Pühapäev, juuli 6, 2025

Monthly Archives: juuli 2018

Helsingis ja Espoos värises maa

NordenBladet — Espoos Otaniemis lastakse praegu 6 km sügavusele kaevatud aukudesse vett, mistõttu esineb nii Helsingis kui Espoos maavärisemist. Vett lastakse veel nädal aega, mistõttu värisemine võib jätkuda.

Aukude kaevamisega tegeleva ettevõtte St Deap Heat Oy tootmisjuht Tero Saarno ütles, et värin oli Soome olusid arvestades küllalt tugev. Värina tuvastasid ka Helsingi ülikooli seismoloogid.

Võrreldes näiteks lõhkamistöödega on värin siiski väike. Värinaid võib esineda veel nädala aja jooksul.

 

OlĂĽmpiasangar Iivo Niskanen abiellus

NordenBladet — Pyeongchangi olümpial tänavu kulla võitnud Soome murdmaasuusataja Iivo Niskanen andis pühapäeva õhtul sotsiaalmeedia kaudu teada abiellumisest. Niskanen kihlus väljavalitu Saana Kemppaineniga 2014. aastal.

Niskanen võitis kulla ka Sotši olümpial paarissprindis.

Niskanen on mitmel korral valitud Soome aasta sportlaseks.

Vantaa mees lootis saada kinnisvaraga rikkaks, aga tuli hoopis 25 000 eurot kahjumit

NordenBladet — Vantaa mees tegi nii nagu paljud soomlased: ostis kaks korterit ja üüris need välja, lootuses teenida nii renditulude kui kinnisvara hinnatõusu pealt. Tegelikult läks kõik metsa ja mees lõpetas kokku 25 000 euro suuruse kahjumiga.

31-aastane Mikko Vikman ostis investeerimise eesmärgil oma esimese korteri 2012. aastal Keraval ja varsti pärast seda teise Järvenpääl. Ning kolmanda korteri ostis endale Vantaal, kuhu asus elama koos oma pruudiga. Siis tundus investeerimine paradiis. Neli aastat hiljem oli aga kõik läbi ja Vikman oli sunnitud maha müüma mõlemad investeeringuks soetatud korterid, vahendab Helsingin Sanomat.

Mis siis juhtus? Esialgu oli Vikman lootnud, et ostab korterid kokku ja siis vaid naudib nendelt saadavat tulu. Et üürist saab makstud kõik kulud ja tema peab vaid tasuma pangalaenude järelmakseid. Vikman tahtis saada kinnisvaraga rikkaks.

Praegu räägitakse Soomes üha rohkem sellest, et kinnisvaraga võib ka mööda pükse saada. Mikko Vikman on pärast korterite müümist rahulikum kui varem ja kiidab oma otsust – elus on stressi palju vähem.

Kokkuvõttes ei teinud Vikman midagi valesti. Ta soetas korterid heades kohtades, leidis korralikud üürnikud ja kõik sujus justkui korralikult. Ent ometi rahaliselt ta kaotas. Kuidas see siis oli võimalik?

Aasta pärast seda, kui ta oli soetanud Järvenpää korteri selgus, et korteri põrand hakkas mullitama. Tuli ilmsiks, et vahetult enne müüki oli vannitoas tehtud remont, aga ebaõnnestunult. Vannitoa remondi maksis küll kinni majaühistu, aga Vikman jäi ilma renditulust nende nelja kuu eest, mil korter seisis tühjalt.

Pärast seda läks ta oma tüdruksõbrast lahku ja pank enam raha juurde ei andnud. Vikman oli olukorras, kus ta pidi maha müüma ühe korteritest, et osta välja pruudi osa oma korterist. Ta otsustas müüa Kerava korteri, aga siis selgus, et selle väärtus oli langenud. Ühistu katuseremont oli läinud untsu ning seetõttu lükkus edasi torustiku remont. Ilma kindla remondiplaanita korterit oli väga raske müüa. Vikman oli maksnud korteri eest 85 000 eurot, aga sai müügist vaid 78 500. Kui kõik tehingutega seotud kulud kokku arvutada, tuli kahju 11 165 eurot.

