NordenBladet – Kuigi meedias räägitakse valdavalt “tühjenevast põhjast”, on Lõuna-Norras (Sør-Norge) terveid piirkondi, mis maadlevad täpselt sama probleemiga – rahvastik väheneb, noored lahkuvad ja elanikkond vananeb kiiresti. Erinevus on lihtsalt geograafias: kui Põhja-Norras tühjenevad terved maakonnad, siis Lõuna-Norras on see pigem “rannik vs. sisemaa” või “linn vs. maakoht” probleem.

Siin on ülevaade Lõuna-Norra piirkondadest, mis “tühjaks jooksevad”:

1. “Varjude org” ehk Sisemaa (Innlandet)

Kõige suurem rahvastikukriis Lõuna-Norras on ajalooliselt olnud Innlandeti maakonnas (endised Hedmark ja Oppland), eriti piirialadel ja sügaval sisemaal. (märkus: Kõik, mis jääb Trøndelagist lõuna poole, loetakse laias laastus Lõuna-Norraks ehk Sør-Norge Mitte segi ajada Sørlandet-iga.)

  • Probleem: See on Norra “vanadekodu”. Paljudes valdades on surmade arv juba ammu ületanud sündide arvu.

  • Piirkonnad: Valdres, Gudbrandsdalen ja Østerdalen (põhjaosad). Näiteks kohad nagu Rendalen, Engerdal või Skjåk. Need on suured metsa- ja mägialad, kus noortele on vähe töökohti ja rahvastik hääbub loomulikul teel.

2. Telemarki ja Agderi sisemaa

Lõuna-Norra rannik (Sørlandet) kasvab ja õitseb, aga sõida tund aega sisemaale, ja pilt muutub drastiliselt.

  • Indre Telemark (Ülem-Telemark): Kohad nagu Tokke, Fyresdal, Nissedal. Need on klassikalised väljarände piirkonnad. Kuigi loodus on imeline, kolivad noored rannikulinnadesse (Skien, Porsgrunn) või Oslosse.

  • Indre Agder: Rannikulinnad (Kristiansand, Arendal, Grimstad) tõmbavad inimesi nagu magnet, jättes sisemaa vallad (nt Åseral, Bygland) tühjemaks.

3. Lääne-Norra fjordide äärealad

Isegi rikkas Vestlandis (Lääne-Norras) on ääremaastumine tõsine mure.

  • Kuigi Bergen ja Stavanger kasvavad, siis paljud väiksemad fjordivallad (eriti need, mis pole sildadega hästi ühendatud) kaotavad elanikke. Näiteks osad piirkonnad Sognis (endine Sogn og Fjordane) on pikka aega olnud väljarände allikaks.

Miks tundub, et probleem on ainult põhjas?

Põhjus on poliitiline ja sümboolne.

  1. Strateegiline tähtsus: Põhja-Norra tühjenemist nähakse julgeolekuriskina (piir Venemaaga), mistõttu räägitakse sellest riiklikul tasandil rohkem ja valjema häälega.

  2. Lõuna-Norra “peidab” probleemi paremini: Lõuna-Norras on vahemaad lühemad. Isegi kui elad hääbuvas maavallas, on sageli 1–2 tunni kaugusel suur linn (Oslo, Bergen, Trondheim). Põhja-Norras võib lähim “suur” linn olla 5–6 tunni kaugusel, mis muudab mahajäetuse tunde teravamaks.

Lõuna-Norra maapiirkondades toimub tsentraliseerumine sama agressiivselt. Väikesed vallad, mis ei asu suurte linnade lähedal (nn pendleravstand), kaotavad elanikke.

Kui vaadata statistikat ilma sisserändeta (välistööjõud ja põgenikud), oleks Lõuna-Norra sisemaa (Innlandet) kohati isegi halvemas seisus kui Põhja-Norra, kuna seal on elanikkond keskmiselt veelgi vanem.

Kuidas Norra on püüdnud kriisi lahendada?

Norras on termin “distriktspolitikk” (regionaalpoliitika), mis on peaaegu nagu omaette religioon – riik kulutab miljardeid kroone aastas, et hoida elu maapiirkondades elus (eriti praeguse valitsuse ajal, kes on väga maapiirkondade-meelne).

Valitsuse maa- ja regionaalpoliitika eesmärk on, et “hea elu oleks võimalik kogu Norras” – see tähendab toetusi töökohtadele, ettevõtlusele ja elamuehitusele piirkondades, kus rahvaarv kahaneb. Kuigi põhienergia ja suurimad rahad on suunatud Põhja-Norra (Finnmark ja Põhja-Troms) püüab valitsus märgata ka teisi kriitilisi piirkondi – Telemarki ja Agderi sisemaa ning Innlandeti hõrenevaid külasid.

