NordenBladet – Eesti pärimuusika keskuses anti reedel aasta parima pärimusmuusika albumi Etnokulp, mille pälvis Curly Strings kauamängiva “Pidu meis eneses” eest. Ühtlasi pälvisid Ene Lukka Jegikjan, Anneli Kont ja Celia Roose tunnustuspreemia pärimusmuusika eriala loomise ja käimalükkamise eest.
“Pärimusmuusika on kandev osa meie kultuuriloost, mis ei ole kõrgelt hinnatud üksnes siin koduses Eestis, vaid teeb meid suuremaks riigipiirist väljapoolgi,” ütles Eesti Pärimusmuusika Keskuse juhataja Tarmo Noormaa ja lisas, et 30 aastaga on pärimusmuusika kõrgharidus kasvatanud põlvkondi uusi muusikuid ja nende loomingut.
Galakontserdil anti pidulikult üle tänavune ainuke kulp, milleks on aasta pärimusmuusika albumi Etnokulp, mis selgus rahvahääletuse teel. Kokku hääletas parima albumi välja selgitamisel 2302 inimest. Aasta pärimusmuusika albumi Etnokulpi on välja antud juba 16 aastat.
“Kuigi muusika- ja pärimusmuusika sõbrad on varasematel aastatel kogunenud Etnokulbi galale, otsustasime sel aastal muutunud oludest tingituna vaheaasta kasuks ja plaanime traditsioonilised Etnokulbid oma tavapärastes kategooriates anda uuesti välja 2022. aastal,” selgitas Noormaa.
NordenBladet – Soomes kaalutakse, kuidas EL-i direktiivile toetudes saaks näiteks voogedastusplatvormidelt nõuda kohalikesse filmidesse-seriaalidesse investeerimist. Eestis alles kaalutakse, kas sellise süsteemi rakendamisel on mõtet.
Soomes on asunud mitu ministeeriumi välja selgitama, millised on Euroopa Liidu audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi järgi võimalused saada voogedastusplatvormidelt, nagu Netflix ja HBO, lisaraha kodumaiste filmide ja sarjade tootmiseks, kirjutab Yle.
Eestis on direktiivi ülevõtmisega juba üle aasta hilinenud ning praegu on ülevõtmiseks koostatud seaduseelnõude pakett riigikogus. Kui nüüd tuleks sinna sisse viia veel muudatusi, mis lubaks näiteks voogedastusettevõtetelt raha nõuda, oleks see väga ajamahukas ettevõtmine ja direktiivi ülevõtmine nihkuks veel edasi, ütles ERR-ile kultuuriministeeriumi audiovisuaalnõunik Siim Rohtla.
“On riigikogu liikmete otsustada, kas oleks otstarbekam seaduseelnõu praegusel kujul vastu võtta ja võimalike täienduste-muudatuste juurde esimesel võimalusel peale seda tagasi tulla, või teha täiendusi kohe,” märkis Rohtla.
Kultuuriministeerium pakkus nende meetmete seadusesse kirjutamist juba eelnõu ettevalmistamise ajal, kuid toona, mil voogedastusteenused olid Eestis veel lapsekingades, ei pidanud rahandusministeerium seda perspektiivikaks.
“Rahandusministeeriumi toonase hinnangu järgi ei kaalunuks meetmest saadav tulu üles sellega kaasnevaid kulusid. Arvestades rahandusministeeriumi seisukohta ja direktiivi ülevõtmise kitsast ajaraami, otsustati toona kõnealust küsimust eelnõus mitte puudutada,” lausus Rohtla.
Tänaseks on aga platvormide maailm muutunud, pandeemia ajal on hüppeliselt suurenenud voogedastusplatvormide vaatajaskond, mis tähendab, et muutunud on ka antud meetmest potentsiaalselt saadav tugi Eesti filmitööstusele, nentis Rohtla.
“Kindlasti tasub olukord uuesti üle vaadata ja hinnata, kui perspektiivikas oleks sellise süsteemi rakendamine uues olukorras,” lausus ta.
Soomlased arvestavad kuni 20 miljoni euroga aastas
EL-i audiovisuaalmeedia direktiiv ütleb nii: kui liikmesriigid nõuavad, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad meediateenuse osutajad panustaksid rahaliselt Euroopa päritolu teoste tootmisesse, sealhulgas sisusse otseselt investeerimise ja riiklikesse fondidesse tehtavate osamaksete kaudu, võivad nad samuti nõuda, et selliseid rahalisi kohustusi täidaksid nende territooriumil asuvale vaatajaskonnale teenuseid suunavad meediateenuse osutajad, kes on asutatud teises liikmesriigis.
