NordenBladet – Valitsus tegi 29.juuli kabinetinõupidamisel põhimõttelise otsuse langetada alates 9. augustist veelgi nakkusohutuse kontrollita üritustel ja tegevustes osalejate piirarve, muudatused hakkavad kehtima ka toitlustusasutustes; samuti taastub alates 2. augustist ühistranspordis maskikandmise kohustus.
Valitsus on juba varem otsustanud, et alates 2. augustist võib sisetingimustes toimuvatel nakkusohutuse kontrollita üritustel ja tegevustes osaleda kokku kuni 500 ja väljas kuni 1500 inimest. Tänase kokkuleppe kohaselt on alates 9. augustist siseruumides toimuvatel üritustel ja tegevustes lubatud kuni 50 ning õues kuni 100 osalejat.
Uued piirarvud kehtivad avalikel koosolekutel ja üritustel, sealhulgas konverentsidel, teatrietendustel, kontsertidel, kinoseanssidel, meelelahutusteenuse osutamisel, jumalateenistustel, muuseumides ja näitustel. Samuti puudutavad need sportimist, treenimist, noorsootööd, huvitegevust ja -haridust, täienduskoolitust ja -õpet, spordivõistluste ning spordi- ja liikumisürituste korraldamist. Koole puudutavaid nõudeid arutab valitsus uuesti enne uue õppeaasta algust.
Uued piirarvud kehtivad ka avalikuks kasutamiseks mõeldud saunades, spaades, basseinides, veekeskustes ja ujulates. Samuti tuleb nii sise- kui ka välitingimustes kehtestatavaid piirarve edaspidi järgida toitlustusasutustes. Samas ei puuduta piirarvud kaubandusettevõtteid ja teiste teenuste osutamist, kus jäävad kehtima inimeste hajutamise ja desinfitseerimise nõuded.
Piirarvudest rohkem osalejaid võib üritustel ja tegevustes olla edaspidi vaid siis, kui on tagatud külastajate nakkusohutus ja selle kontroll. See tähendab, et üritustel ja tegevustes saavad osaleda üksnes vaktsineerimiskuuri läbinud, COVID-19 haiguse läbi põdenud või negatiivse testitulemusega inimesed. Sisetingimustes võib sel juhul olla kuni 6000 ja välitingimustes kuni 12 000 külastajat. Kontrollida tuleb kõigi inimeste COVID-19 tõendeid, nende ehtsust ja kehtivust ning kahtluse korral tuvastada ka tõendi esitaja isikusamasus.
Arvestades noorte vaktsineerituse hõlmatust, ei pea alla 18-aastased oma nakkusohutust ehk vaktsineerimist, COVID-19 haiguse läbipõdemist või negatiivset testitulemust esialgu tõendama. Edaspidi plaanitakse laiendada nakkusohutuse tõendamise nõue kõigile vähemalt 12-aastastele, kuid selle detailide üle soovib valitsus arutelu jätkata.
Lisaks toetas valitsus täna nina ja suu katmise kohustuse taastamist ühistranspordis. Maskikandmine muutub ühistranspordis kohustuslikuks järgmise nädala esmaspäevast. Maski ei pea kandma alla 12-aastased lapsed.
Muudatused tuginevad terviseameti hinnangule ja nende eesmärk pidurdada COVID-19 haigusjuhtude arvu tõusu ning sellega kaasnevat koormust haiglatele.
Tegu on valitsuse kabinetinõupidamisel langetatud põhimõttelise otsusega. Valitsus peab vastava korralduse heaks kiitma oma istungil.
NordenBladet —29. juulil kogunenud riiklik immunoprofülaktika ekspertkomisjon arutas muuhulgas soovitusi COVID-19 läbipõdenud inimeste vaktsineerimiseks. Ekspertide hinnangul puudub meditsiiniline vajadus COVID-19 läbipõdenute vaktsineerimiseks kahe doosiga, kuid möödapääsmatu vajaduse korral võib vaktsineerija teha läbipõdenud inimesele teise vaktsiinidoosi reisimise lihtsustamiseks.