Järvenpää korteri osas tuli samuti halbu sõnumeid. Nimelt oli torustik kehvemas olukorras kui arvatud ja ette tuli toruremont. Remondis korteri müümine osutus samuti väga raskeks olukorras, kus samas kõrval kerkisid uued kortermajad. Vikman maksis korteri eest 92 000 eurot, aga müügist sai vaid 85 000. Järvenpää korter tõi kokku kahju 13 492 eurot.

Kokku oli kahju kahe korteri peale kokku ligi 25 000 eurot.

Vikman ei osanud kortereid soetades ette arvata, et nende väärtus võib langeda. Samuti ei osanud ta arvestada oma olukorraga, kus pikaajalised investeeringud osutusid lühiajalisteks.

Esialgu kujutas Vikman ette, et kinnisvarainvesteering on tore. Tegelikkuses tõi see endaga kaasa palkju stressi. Ta ei võtnud võlgu, aga ometi muretses kogu aeg korterite pärast.

Pärast kinnisvara loobus Vikman ka aktsiainvesteeringutest ning edaspidi valib väga hoolikalt, kuhu oma raha paneb. Praegu maksab ta tagasi oma korteri laenu ja investeerib vaid fondide kaudu. Ühtlasi on ta pahane, et avalikkuses räägitakse vaid üksikutest investeerimise edulugudest, aga keegi ei räägi ebaõnnestumistest.

Investeerimist kinnisvarasse mees siiski ei kahetse. Ta on arvamusel, et see moodustab õnneks vaid väikse osa sellest rahast, mis ta elu jooksul teenib. Tal on hea meel, et ta seda tegi. Teisalt on ta arvestanud, et oleks olnud palju kasulikum, kui ta oleks korterite asemel ostnud uue BMW. Paari aastaga poleks ta isegi BMW ostuga saanud nii palju kahju kui korteritega.

Lehmad on sotsiaalsed olendid, aga mõned ei pääse isegi suvel välja. Soomes on hakatud hoolega valima, millist piima osta

NordenBladet — Üha suuremat hulka soomlasi huvitab piima päritolu ja lehmade heaolu, kuna vabapidamisel lehmade piima müük kasvab. Nüüd kaalutakse Soomes piimapudelitele heaolu märgi lisamist.

Nii nagu kõik teised elusolendid, vajavad lehmad kõige rohkem hoolt ja hellust. Seda saavad pakkuda vaid väiksed ökotalud, kus jõutakse tegeleda iga loomaga. Ökofarmides saavad loomad vabalt liikuda laudast sisse ja välja. Väljas olemine on lehma jaoks kõige suurem nauding, vahendab Helsingin Sanomat.

Kõigis farmides pole aga lehmade elu selline, nagu ette kujutatakse. Samuti müüakse piima sageli sõnumiga, mis ei vasta tegelikkusele. Õnnelikult põllul rohtu sööv lehm piimapudelil ei tähenda tingimata seda, et piima lüpsnud lehm oleks kordki oma elus laudast nina välja saanud.

Kaupluselettidel on Soomes üsna suur valik erinevaid piimasid, mis pärit ökotaludest, välismaalt või vabapidamisel lehmadelt.

Soomlased joovad piima keskmiselt 100 liitrit aastas. See kogus on väga palju langenud võrreldes 1950ndate aastatega, mil piima joodi 360 liitrit aastas inimese kohta.

Piimajoomise vähenemine pole ainus asi, mis on muutunud. Kui veel paarkümmend aastat tagasi käisid kõik lehmad suvel väljas, siis nüüd see enam nii ei ole. Soome lüpsilehmadest üle poole saavad laudas vabalt liikuda ja ülejäänud on kinni. Vaba liikumisvõimalusega lautasid tuleb juurde, sest ülejäänute jaoks enam investeeringutoetusi ei anta.