Riik rahastab näiteks lairibavõrgu ja teede parandamist, et muuta kaugelt töötamine ja pendelränne linnadesse lihtsamaks, ning toetab kutse- ja kõrgkoolide kohalikke õppekeskusi, et noored ei peaks kohe välja kolima.

Oluline roll on maakondadel ja omavalitsustel. Innlandet juhib RURALPLAN-i, millega otsitakse ruumiplaneerimise võtteid just nendele küladele, kus elanikkond vananeb ja teenused kaovad – näiteks paindlikum ühistransport, mitmeotstarbelised külamajad ja väikeste ettevõtete inkubaatorid.

Riiklik maapiirkondade kompetentsikeskus Distriktssenteret, aitab Telemarki, Agderi ja Innlandeti valdu arenguprojektide kavandamisel, jagab näiteid edukatest külainitsiatiividest ning annab nõu, kuidas tuua sisse uusi elanikke ja arendada kohalikku turismi või toidutootmist.

Mida vallad on ette võtnud, et inimesed suurlinnadest just nende valda koliksid?

Nii Telemarki ja Agderi sisemaal kui Innlandeti maakonnas on mitu valda katsetanud päris konkreetseid “meelitusvõtteid”, et inimesed ainult ei koliks linnast maale, vaid end ka ametlikult sisse kirjutaks.

Hamar-piirkonna vallad Innlandets (Hamar, Stange, Ringsaker, Løten) jagavad uutele elanikele nn innflytterpakke (või tilflytterpakke) – kinkekaartide ja soodustustega “stardikomplekti”. Eesmärk on, et uued elanikud tunneksid end kiiresti kogukonna osana ja seoksid oma elu just nende omavalitsustega. Sisu varieerub, aga tüüpiliselt sisaldab see:

* kinkekaarte kohalike teenuste ja kaupluste juurde (nt kohalik kino, spordikeskus, ujula, söögikoht, mõni pood)
* tasuta või soodsaid aastapääsmeid valla spordi- ja kultuurirajatistesse (ujula, suusakeskus, muuseum, kohalik park vms)
* vahel ka üheaastast tasuta liikmelisust mõnes kohalikus seltsis/klubis ning infomaterjale valla teenustest ja võimalustest

Innlandeti mägistes valdades on huvitav näide Skjåk: vald on ise ehitanud paarismaju ja loonud “Prøvebu Skjåk” süsteemi, kus uued töötajad saavad mõnda aega soodsalt “prooviks” elada, võimalusega hiljem kodu endale osta (rent-osta skeem). See on üsna otsene trikk, et inimesed katsetaksid elamist väikevallas ja lõpuks sinna püsivalt sisse kirjutaksid.

Telemarkis on Tinn ja Drangedal panustanud rohkem eluaseme- ja vastuvõtuprogrammidele. Tinnil oli üks esimesi spetsiaalseid “tilflyttingskonsulente” Norras, kes tegeles otseselt uute elanike värbamise ja isikliku järelhooldusega (kohtumised iga uue tulijaga, abistamine töö, eluaseme ja võrgustiku leidmisel).

Drangedal on viimastel aastatel käivitanud projektid, millega rajatakse Prestestranda keskusesse uusi vanusesõbralikke elamuid ning kasutatakse koos riigiga eluasemetoetusi, et noortel peredel oleks lihtsam turule sisse saada – idee on, et kui sobiv korter või maja on olemas ja rahaliselt jõukohane, on ka suurem tõenäosus end sinna sisse kirjutada.

Agderi sisemaal on Iveland andnud mõnel aastal kuni 300 000 NOK suuruseid toetusi neile, kes ehitavad omavalitsuses uue ühepereelamu – meetod, millega on selgelt tahetud meelitada noori peresid just sinna juurduma.

Setesdalis (Bykle, Valle, Bygland jne) töötab lisaks nn landlivskontakt, kelle roll on vastata potentsiaalsete uute elanike päringutele ja aidata neid väga kättpidi läbi bürokraatia ja maja- või tööotsingu – pigem “pehme” meede, aga mõeldud täpselt samal eesmärgil: muuta sisemaa vald linnast maale kolijatele võimalikult lihtsaks ja sõbralikuks valikuks.

Avafoto: NordenBladet