„Komisjoni liikmed on endiselt seisukohal, et COVID-19 läbipõdenuid tuleks vaktsineerida ühe doosiga soovitavalt kuuendal kuul pärast tervenemist. Läbipõdenute vaktsineerimiseks kahe doosiga puudub ekspertide hinnangul meditsiiniline näidustus,“ ütles sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna nõunik, immunoprofülaktika ekspertkomisjoni liige Kärt Sõber. „Kuna reisimisel mõned riigid nõuavad, et ka COVID-19 läbipõdenutel oleks kahedoosilise vaktsiini puhul tehtud kaks vaktsiinidoosi, siis nõustusid eksperdid, et mittemeditsiinilisel eesmärgil võib möödapääsmatu vajaduse korral seda teha. Läbipõdenutele teise doosi võimaldamisega seotud tehnilised detailid täpsustatakse järgmise nädala jooksul.“
Teine doos tuleks ekspertide hinnangul teha sel juhul mRNA (kas Pfizer/BioNTech või Moderna) vaktsiiniga. COVID-19 haiguse läbipõdenud inimesele võib teise doosi teha vajadusel ka hiljem pärast kahe doosi vahelise intervalli möödumist.
Samuti soovitavad eksperdid tunnustada vaktsineerimisel läbipõdemise kinnitusena ka laboris tehtud IgG või Total Ab-tüüpi antikeha testi positiivset tulemust. Ka sellisel juhul soovitab ekspertkomisjon vaktsineerida inimest ühe doosiga kuuendal kuul positiivsest antikeha testist sõltumata sellest, millal COVID-19 haigus on läbipõetud või antikehad tekkinud.
Arutelul oli ka võimalik revaktsineerimise ehk nn kolmanda kaitsesüsti vajadus. Komisjoni liikmed leidsid, et praegu ei ole piisavalt teaduspõhiseid andmeid COVID-19 vastase revaktsineerimine vajaduse, efektiivsuse ja ohutuse kohta. Samas ei ole välistatud, et see võib osutada vajalikuks kas teatud sihtrühmadele (nt immuunpuudulikkusega inimesed) või siis kogu elanikkonnale. Uute andmete lisandumisel hinnatakse revaktsineerimise vajadust ning vajaduse ilmnemisel teavitatakse sellest sihtrühmi ja korraldatakse vaktsineerimine.
Lisaks oli komisjonis arutelul Pfizer/BioNTech vaktsiini kahe doosi vahelise intervalli võimalik lühendamine ja noorte vaktsineerimine. Ekspertide hinnangul tuleb Pfizer/BioNTech kahe vaktsiinidoosi intervallina säilitada praegune kuus nädalat, kuna pikema intervalli korral tagab vaktsineerimine parema kaitse. Eksperdid soovitavad noorte, eriti COVID-19 riskirühma kuuluvate noorte COVID-19 vastast vaktsineerimist. Samas rõhutavad eksperdid, et koolide avatuna hoidmiseks on väga oluline täiskasvanud koolipere, sh õpetajate ja laiemalt kogu täiskasvanud elanikkonna, eriti vanemaealiste võimalikult kõrge vaktsineerimisega hõlmatus.
Riiklik immunoprofülaktika ekspertkomisjon on sotsiaalministeeriumile riikliku immuniseerimiskava ja teiste vaktsineerimistega seotud küsimustes nõu andev komisjon, kuhu kuuluvad allergoloog-immunoloogide, infektsionistide, perearstide, lastearstide, õdede, terviseameti, ravimiameti, haigekassa ja sotsiaalministeeriumi esindajad.
COVID-19 vaktsineerimise eesmärgid on vähendada COVID-19 põhjustatud haigus- ning surmajuhtumeid, kaitsta riskirühmi, kelle nakatumisel võib COVID-19 haigus kulgeda raskemalt, vähendada koroonaviiruse levikut Eestis ning hoida sellega COVID-19 haiguse kolmas laine võimalikult madalal, vähendada koormust tervishoiusüsteemile ja majandusele ning hoida Eesti ühiskond võimalikult avatud.