Kinni olevad lehmad on aasta otsa laudas ühe koha peal kinni. Seaduse järgi peavad nad kahel kuul aastas saama laudast välja.

Välja pääsemine on lehma jaoks väga oluline, sest igaüks võib ette kujutada, mis tähendab, kui ta peab 10 kuud aastas olema ühe koha peal. Liikumine parandab lehma tervislikku olukorda, tugevdab lihaseid ja stimuleerib organismi. Ent Soomes on siiani lautasid, kust lehmad ei pääse välja ka suvel.

Laudas vabalt liikuvate lehmade puhul pole väljas käimise reeglit, mistõttu ei pruugi ka need lehmad üldse välja saada.

Ökotaludes käivad lehmad väljas neli kuud suviti ja talvel lastakse neid välja paar korda nädalas. Lehmadele antakse söödaks tavalist heina ja vasikate eest kantakse rohkem hoolt. Erinevalt teistest taludest käiakse ökotalusid regulaarselt kontrollimas, et kõik vastaks nõuetele.

Algselt elasid veised kogu aeg väljas, kus neil oli palju ruumi, mistõttu on neil säilinud loomuomane vajadus liikuda. Terved lehmad on loomult uudishimulikult ja seltsivad karjaloomad, esimesed sõbrasuhted luuakse juba vasika-eas. Liikumisruum annab lehmadele võimaluse olla neile loomulikus keskkonnas. Lehmad peaks saama väljas käia ka öösiti ja talvel.

Lehmadele paremate tingimuste loomine nõuab lisaaega ja -raha, mida talunikel enamasti ei ole. Samas langeb lehmade piimatootlikkus, kui nad on haiged ja stressis. Kõige rohkem tekitab lehmale terviseprobleeme liikumisvõimaluste puudumine.

Heades tingimustes elab lehm 20-aastaseks. Praeguse intensiivse tootmise ajastul aga ulatub lehmade eluiga sellest vaid neljandikuni – lehmad on terved vaid kuni 5. eluaastani, mil nad viiakse tapamajja.

Lehmade keskmist eluiga mõjutab ka karja valimine. Väiksema tootlikkusega isendid saadetakse juba noorelt tapamajja, ülejäänud jäävad lüpsma. Soome vanimad lüpsilehmad on üle 10 eluaasta vanused. Nad on poeginud 8 korda, kui Soomes keskmiselt poegivad lüpsilehmad alla 3 korra.

Poest piima ostes on mõistlik uurida selle päritolu. Tavaline poepiim on küll odav, aga selle päritolu pole teada. Poepiima sekka võib jõuda ka väga heades oludes lehmade piima, aga seda ei tähistata eraldi ei meiereides ega ka piimapakkidel. Ökotalude ja vabapidamisel lehmade piima ostes on enam-vähem kindel, et lehm on pääsenud välja.

Kodumaist piima ostes on tähtis jälgida, et see pärineks lähedalt. Soomes on järelvalve loomade üle võrreldes teiste maadega korraldatud väga hästi. Lähiaastatel läheb tarbija elu veel lihtsamaks, kuna kavandatakse panna piimapudelitele loomade heaolu tähistav märgis.

Praegu ostetakse Soomes poest veel rohkem tavalist piima, aga ökopiima osakaal on kiiresti kasvamas. Lisandunud on ka taimse piima müük, see on näiteks kaera- ja sojapiim.

Tallinna Ülikoolis kaitstud doktoritöö: rehabilitatsiooniteenuste süsteem Eestis on killustunud

NordenBladet — 27. juunil kaitses doktoritööd Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi doktorant Karin Hanga, kes uuris täisealiste puuetega inimeste rehabilitatsioonivajadusi, inimeste poolt seatud rehabilitatsioonieesmärke ning isikukeskse sotsiaalteenuse osutamise võtme-elemente.

