NordenBladet — Endisest paberitöölisest Jari Lindströmist sai eelmises Juha Sipilä valitsuses tööminister, kes sai tuntuks kui töötute nn aktiivsusmudeli käivitaja. Nüüd on aga mees ise töötu ja kahetseb oma tegu. Lindström peab end töötuse spetsialistiks, kirjutab raamatut ja elab endise parlamendi liikme toetuse peal. Ta on endine Kuusankoski paberitehase tööline. Lindström nägi ära põlissoomlaste tõusu ja lagunemise, vahendab Yle.

Paberitehases töötasid ka Lindströmi isa ja vanaisa. Varem seal töötust ei tuntud, majandus muudkui kasvas ja elu õitses. Vanaisa ajal kehtestati 8-tunnine tööpäev ja isa töötamise ajal 5-päevane töönädal. Lindströmi põlvkond aga koges elu muutumist halvemuse suunas. Aastatel 2006-2016 pandi Soomes kinni kümneid paberitehaseid. Tööta jäi üle 6000 inimese. Just see olukord tegi Lindströmist poliitiku.

Lindström liitus 2006. aastal väikse erakonnaga, mille juht oli Timo Soini. Lindström käis siis veel tehases vahetustega tööl. 2006. aasta märtsi algul aga tuli kurb sõnum, et tehas suletakse. Tööta oli jäämas 670 inimest, nende seas Lindström. Ta kirjutas pärast seda pöördumised poliitikutele. Vaid kuu aja pärast sai temast valimistel kandidaat.

Valimised olid 2007. aasta kevadel. Lindströmile miski suuremat edu ei ennustanud, aga nagu öeldakse, oli ta õige mees õigel ajal õiges kohas. Sotsid kaotasid oma positsioone, kuna ei suutnud seista tööliste huvide eest. Selle asemele tõusid põlissoomlased. Lindström sai valimistel 960 häält, mis oli uustulnuka jaoks väga hea tulemus. Sel ajal oli aktuaalne väikeste koolide sulgemine ja Lindström ütles, et seda ei tohiks teha.

Järgmistel valimistel 2011. aastal sai Lindström 5450 häält ja osutus valituks. Tema erakond oli järsku suuruselt kolmas, olles parlamendis esindatud 39 kohaga. Lindströmist sai põlissoomlaste fraktsiooni esimees. Pärast 2015. aasta valimisi pääsesid põlissoomlased valitsusse. Siis tehti otsuseid, mis valijatele ei meeldinud, üks neist oli nn aktiivsusmudel. Valitsuse eesmärk oli, maksku mis maksab tõsta tööhõivet. Põlissoomlased läksid asjaga kaasa, ise aru saamata, mida see tähendab.

Kohe pärast valimisi 2015. aasta sügisel algas pagulaskriis. Paljud tahtsid panna piiri kinni, aga seda ei juletud teha, kartuses jääda maailma ees lolliks. 2017. aasta märtsis jäi Lindström haiguspuhkusele ning loobus justiitsministri portfellist. Pärast seda jäi talle vaid tööministri portfell. Siis valiti põlissoomlaste erakonna esimeheks Jussi Halla-aho ja erakonnas juhtkond vahetus. Järgnes valitsuskriis ja erakond lagunes. Põlissoomlased läksid opositsiooni, aga Lindström ja veel väike seltskond jäi valitsusse. Halla-aho kutsus neid ülejooksikuteks. Lindström tunnistab, et oleks sel ajal tahtnud pigem istuda Fiati tagaistmel kui valitsuses.

Pärast seda muutusid inimesed nn aktiivsusmudeliga üha rahulolematumaks. 2018. aasta veebruaris oli Helsingis suur meeleavaldus, kus tuhanded inimesed protestisid aktiivsusmudeli vastu. Aktiivsusmudel nägi ette töötutoetuse kärpimist 4,65 protsendi võrra, kui inimene ise aktiivselt tööd ei otsi. Lindströmist sai inimeste jaoks süljetops, teda süüdistati omade reetmises. Lindströmi enda arvates oli see mudel algusest peale ebaõiglane. Ta tunnistab, et see oli viga ja kehetseb, et see läbi läks.

Kui Sipilä valitsus alustas, oli tööhõive määr 68 protsenti ja lõpus 72 protsenti. Eesmärk oli muuta töötute olukorda selliselt, et tööl käimine oleks meeldivam kui kodus istumine. Lindström pidi valima kahe halva vahel. Alternatiiv oleks olnud töötutoetuse astmeliseks muutmine. Ühe asja üle on aga ka Lindström uhke – nimelt lasti suur hulk eakaid töötuid pensionile.

Lindström tunnistab, et kui läks poliitikasse, unistas ta sellest, et saada volikokku. Siis, et saada parlamenti. Siis unistas ministri ametist. Aga kui ministriks sai, siis tahtis sellest ametist vabaneda. Pärast valitsusest lahkumist on Lindströmi meelitatud uuesti poliitikasse, aga ta on ära öelnud. Tulevikus tahab ta proovida kätt ettevõtjana. Ta peab end töötuse spetsialistiks ja põhjusega: ta on terve Soome peale ainus töötu, kes on pidanud tööministri ametit. Lõpuks tunnistab Lindström, et ei läinud poliitikasse selleks, et jääda – see oli tema jaoks vaid seiklus.