NordenBladet — Soome lõunaosas Lohjas mängis väike 9-kuune laps veidi aega pühapäevasel päeval hoovis ja pärast seda leiti tema kehalt 20 puuki. Puugid avastas lapse kehalt ema, kes last õhtul pesi. Lapse kaelal olid väiksed helepruunid täpid. Algul arvati, et see on väljast sisse toodud pori, aga need ei kadunud pesuga ära, vahendab MTV.
Pere uuris täppe lähemalt pinsettidega. Siis selgus kole tõsiasi: lapse kehal oli 20 noort puuki ehk nümfi. Selliste noorte puukide läbimõõt on vaid 1-2 mm. Nümfe leiti lapse kaelalt, kõrvadest ja jalgadelt. Osa neist olid lapse kehale kinnitunud, osa pudenesid maha.
Lapse vanaema väitel pole viimase 30 aasta jooksul koduhoovist saadud mitte ühtegi puuki. Nüüd oli neid lapsel väga suur kogus. Naine arvab, et puugid jõudsid hoovi põtradega. Pärast seda ehitati hoovi ümber aed, et põdrad sisse ei pääseks.
Kuivõrd puugid olid väga väiksed, võisid nad aeda jõuda ka väiksemate loomade, näiteks närilistega. Nümfide tuvastamine on raske nende väiksuse tõttu. Selleks, et üldse aru saada, mis toimub, tuli putukaid pildistada ja pilti suurendada. Nümfid on nii väiksed, et palja silmaga neid korralikult ei näe.
Nümfid võivad levitada puukborrelioosi ja puukentsefaliiti nii nagu kõik teised puugid. Pere on jälginud lapse tervist kaks nädalat ja tehtud on lastearsti soovitatud antikehade testid. Pere loodab, et testid on negatiivsed.
NordenBladet — Soomes registreeriti täna laupäeval, 31. juulil viimase ööpäevaga 794 uut koroonaviirusega nakatumist. See on lähedal 14. märtsi rekordile, mis oli 863.
Kokku on Soomes tuvastatud alates pandeemia algusest 106 802 koroonaga nakatumist. Kõige enam uusi nakatumisi lisandus terviseameti andmetel Helsingis (177), Tamperes (94), Vantaal (64), Espoos (62), Turus (42), Oulus (22) ja Kuopios (21).
NordenBladet – Puurmani mõis asub Tallinn-Tartu mnt ääres, 39 km Tartust, 148 km Tallinnast, 97 km Rakverest, 147 km Pärnust ja 70 km Viljandist (aadress: Tartu mnt 1, Puurmani alevik, Puurmani vald). Suurejooneline neo-renessanss stiilis valge peahoonega mõisaansambel valmis krahv G.J. Manteuffeli ajal 1881.aastal. 1918.a moodustas Julius Kuperjanov Puurmani lossis partisanide pataljoni. Praegu tegutseb lossis Puurmani Mõisakool.
Mõisa ajalugu:
Puurmani mõisa (saksa k. Schloß Talkhof) asupaigas paiknes keskajal ordulinnus, mis on olnud nii ordufoogti kui ka -komtuuri residentsiks. Linnuse ehitamise tingis tõenäoliselt Tallinn-Tartu maantee Pedja jõe ületuskoht, mille kaitseks see rajati. Ajavahemikust 1343-1560 on teada kaks Kursil resideerunud foogti ning 13 komtuuri.
Kursi ordulinnus on Eestis erandlik. Kui enamikest keskaegsetest linnustest on alles kas mingid varemed või vähemalt rusuküngaski, siis Kursil ei ole teada isegi selle täpset asukohta.
Arvukad sõjad ja sellele järgnenud mõisapargi planeerimistööd olid 19. sajandi keskpaigaks – ajaks, mil balti aadlikud hakkasid põhjalikumalt oma ajalugu uurima – linnuse viimasedki jäänused hävitanud.
