Helena-Reet: Puhkus (vol5) – Katkine autokumm, Hans H. Luik ning konsultatsioon rabiga seoses vaimude tunnetamisega

NordenBladet – Paistab, et olen 24-tunnisest mini-puhkusest Viljandisse tekitamas juba romaani! Juba vol5 – endalegi tundub veidi imelik. Kaua ma heietan teile sellest, mis ühe või teise metsatuka taga paistis või mis tundeid üks või teine põllulapp minus tekitas. Hahaa. Lihtsalt, see oli emotsionaalselt mulle suurem, tähtsam ja olulisem sündmus kui näiteks Los Angeleses 10+ miljoni eurose kinnisvara ost. Nagu olen varem juba öelnud – raha ja tunded on täiesti erinevat elu elavad emotsioonid!

Suureneva ea, kogemuste ja läbielatuga soovivad inimesed ka suuremat selgust – eriti sellest, mis oli minevikus. Minu vanem õde on võtnud endale südameasjaks kaevuda nii sügavale minevikku kui võimalik – seetõttu on ta kaasanud tasemel isikuloo uurijaid ja spetsialiste, et kokku panna põhjalik sugupuu. Hetkel on ta koostanud ja uurinud isa-poolselt sugupuud nii põhjalikult, et see on Eestis üks põhjalikumalt uurituid ja kirja panduid infoallikaid minevikust, mis Geni lehel ka avalikult saadaval.  Tänu õe suguvõsa uuringutele oleme avastanud üllatavaid sugulussidemeid – näiteks Eestis üks tuntumaid, rikkamaid ja minu erialal (meedias) silmatorkavamaid mehi – Hans H. Luik, kes on suisa paar põlve tagasi nõbu! Samuti ei teadnud me varem, et poliitikud Helme´d on meie sugulased. Inimesed suhtlevad ja tunnevad reeglina vaid kõige lähedasemat lähisugupuud ning ega tegelikult pole vahet ka, eks kõik on lõpuks kauges plaanis kellegi sugulased, nõod või hõimlased, ent siiski on väga turgutav teada, mismoodi ja kuidas sugupuu on hargnenud.

Näiteks ajaleht Postimees avaldas hiljuti loo, et teadaolev Eesti vanimaks elanud inimene oli Maria Tomson (sündinud Maria Geelman, 27. detsember 1853 Aru vald, Tartumaa – 26. aprill 1966 Holstre), kes elas 112 aastat, kolm kuud ja 29 päeva.

Mina ütleks selle kohta, et neil on puudulik info.. Ka meie suguvõsas elati 112-aastaseks – selle kohta on ametlikud kiriku-raamatute sissekanded. Suure-Jaani kihelkonnast pärit (Jaska mõisa alla kuulunud) Pojo talu peremees Tohver sündis 1607 ja suri 23.01.1719.  Kuhu tahan aga oma jutuga jõuda? Ikka sinna: Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta – Juhan Liiv´i kuldsed sõnad. Väga huvitav on avastada eelkäijaid, kellest varem õrna-aimugi polnud.

Ent jätkan oma viimase puhkuseteemalise sissekandega. Ööbisime Viljandis Intsu külas Männiku Metsatalus. Meile meeldis seal väga, kohe väga ning soovitan seda kohta kõigile kogu südamest! Kui tavaliselt hotelli sisse registreerid, siis tehakse passikoopia, tuleb täita hunnik pabereid – seal võeti raha (vaid 20 eur öö eest per nägu!) ja sellega asi piirdus! Nii lihtne, kerge ja selline suur usaldus ööbijate suhtes. Nii meeldiv! Olen siiani sellest kohast lummatud ning tõenäoliselt juba järgmisel nädalal lähen sinna taas – seekord juba kahe õega – nii noorema kui vanemaga!!!

Nagu teate, juhtusid minu ühepäevase puhkuse ajal kummalised, ootamatud ja mitmes mõttes ka enneolematud sündmused, millele ühest vastust ning seletust on raske leida. Iga päev ei kohta inimesed kummitusi, iga koht ei kummita ning iga inimene ei tunneta vaime… See on midagi, millele alles otsin vastust. Hetkel saan teile öelda, et meie suguvõsas on seda palju juhtunud ning liiga palju isegi, et see mingit pidi isegi ebaharilk tunduks. Minu esivanemate seas on olnud väga palju n-ö looduse inimesi – inimesi, kes on loodust lugenud kui avatud raamatut – seda igas võimalikus mõttes. Inimesed, kes tunnetavad looduse võnkeid, kes loevad looduse märke ja hingavad ühes rütmis loodusega on väga võimsad – neil on enneolematu vägi ja võimed. Ma ei nimetaks seda nõidumiseks ega selgeltnägemikesks, aga reaalselt on see oma olemuselt ja tulemustelt nendest nimetatud üleloomulikest võimetest veel võimsamad ja tugevamad. Nende teadmiste ja oskustega on võimalik nii ravida, näha sündmusi ette kui lugeda välja tähendusi juba juhtunust. Ent rääkides personaalselt endast, siis, mina olen sellest eemale hoidnud – nii selgeltnägemisest, looduse tunnetamisest kui energiate tunnetamisest – teadlikult! Ent nii kui ennast n-ö vabaks lasen, hakkavad asjad juhtuma. Mulle pole midagi enneolematut unenägude mõistmine ja tõlgendamine, kohtade ja energiate tunnetamine, mineviku “peeglisse” vaatamine. Pöördusin peale möödunud nädala sündmusi isegi Rabi poole, et leida juhtunule selgemat vastust. Võin teile öelda, et selle vastuse ka sain – see pole sugugi negatiivne, ent piisavalt ootamatu mu jaoks ning ma ei tunne hetkel veel, et suudan-tahan seda suurema lugejaskonnaga jagada. Iga asi omal ajal! Pean seda teadmist ise veel mõnda aega seedima!

Aga teeme sellele puhkuse-kirjeldusele siinkohal lõpu. Hommikul oli mul autol kumm katki ning see on piisav märk selleks, et hetkel ma teile Viljandi seiklustest rohkem ei pajata. Autoabi, mis oli poole tunniga kohal, vahetas autol kummi ning kriitiline olukord oli lahendatud.  Käisime peale seda veel Ramsis, Heimtalis, Puiatus, Matsimaal ja Kõpus ning sõitsime tagasi Viljandisse. Tegime Viljandi kohvikus koogid-kohvid ning sõitsime tagasi koju. Olin 24- tunnise puhkusega kogenud rohkem kui nädalase väljasõiduga. Kavatsen enda tarvis ka tulevikus tihedamini aega leida – selleks, et teha hästi tööd, tuleb osata ka puhata – isegi kui see puhkus kestab vaid 24 tundi!