NordenBladet — Et võimalikult paljud inimesed oleksid teadlikud ravimikasutajad ja oskaksid hinnata ravimitega kaasnevaid ohte, vormisid Tartu Ülikooli farmaatsia instituudi teadlased e-õppe kvaliteedimärgiga tunnustatud e-kursuse 285-leheküljeliseks raamatuks „Ravimitest maakeeles“.

Raamatu viis autorit on kõik proviisorid ja farmaatsia instituudi teadlased. Autorid Karin Kogermann, Ain Raal, Janne Sepp, Kersti Teder ja Daisy Volmer ootavad huvilisi trükisooja raamatu esitlusele Tartu Raekoja apteeki kolmapäeval, 14. oktoobril kell 17.

Farmaatsia instituudi juhataja, professor Ain Raal tõdes, et ravimite valdkond on ilmselt iga inimese jaoks ühel või teisel moel oluline. „See on aga kirevalt keeruline ja ohtusid täis maailm. Seepärast avamegi raamatus seda maailma lihtsas keeles, aga tõenduspõhiselt,“ ütles ta.

Autorid kirjutavad raamatus „Ravimitest maakeeles“, et inimeste eluiga pikeneb, kuid sellega kaasneb hulgihaigestumus ja hulgiravimikasutamine. „Järjest enam luuakse uusi ravimeid haiguste senisest tõhusamaks raviks. Paljusid haigusi, mida veel aastakümneid tagasi polnud võimalik ravida, saab tänapäeval ravimitega kontrolli all hoida ning patsiendi elukvaliteeti parandada. Nii suureneb aasta-aastalt ka ravimite kasutamine,“ tõdevad nad, samas rõhutades, et kui ravimeid valel eesmärgil, vales annuses ja valel viisil kasutada, toimib ravim mürgina.

„Ravimite kasutamisega kaasnevad alati ohud, sest lisaks oodatud toimele võib ravimitel olla ka kõrvaltoimeid. Nende ilmnemine võib olla väga individuaalne ning mitte alati pole kõrvaltoimed inimestel ühesugused või ühesuguse tugevusega,“ tõstsid autorid esile ravimite tarvitamisega seotud ohukoha.

Raamatus käsitletakse järgmisi teemasid: ravimite ajaloost tänapäeva, ravimite valmistamine, nende koostis ja manustamise põhimõtted, ülevaade apteegist, ravimite kasutamise ABC. Autorid tunnistasid, et loomulikult ei mahu kogu farmaatsia valdkond ühe raamatu kaante vahele, kuid annab kindlasti edasi põhiteadmised ravimitest, mis võiksid olla kõigil inimestel.

Raamatut saab soetada 14. oktoobril kell 17 Tartus Raekoja apteegis toimuval raamatuesitlusel või Tervisekirjastuse lehelt.

Lisateave:

Ain Raal
Tartu Ülikooli farmaatsia instituudi juhataja
502 7574
ain.raal@ut.ee

NordenBladet — 9. oktoobril kaitses Eesti Maaülikooli doktorant Sille Rebane filosoofiadoktori väitekirja teemal „Metsade majandamise mõju hindamine süsiniku kontekstis: turbulentse kovariatsiooni meetod. Evaluation of forest management in the context of carbon fluxes: Eddy-Covariance method“. Töös uuriti, kuidas mõjutab metsa majandamine süsinikuringet ning kui kaua võtab metsaökosüsteemil aega lageraiest taastumine. 

Boreaalsed metsad katavad maakeral kõige suurema maa-ala. Oma võime tõttu reguleerida maakera kliimat ja energiavooge kannavad nad suurt rolli ka kliimamuutustes. Nii boreaalsed kui ka hemiboreaalsed metsad on võimelised atmosfäärist süsinikku siduma ja seda biomassis säilitama. Häiringutel on märkimisväärne mõju metsade kasvule ja produktsioonile, elujõulisusele ning loomulikult ka süsinikuringele. Mõned häiringud mõjutavad metsaökosüsteemi süsinikuringet tugevamini kui teised.

Doktoritöös käsitleti kirjanduse põhjal erinevate häiringute – nagu lageraied, metsapõlengud, tormid ja putukarüüsted – järgset metsaökosüsteemi süsinikubilansi taastumist, et selgitada, kui kaua selleks aega kulub. „Lageraiest taastumiseks võib kuluda kuni kümme aastat, mõnel juhul kuni 20. Pärast põlengut on muutused aga drastilisemad, mistõttu kulub metsaalal taastumiseks märksa kauem, vähemalt 50 aastat,“ võrdles Rebane.

Metsade majandamise (lageraie) järgselt muutub metsaökosüsteemi süsinikubilanss. Eeldus on, et kohe pärast lageraiet paisatakse suur kogus süsinikku õhku ja ökosüsteem muutub süsinikku eraldavaks. Lageraie mõju hindamiseks kasutati doktoritöös täpset ja usaldusväärset turbulentse kovariatsiooni meetodit, mille abil mõõdeti ökosüsteemi neto süsinikuvahetust (Net Ecosystem Exchange, NEE) maapinna ja atmosfääri vahel. See on otsene meetod ökosüsteemi energiavoogude tuvastamiseks.

Selgus, et uuritud viieaastane puistu oli põuase suve tingimustes mõõtmisperioodil (mai kuni august) süsinikuneutraalne: sidudes vaadeldaval perioodil 0.011 t C ha−1. Kuue- ja kaheksa-aastased metsaökosüsteemid näitasid mõõtmisperioodil (juuni kuni september) süsinikusiduja rolli, sidudes vaadeldaval perioodil 2.076 t C ha−1.

Rebase sõnul mõjutavad süsiniku sidumisvõimet nii temperatuur kui sademed – optimaalse temperatuuriga ja sobivate niiskustingimuste korral on sidumine suurem. „Ekstreemsed ilmastikuolud seevastu pärsivad süsiniku sidumist, mistõttu on see põuatingimustes ja suuremate sademete korral madalam,“ lisas ta.

Metsaökosüsteemi taastumiseks kuluv aeg sõltub valitud metsa uuendamise viisist. Loodusliku uuenemise korral võtab taastumine tavaliselt rohkem aega kui istutamise ja külvi teel uuendamise korral. Eestis enimkasutatud metsauuendamise võte on lageraie, millele järgneb uue metsapõlvkonna istutamine. „Istutamise kaudu saab kiirendada metsaala uuendamist, mis võib omakorda suurendada süsiniku sidumise potentsiaali. Oskuslikult metsa majandades on võimalik leevendada kliimamuutusi ja pidurdada temperatuuritõusu,“ lõpetas Rebane.

Doktoritöö juhendajad on kaasprofessor Kalev Jõgiste ja vanemteadur Marek Metslaid, oponent professor Urban Nilsson (Centre of Southern Swedish Forest Research, Swedish University of Agricultural Sciences).

Dissertatsiooniga saab tutvuda Eesti Maaülikooli digitaalarhiivis EMU DSpace.