NordenBladet — Riigikogus oli täna Isamaa fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Eestikeelse kõrghariduse tulevikust“ arutelu.

Ettekande tegid Isamaa fraktsiooni liige Mihhail Lotman, ASi Cleveron juhataja Arno Kütt, Eesti Üliõpilaskondade Liidu endine juht Sigrid Västra ja Tartu Ülikooli professor Martin Ehala.

Mihhail Lotman ütles oma sõnavõtus, et eesti keelt ohustab inglise keele surve. „Me kipume ise loovutama mitmeid keelevaldkondi ja -funktsioone ning paraku toimub see mitte üksnes näiteks popkultuuris või internetis, vaid ka Eesti kõrghariduses,“ ütles Lotman. Tema sõnul on väga oluline, et kõrghariduse valdkonnas ei tekiks valgeid laike – neid valdkondi, millest saaks rääkida vaid näiteks inglise keeles. „Eesti kõrgharidus – ja seda kõikidel astmetel – peaks olema eestikeelne,“ sõnas ta. Lotman täpsustas, et ta ei taha öelda, et ülikoolides ei tohiks olla ingliskeelseid õppekavasid. „Kuid minu meelest ei peaks ükski õppekava olema ainult ingliskeelne eestikeelse õppekava arvel.“

Poliitikute ja ametniku võimalused eesti keele arendamiseks on Lotmani sõnul väga piiratud. „Keel areneb poeetide, teadlaste, filosoofide ja muude tarkade ja vaimukate inimeste kõnepruugist. Mida me aga saame teha, on luua keele arenguks mõnevõrra soodsamad tingimused ning kõrvaldada mõned takistused – eriti need, mille ise oleme tekitanud? Pean siin silmas näiteks sellist normatiivi, et ülikooli õppekava võib olla eesti või mõnes muus keeles. Seda normatiivi tõlgendatakse välistava disjunktsiooni tähenduses – emb või kumb. See tähendab, et kui ühe eriala õppekava on mingis muus keeles, siis ei tohi seda „dubleerida“ eesti keeles. See tuleb ära muuta. Ülikoolidele peab jääma õigus luua ja täita eestikeelne õppekava ka siis, kui näiteks ingliskeelne õppekava on juba olemas,“ rääkis Lotman.

Arno Kütt sõnas oma ettekandes, et tasuta eestikeelne kõrgharidus on poliitiline otsus. Seda on tema sõnul võimalik viia ellu ka niimoodi, et raha ei liigu mitte koolide kaudu, vaid liiguks tudengite kaudu. „Kõik õpped oleks tasulised nii riiklikus kui ka erakõrgkoolis, tudengil on võimalik valida, millisesse kooli ta tahab minna, on see siis riiklik kool või on see erakool, ja tudeng saab võtta selle jaoks õppelaenu kolme aasta peale, viie aasta peale. Ja kui tudeng lõpetab kooli, jääb Eestisse tööle /…/, siis ta panustab sellega Eesti majandusse ja siis tema õppelaenu saab tühistada. Ja ongi ta saanud tasuta hariduse,“ märkis Kütt.

Kütt kõneles ka kõrghariduse mõjust piirkonnale. „Kui me võtame Viljandi, siis Viljandi teravad pliiatsid, kui nad gümnaasiumi lõpetavad, mida nad teevad? Lähevad Tartu või Tallinnasse kõrgharidust saama. Soetatakse elamine seal, töökoht, tihti leitakse elukaaslane. Ja see, et noored tagasi tulevad, on pigem erand. Aga et see asi oleks tasakaalus siis, kui kohapeal pakutakse kõrgharidust,“ ütles Kütt. Ta lisas, et regionaalseid kolledžeid võiks rahastada mitte haridusministeeriumi rahast, vaid pigem regionaalpoliitikale suunatud vahenditest.

Sigrid Västra rääkis tasakaalu leidmisest rahvusvahelistumise ja kvaliteetse eestikeelse õppe säilitamise vahel. „Hetkel puudub nägemus ka riiklikes arengukavades. Kusjuures, näiteks elukestva õppe strateegias aastani 2020 ja kõrghariduse programmis aastateks 2019–2022 ei ole määratletud eesti keele roll kõrghariduse keelena,“ ütles ta.

