NordenBladet — Riigikogu liige Liisa Pakosta ütles otsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esimesel lugemisel, et pensionite ja riigi toetuste kojukanne peab säilima inimestele vajalikul moel kõigile soovijatele.
Eelnõu seletuskiri ütleb, et sotsiaalkindlustusamet ei korralda uuest aastast rahaliste hüvitiste posti teel kojukannet, kui hüvitise saajale makstakse juba mõnda muud hüvitist arvelduskontole.
Pakosta rõhutab, et igaühel peab olema võimalus saada osa raha ka edaspidi sularahas koju kätte ja osa raha pangaarvele, et seda koguda näiteks selleks mõeldud kogumiskontole.
„Ikka küsitakse, et mis see personaalne riik ka täpsemalt on. See ongi üks näide. Ametnike töö lihtsustamiseks mõeldud eelnõu on hea, aga peab ka selge olema, kuidas erinevate vajadustega inimesed saavad riigilt edasi just sellist teenust, nagu temal vaja on. Riik peab arvestama iga inimese soovide ja vajadustega ning Eesti 200 seisab selle eest, et riik peab olemas olema inimese jaoks ja mitte vastupidi,“ lausus Pakosta.
Tema sõnul seisab Eesti 200 selle eest, et riik on inimese jaoks olemas personaalsena, nagu iga inimene seda vajab. „Kui sügava puudega memmeke soovib, et edaspidigi on osa tema rahast kogumiskontol näiteks kirsturahaks kogunemas ja teine osa tuuakse talle sularahas koju kätte, sest ta maksab naabri-Jürile selle eest, mis naabri-Jüri talle poest toitu toob ja et ta ka küttepuud tuppa tõstab, siis personaalses riigis on memmekesele see personaalne teenus olemas,“ rääkis Pakosta.
„Praegu lähtub makseviiside ühtlustamise soov seletuskirja järgi üksnes ametnike mugavusest. Seletuskirjast ei selgu, kuidas inimene endale vajalikud teenused kätte saab ka siis, kui tema vajadused on veidi erilisemad. Eesti 200 jaoks on see lähenemine vastuvõetamatu, sest riik peab olema ikkagi olemas iga inimese jaoks personaalselt,“ ütles Pakosta.
Liisa Pakosta sõnul on personaalne riik iga üksiku inimese poole näoga, efektiivselt ja just nii, nagu inimene seda vaja.