NordenBladet — Kultuuriminister Tõnis Lukas peatus riigi kultuuri- ja spordipreemiate üleandmisel humanitaaria tähtsusel ühiskonna mõtestamisel. Minister tänas preemiate laureaate kui usinaid õppijaid, kes oma teadmiste ja saavutuste jagamisel viivad ühiskonda edasi. Riikliku kultuuri elutööpreemia pälvisid tänavu Rutt Hinrikus, Paul-Eerik Rummo ja Toomas Rein ning spordi elutööpreemia Kadri Liivak ja Peeter Mardna. Avaldame minister Lukase peetud kõne täisteksti.

Austatud riigipreemiate lauraadid, kolleegid, külalised!

„Kes midagi tõsiselt tahab, peab selle nimel hoolega tööd tegema.“ Nii on öelnud kirjanik Jaan Kross, kelle 100. sünniaastapäeva me äsja tähistasime.

Seda, mida tähendab aastakümnete pikkune töö oma teadmiste täiendamiseks, tulemuste saavutamiseks või oma hüpoteesi kontrollimiseks, oskavad kõige paremini rääkida siin saalis viibijad. See tähendab – teie, tänavused preemiate laureaadid.

Tänane on üks terviklik kultuurisündmus, sest nagu peaminister Jüri Ratas eile Tartus oma jõulises ja tulevikku vaatavas kõnes targalt ütles, tähtsaim on Eesti kultuuri, sealhulgas hariduse ja teaduse, aga ka spordi ja kehakultuuri käekäik ning arendamine.

Kui Krossi mõtet edasi arutada, siis võib-olla peaksime rõhu asetama mujale. Ehk on küsimus pigem selles, kas me teame, mida tegelikult tahame ja vajame?

Keegi ei kahtle, et Eesti riigi püsimise mõte on eesti kultuur. Kõike muud peale eesti kultuuri suudab maailmale pakkuda ka ükskõik milline teine riik. Kui maailm oleks suur kaubanduskeskus, kus kehtivad ainult turureeglid, oleksid Eesti šansid selles võistluses üpris kaheldavad. Nii omahinda kui ka turundusvõimalusi arvestades. Lisaväärtuse annab vaid pakutu erilisus õiges vahekorras laialdaste kultuurisidemetega, mille juurde käivad muidugi ka vastastikused mõjud ja mõjutused.

Ja muidugi järjepidevus – meie tegelik siht ja olemise mõte.

Järjepidevuse üks tagatisi on kindlasti omariiklus, aga vaid juhul, kui see riik tunnistab endale üht lihtsat eeldust. See on: rahvusteaduste, rahvuskultuuri ning eesti keele ja seeläbi kogu meie rahvusmõtte arengu igakülgne toetamine. Just see loob Eestis niisuguse vaimse keskkonna, kus me tahame ise elada ja millest tahavad osa saada ka meie külalised.

Kultuuriministrina pean ka täna oluliseks juhtida tähelepanu humanitaariale. See mõtestab ja mõjutab ühiskonda. See on sama tähtis kui maailma mõõtmine loodus- ja täppisteaduslike meetoditega ning seepärast peab see võrdväärsena seisma teiste teaduste kõrval. Ka teaduse rahastamise süsteemi arendamisel on tarvis eripärasid arvestada. Eesti kultuuri mõtestamisega –  toonitan, ikka rahvusvaheliselt võrdleval viisil – tegelevatele humanitaaridele on tarvis aega. Otsime võimalusi seda neile vajalikul määral juurde osta. Arhiivis ja raamatukogus ei ole ilmtingimata võimalik materjalist läbi kaevamiseks jagada tööd kümne teadlase vahel, nagu see on võimalik laboris. Mitmekesise ja mitmekeelse võrdleva materjali ammutamine ning hiljem esitamine võtab aega.

Läheme kuhugi Saksamaa või Prantsusmaa raamatukauplusesse ja näeme, et  humanitaarteadlaste ja õppejõudude uurimuse mõõduks on monograafia, mitte ilmtingimata pelgalt 6000 kuni 12 000 tähemärki pikk kokkuvõte või isegi mitte artiklite kogumik.

Aga mis toimub meie raamaturiiulitel… Meie praegused teadustöö hindamiskriteeriumid ei anna teadlastele seda aega, sest monograafiat tunnustatakse samavõrra väiksema kirjatükiga. Nii pole meil jõutud ka näiteks me Jaan Krossist monograafia kirjutamiseni…. Au ja kiitus Juhani Salokandlele, kes soomlasena selle siiski ära on teinud. Peaksime sel aastal Eesti kultuuriga tegelevate teadlaste töö hindamises ja väärtustamises sammu edasi astuma. Eestikeelsus ja eesti keeles mõtlemine on siin veel omaette teema, millele pühendas ennast kogu jõust ja lõpuni Marju Lepajõe, kellest filmi tegijad on tänagi tunnustatute hulgas.

Vajalik on teada seda, mis on meile oluline ning tunda võimalikke viise, kuidas teadmisi koguda. Ka juba mitmel korral viidatud kirjanik Kross on arvanud, et õpetada võikski mitte niivõrd teadmisi. Need lähevad ju nagunii meelest ära. Olulisem on õpetada teadmiste omandamise oskust ja õppimisprintsiipe. Ning kujundada iseloomu!

See viimane on samuti väga oluline, sest iseloomust sõltub, kuidas meid tajutakse ja kas meid jäädakse üldse kuulatama. Meie rahvuskultuur, mille käimalükkav ja innustav osa on ka sport, elab väga häid aegu. Eestil on maailmale öelda paljugi niisugust, mida varem kuuldud ei ole.

Eelmine aasta oli üldlaulupeo juubeliaasta. Meie XXVII üldlaulupidu ja XX -tantsupidu moodustasid eelmise aasta suurima kultuurisündmuse Eestis. Seda on nii palju – kõike seda, mis peoga kaasneb. Sajad ja sajad kollektiivid, kümned tuhanded osavõtjad, mahukad kontserdid, kümned tellitud uudisteosed, kogu keeruline logistika. See kõik tundub meile nii iseenesliku ja loomulikuna, et selle suursündmuse sisse ja taha vaatamine ei tule justkui pähegi. Lihtsam on pöörata pilk üksikutele suursaavutustele. Eelmise aasta kõige tähenduslikuma sündmuse eest tänan südamest Aet Maateed, kes kogu ettevõtmist juhtis, vastavalt tantsu- ja laulupeo üldjuhte Vaike Rajastet ja Peeter Perensit, aga ka sama ettevõtmise proloogi korraldajaid Tartus, Triin Kochi Tartu laulupeo ja Jaanus Randmat tantsuetenduse eest!

Me täname ja tunnustame teid tehtu eest, austatud kultuuri- spordipreemiate laureaadid. Täname olemast töökad ja targad õppijad. Täname teid oma mõtteid meiega aastate pikku jagamast ja meile andmast midagi sellist, mida saab anda vaid Eesti. Olete meile eeskujuks!

Tutvu kõigi seekordsete kultuuri ning spordi aasta- ja elutööpreemiate laureaatidega.

 

 

Allikas: Eesti Kultuuriministeerium