NordenBladet – Eesti pärimuusika keskuses anti reedel aasta parima pärimusmuusika albumi Etnokulp, mille pälvis Curly Strings kauamängiva “Pidu meis eneses” eest. Ühtlasi pälvisid Ene Lukka Jegikjan, Anneli Kont ja Celia Roose tunnustuspreemia pärimusmuusika eriala loomise ja käimalükkamise eest.

“Pärimusmuusika on kandev osa meie kultuuriloost, mis ei ole kõrgelt hinnatud üksnes siin koduses Eestis, vaid teeb meid suuremaks riigipiirist väljapoolgi,” ütles Eesti Pärimusmuusika Keskuse juhataja Tarmo Noormaa ja lisas, et 30 aastaga on pärimusmuusika kõrgharidus kasvatanud põlvkondi uusi muusikuid ja nende loomingut.

Galakontserdil anti pidulikult üle tänavune ainuke kulp, milleks on aasta pärimusmuusika albumi Etnokulp, mis selgus rahvahääletuse teel. Kokku hääletas parima albumi välja selgitamisel 2302 inimest. Aasta pärimusmuusika albumi Etnokulpi on välja antud juba 16 aastat.

“Kuigi muusika- ja pärimusmuusika sõbrad on varasematel aastatel kogunenud Etnokulbi galale, otsustasime sel aastal muutunud oludest tingituna vaheaasta kasuks ja plaanime traditsioonilised Etnokulbid oma tavapärastes kategooriates anda uuesti välja 2022. aastal,” selgitas Noormaa.

NordenBladet – Soomes kaalutakse, kuidas EL-i direktiivile toetudes saaks näiteks voogedastusplatvormidelt nõuda kohalikesse filmidesse-seriaalidesse investeerimist. Eestis alles kaalutakse, kas sellise süsteemi rakendamisel on mõtet.

Soomes on asunud mitu ministeeriumi välja selgitama, millised on Euroopa Liidu audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi järgi võimalused saada voogedastusplatvormidelt, nagu Netflix ja HBO, lisaraha kodumaiste filmide ja sarjade tootmiseks, kirjutab Yle.

Eestis on direktiivi ülevõtmisega juba üle aasta hilinenud ning praegu on ülevõtmiseks koostatud seaduseelnõude pakett riigikogus. Kui nüüd tuleks sinna sisse viia veel muudatusi, mis lubaks näiteks voogedastusettevõtetelt raha nõuda, oleks see väga ajamahukas ettevõtmine ja direktiivi ülevõtmine nihkuks veel edasi, ütles ERR-ile kultuuriministeeriumi audiovisuaalnõunik Siim Rohtla.

“On riigikogu liikmete otsustada, kas oleks otstarbekam seaduseelnõu praegusel kujul vastu võtta ja võimalike täienduste-muudatuste juurde esimesel võimalusel peale seda tagasi tulla, või teha täiendusi kohe,” märkis Rohtla.

Kultuuriministeerium pakkus nende meetmete seadusesse kirjutamist juba eelnõu ettevalmistamise ajal, kuid toona, mil voogedastusteenused olid Eestis veel lapsekingades, ei pidanud rahandusministeerium seda perspektiivikaks.

“Rahandusministeeriumi toonase hinnangu järgi ei kaalunuks meetmest saadav tulu üles sellega kaasnevaid kulusid. Arvestades rahandusministeeriumi seisukohta ja direktiivi ülevõtmise kitsast ajaraami, otsustati toona kõnealust küsimust eelnõus mitte puudutada,” lausus Rohtla.

Tänaseks on aga platvormide maailm muutunud, pandeemia ajal on hüppeliselt suurenenud voogedastusplatvormide vaatajaskond, mis tähendab, et muutunud on ka antud meetmest potentsiaalselt saadav tugi Eesti filmitööstusele, nentis Rohtla.

“Kindlasti tasub olukord uuesti üle vaadata ja hinnata, kui perspektiivikas oleks sellise süsteemi rakendamine uues olukorras,” lausus ta.

Soomlased arvestavad kuni 20 miljoni euroga aastas

EL-i audiovisuaalmeedia direktiiv ütleb nii: kui liikmesriigid nõuavad, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad meediateenuse osutajad panustaksid rahaliselt Euroopa päritolu teoste tootmisesse, sealhulgas sisusse otseselt investeerimise ja riiklikesse fondidesse tehtavate osamaksete kaudu, võivad nad samuti nõuda, et selliseid rahalisi kohustusi täidaksid nende territooriumil asuvale vaatajaskonnale teenuseid suunavad meediateenuse osutajad, kes on asutatud teises liikmesriigis.

Soomlaste hinnangul võiks direktiivi rakendamine tuua nende kohalikule toodangule aastas lisarahastust 6 kuni 20 miljonit eurot. Soome filmifondi juht Lasse Saarinen märkis, et selle erimaksuga saaks heastada riigieelarves tehtud audiovisuaalvaldkonna kärpeid.

Rohtla sõnul Eestis sellist hinnangut, kui palju võiks see meile raha tuua, täna olemas ei ole ja selle tegemine nõuab täiendavat analüüsi. “Võttes kõrvale näiteks kinoturgude mahu, mis Soomes umbes viis korda Eestist suurem on, saab ehk mingit oletatavat indikatsiooni ka platvormide turgude vahekorrale,” lausus Rohtla.

Direktiivis märgitakse, et rahalised kohustused põhinevad ainult konkreetses liikmesriigis teenitud tuludel. Nõuet ei kohaldata väikese käibe või väikese vaatajaskonnaga meediateenuse osutajate suhtes.

Euroopa filmifondide katusorganisatsiooni EFAD-i andmetel on direktiivi juba rakendatud näiteks Prantsusmaal, Saksamaal, Hispaanias, Itaalias, Portugalis, Horvaatias, Tšehhis, Sloveenias ja Belgias.

Rahalist panustamist eeldavad meetmed Euroopa teoste edendamiseks jagunevad üldjoontes kaheks – osa liikmesriike kogub teatud protsendi meediateenuse osutajate tuludest kokku ja suunab saadud summad uute teoste tootmisesse läbi taotlusvoorude, teised aga on kehtestanud meediateenuse osutajatele kohustuse investeerida ise teatud protsent oma tuludest Euroopa või kodumaiste teoste tootmisesse, ütles Rohtla.