NordenBladet — Soome kirjanik Ville Hytönen räägib intervjuus väljaandele Aamulehti, et kolis Tallinna elama viis aastat tagasi ja on rahul. Näiteks saab Tallinnas Lasnamäel käia söömas ehtsas Põhja-Korea restoranis. Käesoleva nädala lõpus on aga Hytönen tagasi Soomes Tamperes, et osaleda seal toimuval Eesti-teemalisel kultuuriüritusel Mardilaat (Martin markkinat). Lisaks kultuurile pakutakse Tamperes kahel päeval Mardilaadal ka käsitööd ning toitu.
Hytöneni kirjutas äsja soomlastele Eestit puudutava raamatu Eesti on My Mind, sata askelta Virossa vironsuomalaisen kanssa, milles kirjeldab Eesti olustikku läbi soomlase silmade.
Hytönen elab praegu oma naise ja 3-aastase pojaga Põhja-Tallinnas vanade puumajade poolest tuntud Sitsi asumis. Hytönen ütles, et on Eestisse kolimisega väga rahul. Seljataga oli abielulahutus ja ta soovis ellu mingit vaheldust. Ta käis kõigepealt Kasahstanis, aga armastus tõi Tallinna. Hytöneni väitel on Eestis vaja IT-ala inimesi ja palgad on Soome omadega võrreldavad. Samas sotsiaalteenuste pärast pole mõtet Eestisse tulla, sest nendega ära ei ela.
Hytöneni väitel Eestis maapiirkondades suurt muutust pole, aga Tallinn areneb kiiresti. Kinnisvara hinnad on Põhja-Tallinnas kerkinud alates 2013. aastast 50 protsenti. Noorem põlvkond tallinlasi on euroopa-meelsed liberaalid, erinevalt nende vanematest.
Tallinnas soovitab Hytönen käia Telliskivi tänava piirkonnas, kus avatakse suvel Stockholmi fotokeskuse Fotografiska teenuspunkt. See aitab piirkonna arengule kaasa. Teine kiiresti arenev piirkond on Noblessneri sadama-ala.
Soomlaste jaoks võib olla huvitav käia Lasnamäel, mis on Põhja-Euroopa suurim elurajoon. Hytönen ise juhatab oma külalised Lasnamäel asuvasse Põhja-Korea restorani. Seda peavad nõukogude ajal Koreast tulnud inimesed. Restoran on puhas ja toidud head.
Hytönenile teeb Eestis muret populistliku parempoolsuse tõus – sellest kumab läbi eestlaste ettevaatlikkus välismaalaste suhtes. Samas on Eestis suur tööjõu puudus ja see pärsib majanduskasvu. Eesti peab Hytöneni väitel tooma sisse tööjõudu välismaalt.
Hytöneni väitel ei avaldu rassism Eestis vägivallas, vaid ükskõiksuses. Välismaalased tunnevad end üksikuna. Enda sisse sulgudes aga saeb Eesti omaenda jalga.
Kui Hytönen Soome kolis, siis ütles talle üks Eestis elav soome pere, et läheb kolm aastat, enne kui eestlased omaks võtavad. Ja ta teab seda omast käest: alles kolme aasta pärast hakati teda kutsuma sõprade suvilasse.
Teine mure on Hytönenil kliimamuutuse pärast, millesse Eestis suhtutakse ükskõikselt.
Tamperes aga igatseb Hytönen raamatukauplust Tulenkantajat ning raamatukogu Metso. Samuti jalutamist Tahmelas Pyhäjärvi ääres.