Soomlaste hinnangul võiks direktiivi rakendamine tuua nende kohalikule toodangule aastas lisarahastust 6 kuni 20 miljonit eurot. Soome filmifondi juht Lasse Saarinen märkis, et selle erimaksuga saaks heastada riigieelarves tehtud audiovisuaalvaldkonna kärpeid.
Rohtla sõnul Eestis sellist hinnangut, kui palju võiks see meile raha tuua, täna olemas ei ole ja selle tegemine nõuab täiendavat analüüsi. “Võttes kõrvale näiteks kinoturgude mahu, mis Soomes umbes viis korda Eestist suurem on, saab ehk mingit oletatavat indikatsiooni ka platvormide turgude vahekorrale,” lausus Rohtla.
Direktiivis märgitakse, et rahalised kohustused põhinevad ainult konkreetses liikmesriigis teenitud tuludel. Nõuet ei kohaldata väikese käibe või väikese vaatajaskonnaga meediateenuse osutajate suhtes.
Euroopa filmifondide katusorganisatsiooni EFAD-i andmetel on direktiivi juba rakendatud näiteks Prantsusmaal, Saksamaal, Hispaanias, Itaalias, Portugalis, Horvaatias, Tšehhis, Sloveenias ja Belgias.
Rahalist panustamist eeldavad meetmed Euroopa teoste edendamiseks jagunevad üldjoontes kaheks – osa liikmesriike kogub teatud protsendi meediateenuse osutajate tuludest kokku ja suunab saadud summad uute teoste tootmisesse läbi taotlusvoorude, teised aga on kehtestanud meediateenuse osutajatele kohustuse investeerida ise teatud protsent oma tuludest Euroopa või kodumaiste teoste tootmisesse, ütles Rohtla.
NordenBladet – Reedel oma sajandat sünnipäeva tähistanud Eesti Arhitektide Liit (EAL) nimetas sajandi kümne tunnustamisväärset arhitektuuriobjekti. “Ajas kestnud väärtusega arhitektuuri tunnustamist väärivate objektide väljavalimise eesmärk on hakata väärtustama ajale vastu pidanud head arhitektuuri,” selgitas arhitektide liidu president Andro Mänd pressiteate vahendusel.
“Ajas kestnud väärtusega arhitektuuri all on silmas peetud seda, et säilinud on hoone arhitektuurne tervik sellisel kujul, nagu see arhitekti poolt algselt projekteeriti. Tunnustuse väljaandmise üheks eesmärgiks on lisaväärtuse andmine ka nõukogudeaegsele arhitektuurile,” tähendas Mänd.
Ajas kestnud väärtusega arhitektuuriobjektideks nimetati:
Riigikogu hoone (1920-1922), Herbert Johanson, Eugen Habermann
Pärnu rannahoone (1938-1939), Olev Siinmaa
Tallinna Tuletõrjemaja (1939), Herbert Johanson
Tallinna Laululava (1960), Alar Kotli, Henno Sepmann
Lillepaviljon (1960) ja Kohvik Tuljak Tallinnas (1964-1966), Valve Pormeister (hooned otsustati käsitleda ühe objektina)
Tehvandi suusaspordibaas Otepääl (1978), Peep Jänes, Tõnu Mellik
Tallinna Linnahall (1980), autorid Raine Karp, Riina Altmäe
Karja tn lillepood (1978-1983, valminud 1983), Vilen Künnapu
Žürii liikme, Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor Triin Ojari sõnul on valituks osutunud kümme arhitektuuriteost kõik tuntud ja ühiskondlikult olulised hooned, mis paistavad silma kas uuendusliku tehnoloogilise lahenduse, andeka arhitektuurse vormistuse või suurepärase sise- ning välisruumi ühendamise poolest.
Eesti Arhitektide Liit tunnustas sajandi olulisemaid arhitektuuriobjekte
“Nad kõik juba kuuluvad Eesti arhitektuuriajaloo kullafondi ning arhitektide liidu algatatud tunnustus ajas kestva arhitektuuri eest ainult kinnitab nende olulisust kogu valdkonna maamärkidena,” märkis Ojari.
“Žürii lähtus hindamisel eelkõige hoonete arhitektuurest kvaliteedist, hinnates nende seost ümbritseva linnaruumi või maastikuga, unikaalset vormilahendust ning mõjukust oma ajastu arhitektuuri kontekstis. Vähem tuntud või ajale mitte vastu pidanud objekte seekord hindamisele ei valitud, määravaks sai hoonete kõrgetasemeline arhitektuurne sõnum, mis on terviklikult säilinud ning kõnetab inimesi ka tänapäeval,” lausus Ojari.