Hiljem arenes linnuse paikkond mõisana. Oma eestikeelse nime sai mõis rootsiaegsete valdajate von Buhrmeistrite suguvõsalt. Puurmani mõisa esimene omanik oli Buhrmeisterite suguvõsa, kelle esindajale Christopher von Buhrmeisterile kinkis 1645. aastal mõisa Rootsi kuninganna Kristiina. Christopher von Buhrmeister (kes on maetud Tartu Jaani kirikusse), pärandas mõisa edasi Heinrich Johann von Güntersbergi ja Dorothea von Güntersbergi (sündinud Buhrmeister) pojale Eberhard von Güntersbergile (1654–1704). Pärast Eberhardi surma pärandus mõis edasi tema tütrele Margarethe Elisabeth Zoegele, kelle Zöge von Manteuffelite suguvõsaliin piirdus alates 1795. aastal nimekujuga Manteuffel. Puurmani mõis jäi krahv Manteuffelite suguvõsa valdusse, kuni mõisahoone võõrandas 1919. aastal Eesti Vabariik.
Aastatel 1877-1881 kerkis mõisasse Eesti üks kaunimaid ja suursugusemaid neorenessanss-stiilis losse. Hoone üht esinurka ehib viiekorruseline kaheksatahuline torn. Nii torn kui ka kõik hoone fassaadid on kaunistatud rikkaliku dekooriga. Interjöörides lisandub neorenessansile neobarokk.
Peahoone keskteljele viib läbi pargi paarisaja meetri pikkune sihitee, mille alguseks olev värav on kujundatud tuudorstiilis tornikestena.
JULIUS KUPERJANOV JA PUURMANI MÕIS
Lühem elukäik kuni Vabadussõjani
Julius Kuperjanov sündis 11. oktoobril 1894. aastal Venemaal Ljohovos.
Tema esivanemad olid Venemaale põgenenud mõisniku omavoli eest. Kuna Venemaal vaevas Kuperjanoveid suur koduigatsus, samuti oli oht venestuda, siis 1904. aastal tuli perekond Eestisse tagasi.
Haridusteed alustas Kuperjanov Vana-Kuustes Sipe ministeeriumikoolis, milles antav haridus vastas ligilähedaselt meie kihelkonnakoolile. Julius oli väga teadmishimuline poiss. Eriti paelusid teda ajalugu ja maateadus, samuti meeldis talle väga lugeda. Lõpetanud viieteistaastaselt Sipes kooli, olid tema tunnistusel üheksa nelja ja üks viis. Hoolimata vanemate vastuseisust astus ta 16-aastaselt Tartu kooliõpetajate seminari.
Sel ajal, kui Kuperjanov õppis seminaris, valitses kogu riigis tugev venestamispoliitika. Õppeasutuse rangele korrale vaatamata lugesid Kuperjanov ja ta kaaslased salaja eestikeelseid ajalehti.
Peale seminari lõpetamist asus ta tööle õpetajana Kambja kihelkonnakoolis. Õpilased pidasid temast väga lugu. Paraku ei saanud ta õpetajaametis olla kuigi kaua, sest 1915. aasta veebruaris kutsuti ta sõjaväeteenistusse Vene keisririigi armeesse. Võttis osa Esimese maailmasõja lahingutest ning teenis oma ülemuste tähelepanu ja kiituse. Teda autasustati seitsmel korral aumärkidega, samuti tõusis ta lipnikust ülemleitnandiks. Peale haavatasaamist 1917. a juulis asus ta mitme kuu pärast teenistusse Eesti Tagavara Jalaväepataljoni, kus edutati ta pataljoniülema abiks. 1918. a 24. veebruaril laulatati ta Kambja kirikus Alice Johansoniga. Alice Kuperjanov sai hiljem tuntuks nNaiskodukaitse tegevusega.
1918. aastal Saksa vägede tulekul ja enamlaste taganemisel organiseeris Julius Kuperjanov Tartumaa kaitset riisuvate Vene vägede eest.
Pataljoni loomine Puurmani mõisas
Olukord Vabadussõjas oli 1918. aasta lõpus väga kriitiline. Situatsiooni tõsidust näitas see, et Punavägede käes oli 2/3 Eesti territooriumist. Et päästa, mis päästa annab, oldi valmis meeleheitlikeks sammudeks.
Üheks selliseks oli Julius Kuperjanovi partisanide pataljoni loomine. Idee sellise pataljoni loomiseks ol Kuperjanovil juba ammu. Loa tolle üksuse moodustamiseks sai Kuperjanov tolleaegselt diviisi ülemalt Limbergilt.