Doktoritööst selgus, et kuigi puuetega inimeste probleemid igapäevaeluga toimetulekul on komplekssed, peavad inimesed ise peamiseks toimetulekut piiravaks teguriks ebastabiilset terviseolukorda. „Paljud küsitletud kurtsid kroonilist valu, neil oli raske mõista haigusega kaasnevaid sümptomeid ja tekkinud olukorraga kohaneda. Tervisest tingitud piirangud võimendusid erinevate füüsilise keskkonna piirangute tõttu, millega kaasnes vajadus abistaja, tehniliste abivahendite ja kohanduste järele,“ sõnas Hanga ja lisas, et toimetulekut piirasid ka emotsionaalsed probleemid, sotsiaalsete ja puudespetsiifiliste oskuste nappus. „Ilmnes, et sageli ei ole osutatavad sotsiaal- ja tervishoiuteenused isikukesksed, jõustavad ja paindlikud – rehabilitatsiooniteenuste süsteem Eestis on killustunud tervise-, sotsiaal-, tööhõive ja haridusvaldkondade vahel, erinevate osapoolte vastutus ebaselge ning inimesed ei saa aru, millisest süsteemist abi saada,“ tõdes ta.

Tervisega seotud raskustele lahenduse leidmise sotsiaalses ja tööalases rehabilitatsioonis muudab keeruliseks Eestis õigusruum: teenuste korraldus ja rahastus eristavad selgelt meditsiinilist, sotsiaalset ja tööalast rehabilitatsiooni, mis on koordineeritud kolme erineva riigiasutuse poolt. „Seetõttu on keeruline inimese kompleksseid rehabilitatsioonivajadusi adresseerida terviklikult, õigeaegselt ja isikukesksel moel,“ selgitas töö autor.

Arendusuuringu raames väljatöötatud eelhindamisküsimustik võimaldas välja selgitada, millistes eluvaldkondades kogevad puuetega inimesed raskuseid, mida soovitakse oma toimetulekus muuta ning millised teenused oleksid vajalikud. Samas ei piisa töö autori sõnul üksnes abivajaduse tuvastamisest, kui teenuseid, millega inimest abivajadusele vastata, napib. „Eestis on vaja üldist kokkulepet ja raamistikku, kuidas rehabilitatsiooniteenuseid pakkuda. Piirid sotsiaal-, tööturu-, hariduse- ja tervishoiuteenuste vahel on vajalikud, kuid rehabilitatsioonivaldkonnas on need osaliselt kunstlikud, sest inimese terviseolukorrast tingitud vajadusi on väga keeruline jaotada puhtalt meditsiinilisteks, sotsiaalseteks ja tööalasteks,“ selgitas Hanga. „Me kaotame väärtuslikku aega ega saavuta loodetud tulemusi, suunates inimest erinevatele teenustele, mis ei tegele inimeste vajadustega terviklikult ja õigeaegselt ega toeta inimest muude vajalike teenuste kättesaamisel.“

Doktortiöö pealkiri on “Developing an Initial Social Rehabilitation Needs Assessment Procedure and the Scope of Rehabilitation Services for Persons with Disabilities in Estonia” („Puuetega inimeste sotsiaalse rehabilitatsiooni vajaduse eelhindamise ja rehabilitatsiooniteenuste sisu kujundamine Eestis“) ja selle avalik kaitsmine toimus 27. juunil Tallinna Ăślikoolis. Doktoritöö juhendajad on Tallinna Ăślikooli vanemteadur Lauri Leppik ja Texase Austini Ăślikooli professor Diana M. DiNitto, konsultant Utrechti Rakendusliku Kõrgkooli professor Jean Pierre Wilken. Oponendid on Norra Teadus- ja TehnoloogiaĂĽlikooli professor Riina Kiik ning Kentucky Ăślikooli koolitusjuht Elaine Eisenbaum.

Doktoritöö täistekst on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.

 

Allikas: Eesti TeadusinfosĂĽsteem
Loe kõiki NordenBladet´i “Eesti uudised & info” rubriigi artikleid SIIT