Tunnustamisväärsete objektide väljavalimise žürii koosseisu kuulusid arhitekt ja Eesti Kunstiakadeemia (EKA) emeriitprofessor Veljo Kaasik (EAL), muinsuskaitseameti ehituspärandi nõunik Merle Kinks, kunstiajaloolane ja Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu juhatuse liige Krista Kodres, ajas kestnud väärtusega arhitektuuri tunnustamise idee algataja Tiit Nurklik, arhitekt ja EKA arhitektuuriteaduskonna teadur Siim Tuksam ning Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor Triin Ojari.
“Praeguse seisuga on tegemist küll ühekordse tunnustamisega, kuid kaaluda võiks jätkuvat tunnustamist, näiteks iga viie aasta tagant. Edaspidiselt võiks tunnustada juba objekte, mille väärtus on vastu pidanud 25-30 aastat,” lisas Andro Mänd.
Seekord võeti vaatluse alla vaid avalik arhitektuur ning jäeti eramud fookusest välja, kuid tulevikus plaanitakse korraldada ka sajandi parimate eramute väljavalimiseks uus konkurss. Tunnustuse pälvinud arhitektuuriteosele kinnitatakse objekti tunnustamist tähistav plaat.
Avafoto: Tallinna Laululava 1960 (Foto: Johannes Külmet / Arhitektuurimuuseum)
NordenBladet — Tänavuse 2021. aasta Nobeli rahupreemia pälvisid opsitsioonilised ajakirjanikud: Maria Ressa Filipiinidelt ja Dmitri Muratov Venemaalt.
Võitjad kuulutas välja Norra Nobeli auhinna komisjon. Preemiaga kaasneb auhinnaraha 10 miljonit Rootsi krooni ehk ligi miljon eurot.
Nobeli rahupreemia on ainus Nobeli preemiatest, mis kuulutatakse välja ja antakse üle Norras.
Preemia saaja asjus teeb otsuse Norra parlamendi valitud komitee. Põhjus, miks selle preemia üle otsustatakse Norras, on asjaolu, et preemia algatajaks olnud ettevõtja Alfred Nobeli surma ajal olid Rootsi ja Norra personaalunioonis ning Norra parlament tegeles üksnes sisepoliitikaga. Sellisel viisi tahtis Nobel tagada, et see auhind jagataks riikide välispoliitikast sõltumatult.
Aastatel 1901-2020 on välja antud 101 Nobeli rahupreemiat. 25 korral on selle pälvinud mõni organisatsioon, kahel korral on preemia kolme inimese vahel jagamisele läinud. Seni on rahupreemia pälvinud 17 naist. Üks laureaat, Le Duc Tho, on preemia tagasi lükanud.
NordenBladet — Soomes on tänavusel, 2021. aastal kurjategijatelt leitud 3D printerist välja prinditud tulirelvade detaile. Praegu on neid veel vähe, aga tulevikus ilmselt palju rohkem. Käesoleval aastal on Soomes leitud palju relvade osi, mis on 3D printeriga välja prinditud. Varasematel aastatel midagi sellist pole Soomes leitud, vahendab Helsingin Sanomat.
Sellist arengut peetakse väga murettekitavaks, kuna esiteks tekitavad muret registreerimata relvad. Teiseks võivad välja prinditud relvaosad põhjustada õnnetusi. Samas on välja prinditud detaile leitud väga vähe.
Olukord võib aga muutuda tulevaste aastate jooksul, kuna 3D printimise tehnoloogia areneb väga kiiresti.
Toll avastas juunikuus Tamperes ühe laoruumi, kus valmistati 3D printeriga relvade osi. Kaks printerit olid parasjagu töös, kui tolli töötajad sisse läksid.
Tolli andmetel oli kavas välja prinditud relvade osi edasi müüa. Laost leiti kaks automaatrelva, milles oli kasutatud välja prinditud detaile. Lisaks leiti palju muid välja prinditud relvade osi.
Ruumi oli ehitatud tiir relvade katsetamiseks.
Politsei teatas eelmisel nädalal, et Jyväskylä ligidalt leiti üks 3D printerist välja prinditud relv. Relv kuulus ühele United Brotherhoodi grupeeringu liikmele. Lisaks on leitud välja prinditud relvade osi ka mujalt Soomest.
Jyväskylä ligidalt leitud relva päritolu pole teada. Tegemist oli töökorras relvaga, aga selle kvaliteet oli kehv.
3D printerist ei prindita välja tervet relva, vaid selle osad. Põhjus on selles, et odavamate 3D printeritega ei saa päris kõike printida.
Odavamad 3D printerid maksavad 100 eurot. Relvaosade valmistamiseks mõeldud materjalid maksavad mõned kümned eurod. Relva valmistamine printeri abil pole siiski niisama lihtne, selleks on vaja teadmisi ja ka muid detaile. Alati on oht, et kehva kvaliteediga relv võib kasutaja käes plahvatada.