Pataljoni kokkukutsumiseks tuli valida selline koht, mis poleks veel võõrvägede kontrolli all. Kuna rindejoon kulges vahetult Puurmanist idas ja see koht oli Tartule küllaltki lähedal, valiti väeüksuse loomiskohaks Puurmani mõis.
Olles saatnud Puurmani ümbruskonda laiali mobiliseerimiskäsud, hakkas Kuperjanov siin moodustama partisanide väesalka. Kui levis kuuldus, et Kuperjanov Puurmanis võitlussalka formeerib, hakkasid siia kogunema kaitseliitlased kõikjalt Tartumaalt. Palju täienes pataljoni koosseis vabatahtlike arvel, kelle hulgas oli palju koolipoisse. Kuna lossi kogunes üle mitmesaja mehe, siis jagati kokkutulnud nelja roodu ning väeosast moodustus üksikpataljon. Pataljoni juhiks sai J. Kuperjanov; 1. roodu ülemaks sai lipnik R. Riives; 2. – leitnant E. Saar; 3. – alamkapten R. Kuslap; 4 – leitnant J. Unt. Varuroodu ülemaks ja ka Puurmani komandandiks määras Kuperjanov leitnant J. Soodla. Asutati ka ratsakomando, mida juhtis alamkapten K. Tiimann.
Suurim probleem pataljoni moodustamisel oli relvade puudus. Algul koosnes üksuse relvastus vaid kahest automaatpüssist. Varustuse ja moona kandsid kokku mehed ise ja ümberkaudsed inimesed. Otsiti välja relvad, mis olid peidetud revolutsioonipäevil. Need olid aga tihti roostes või üldse kõlbmatud.
Samuti oli väga kirju ka salga riietus. Tihti võis jääda mulje, et tegu pole mitte sõjameeste, vaid laagrisse asunud mustlastega. Paljud olid tulnud erariietuses. Juhtus sedagi, et sõtta tuldi pulmariietuses: jalas viigipüksid, kaelas krae ja kaelaside. Nii mõnigi tuli isamaad kaitsma pasteldes, lootes, et ehk Eesti kroonu annab saapad jalga.
Et seda kirevat meeskonda vähegi ühtlustada, mõtles Kuperjanov välja partisanide eraldusmärgi. See kujutas endast valgeäärelist musta vappi surnupealuu ja säärekontidega. Seda märki kanti vasakul varrukal. Mütsi ette kinnitati pealuumärk, õlakud olid mustad. Surnupealuu ja säärekontidega märk oli ühtluse ja lahutamatuse sümboliks neile, kes selle kord varrukale olid asetanud. See välismärk kohustas kõiki võitlusele ja ohverdama isamaa kaitseks kõik isiklikud hüved ja elu.
Kuna Kuperjanov tundis erilist huvi just partisanisõja vastu, siis ristis ta loodud väeosa PARTISANIDE PATALJONIKS ja alustas vastavalt salga nimele armutut sissisõda vaenlasega. Näitena võib tuua juhumi Kudinas. Nimelt sai Kuperjanov teate, et punaste käsilane Pärn oli koostanud pika nimekirja meestest, kes tuli maha lasta. Ta tegutses väga kiiresti ja sõitis ruttu 30 km kaugusele Kudinasse. Kohale jõudes päästis ta talumehed ja ajas punaste plaani nurja.
Suureks abiks Kuperjanovile tema tegevuses oli naine Alice. Näiteks tegi Alice ettepaneku võtta luuresalkade tarvis kasutusele valged mantlid. Neis mantlites oli luurajatel hõlpsam vaenlasele märkamatult võimalikult lähedale hiilida. Olgu öeldud, et need mantlid õmbles Alice ise. Just tänu sellele riietusele õnnestusid kuperjanovlastel mitmed vaenlase vastu suunatud rünnakud.