Västra tõi välja 2013. aasta kõrgharidusreformi järgselt tekkinud kitsaskohad, millest üks probleem on see, et varasemalt mitmekeelsetel õppekavadel tuli määratleda üksainus õppekeel. Teise probleemina tõi ta esile selle, et ülikoolid otsustavad pigem ingliskeelsete õppekavade kasuks. Esimese probleemi lahendamiseks tuleks seadust muuta nii, et oleks lubatud sama õppekava kahes või enamas keeles. Teise probleemi lahendamiseks pakkus Västra, et lisaks maksimaalse ingliskeelsete õppekavade osakaalu määramisele tuleb tagada vajalik riiklik rahastus, mis kindlustab tasuta eestikeelse õppe.

Veel märkis Västra, et ülikoole suunab ingliskeelsete õppekavade avamise kasuks otsustama ka kõrghariduse alarahastus. „Kuivõrd eestikeelse kõrghariduse jätkusuutlikkus on tihedalt seotud püsiva riigipoolse rahastusega, tuleb rahastusküsimuses paratamatult analüüsida õppekavade dubleerimise küsimust ning võimalikke mõjusid,“ pakkus ta lahenduseks.

Martin Ehala ütles ettekandes, et „Eesti keele arengukava“ punane joon, et ükski õppevaldkond ei tohi muutuda täiesti ingliskeelseks, on juba ületatud. Tema sõnul on õppekavarühmi, milles pole enam ühtki eestikeelset õppekava ja on valdkondi, kus üle poole üliõpilasi õpib inglise keeles. „Need protsessid, kuidas õppekavad, õppevaldkonnad muutuvad tasapisi ingliskeelseks, kuidas inglise keeles õppivate üliõpilaste arv kasvab eri valdkondades ja eri kiiruses, on toimunud märkamatult,“ sõnas Ehala. Põhjused on tema sõnul majanduslikud.

Ehala pakkus ka lahendusi. Ta ütles, et eesti keele püsimiseks kõrghariduses tuleb tagada, et ükski õppekava ei oleks läbinisti võõrkeelne, vaid igas õppekavas oleks eestikeelne osa. Selleks tuleks seadusega kehtestada, et igas õppekavas peab olema eestikeelne osa, ning määratleda selle minimaalne maht õppeastmeti. „Piirang peaks olema, et bakalaureusetaseme õppekavast vähemalt 60% peaks olema eesti keeles ja magistritasemel 20%,“ tõi ta näiteks.

Läbirääkimistel võtsid sõna Helir-Valdor Seeder (I), Signe Kivi (RE), Katri Raik (SDE), Aadu Must (K), Jaak Valge (EKRE), Üllar Saaremäe (I) ja Peeter Ernits (EKRE).

Riigikogu võttis vastu konsulaarseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (44 SE), millega määratakse kindlaks nende konsulaartoimingute loetelu, mille korral võib konsulaarteenust osutada ka konsulaarsekretär. Kuna praegu ei ole kehtivas õiguses mõistet „konsulaarsekretär“, sätestatakse mõiste seadusega. Seaduse kohaselt on konsulaarsekretär mittediplomaatilisel kohal töötav teenistuja, kes võib osutada kavandatud muudatuste kohaselt konsulaarteenust. Seaduse järgi osutatakse teenust konsulaarametniku juhendamisel.

Muudatusega ei kaasne kõigile konsulaarsekretäridele automaatset õigust seaduses loetletud teenuseid osutada, vaid luuakse selleks võimaluseks õiguslik alus. Õigus teenust osutada otsustatakse iga konkreetse teenistuja puhul eraldi, sealhulgas antakse teenistujale vajalikul tasemel ligipääs konsulaarametniku ametitoimingute registrile toimingute registreerimiseks.

Seaduse vastuvõtmise poolt hääletas 84 Riigikogu liiget.

 

Avafoto: Täiskogu istung, olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Eestikeelse kõrghariduse tulevikust” arutelu. Pildil Martin Ehala (Riigikogu fotoarhiiv/Erik Peinar)
Allikas: Eesti Riigikogu