalus 2 – 5 kg.
Algselt kasutati leiva küpsetamisel odrajahu, hiljem võeti kasutusele rukkijahu, sest rukkitaigen hapnes hästi ja leib säilis kaua, samuti oli see toitvam. Musta leiva tumedus on alati näidanud tema kvaliteeti, sest kehvematel aegadel tuli kasutada erinevaid jahusid ja segada hulka ka aganaid.
Tänapäeval võime poes valida kümnete erinevate leivasortide vahel, kuid siiski ei ole need võrreldavad kodusküpsetatud leivaga. Kodune leivategu on taas au sisse kerkinud, kuid selle valmistamine on tänu kaasaegsetele vahenditele ja tehnoloogiatele palju lihtsam kui vanasti.
Igal perenaisel on omad nipid ja lemmikretseptid, mida jagatakse sõpradega. Palju inspiratsiooni saab internetist ja sotsiaalmeediast. Mitte miski ei saa hea kodusküpsetatud leiva vastu!
Allikas: puhkaeestis.ee