Võitlus Tartu eest
Pataljoni loomisega soovis Kuperjanov kaasa aidata vaenlase kodumaalt väljatõrjumisele. Puurmanile lähim vaenlase poolt hõivatud strateegiliselt tähtis punkt oli Tartu. Seetõttu oligi esimeseks suuremaks operatsiooniks peale pataljoni moodustamist võitlus Tartu eest.
Oma positsioonide kindlustamiseks enne Tartu vallutamist alustas Kuperjanov partisanisõda Tartu ümbruses. Tundes Tartus asetsevate punavägede nõrku külgi, tekkis Kuperjanovil hulljulge plaan vallutada Tartu ainuüksi oma jõududega. Samal ajal sai ta teada soomusrongide edasitungist Jõgeva peale. Nüüd otsustas ta ära oodata soomusrongid, et siis ühendatud jõududega minna võitlema Tartu eest.
13. jaanuaril 1919 sai Kuperjanov Palamusel kokku soomusrongide üldjuhi kapten Partsiga. Sellest päevast algas partisanide ja soomusrongide koostöö, mis kestis kuni Vabadussõja lõpuni.
Vallutanud Kaarepere ja Voldi raudteejaamad, jõuti järjest lähemale Tartule. Viimane linnaesine võitlus peeti Tähtvere mõisas. Enamlased koos läti küttidega osutasid küllalt visa vastupanu, ent eesti mehed olid arvulises ülekaalus, lisaks innustasid mehi teated punavägede terrorist. Lühikese ajaga oli kogu Tartu Eesti vägede käes. Ometi ei lubanud saavutatud võit loorberitel puhata. Reola poolt toodi teade, et vaenlane valmistub uueks sissetungiks Tartu.
Olukord muutus väga pinevaks. Ei olnud teada, kas mõnisada soomusronglast ja partisani suudavad vastu astuda vaenlasele, kes saab pidevalt juurde abivägesid. Järgnevalt loodi sidemed ülemjuhatajaga, kellel paluti kiirelt saata abivägesid.
Järgnes väga pingeline öö Tartus, sest kardeti uut enamlaste sissetungi. Ometigi laabus kõik õnnelikult: vaenlasepoolset rünnakut ei järgnenud ning järgmisel päeval saabus Tallinnast kohale kaitsepataljon.
Kuperjanovi surm
Pataljoni moodustamisest oli möödas vaevalt üle kuu, kui 30.-31. jaanuaril 1919. aastal toimus verine lahing Paju mõisa juures. Lahingu käik oli väga raske, kuna enamus ohvitseridest langes. Kõige rängemaks hoobiks meie võitlejatele oli see, et 31. jaanuari pärastlõunal sai surmavalt haavata J. Kuperjanov. Väga halbade transporditingimuste tõttu ei pääsenud Kuperjanov enne Tartusse kui alles 1. veebruari ööl. Paraku oli siis juba lootusetult hilja. Vaevelnud pikki tunde piinavates valudes suri leitnant Julius Kuperjanov 2. veebruaril 1919.
Julius Kuperjanov maeti 6. veebruaril 1919. a Tartusse Raadi kalmistule. Tema formeeritud pataljon nimetati ümber Kuperjanovi partisanide pataljoniks. 1992. aastal taastati selle järglane, mis kuulub Eesti Kaitseväe koosseisu ja kannab nime Kuperjanovi jalaväepataljon.
(Kasutatud kirjandus: August Hanko „Leitnant Julius Kuperjanov“; Eduard Grosschmidt „Pealuu märgi all“; „Eesti Vabadussõda“ I köide.)
Mõisakeskuse ja lossi ees on prantsuse stiilis sümmeetriline mõisapark koos purskkaevu ja puudealleega. Pargis on enam kui 50 puu- ja põõsaliiki. Lossi taga on aga vabavormiline inglise park, kus muu hulgas on jahikoertele pühendatud skulptuur ja tellistest piirdeaed. Lossi peahoone keskteljele viib läbi pargi paarisaja meetri pikkune sihitee, mille alguseks olev värav on kujundatud tuudorstiilis tornikestena. Mõisahoone koos kõrvalhoonete ja pargiga on riikliku kaitse all.
Fotod: Puurmani mõis ja mõisa park 2021 a. (NordenBladet/Helena-Reet Ennet)
