NordenBladet – Eesti lipp (sinimustvalge) on Eesti rahva ja riigi vabaduse ning identiteedi sümbol, millel on pikaajaline ja põnev ajalugu. Alates selle loomisest 19. sajandi rahvusliku ärkamisaja perioodil on lipp kandnud endas rahvuslikku uhkust, vaprust ja püüdlemist iseseisvuse poole.
Eesti lipu algus ja tähendus
Kuidas Eesti lipp sündis?
Eesti lipu ajalugu ulatub tagasi 1881. aastasse, mil Tartu Ülikooli Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS) otsustas luua Eesti rahvust esindava lipu. Sinimustvalge värvikombinatsiooni valik sündis seltsi liikmete kokkuleppel, ja lipu esmaesitlus toimus 4. juunil 1884 Otepääl, EÜS-i lipu õnnistamisel. Sellest hetkest sai sinimustvalge lipp sümboliks eestlaste rahvuslikule liikumisele ja ärkamisaegsele identiteedile.
Mida sümboliseerivad Eesti lipu värvid?
Eesti lipu kolm värvi – sinine, must ja valge – kannavad endas sügavat sümboolikat. Traditsiooniliselt tõlgendatakse sinist Eesti taeva, järvede ja vabaduse sümbolina; musta esivanemate maa, ajaloo ja kannatuste märgina; ning valget kui puhtuse, lootuse ja helge tuleviku sümbolit. Need värvid peegeldavad Eesti rahva väärtusi ja püüdlusi.
Sinimustvalge lipu roll ärkamisajal
Eesti lipp ja iseseisvumine
Eesti lipust sai oluline rahvussümbol 20. sajandi alguses, kui iseseisvusliikumine jõudis haripunkti. 24. veebruaril 1918, mil Eesti kuulutas välja oma iseseisvuse ja sinimustvalge lipp heisati Pärnus Endla teatri rõdule. See sümboolne hetk kinnistas sinimustvalge lipu Eesti iseseisvumise ja vabaduse märgina.
Eesti Vabariigi loomisega kinnitati sinimustvalge trikoloor ametlikult riigilipuks, ja see lehvis uhkelt kõigil tähtsamatel riiklikel tseremooniatel. Sinimustvalgest sai vabaduse ja rahvusliku uhkuse sümbol kogu Eesti rahva jaoks.
Lipu keelustamine ja taastulek
Mis juhtus Eesti lipuga Nõukogude ajal?
Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal keelati sinimustvalge lipp ja asendati Nõukogude sümbolitega. Nõukogude ajal oli Eesti rahvuslipu avalik kasutamine keelatud, ja sinimustvalge trikoloor sai peidetult lehvida vaid eestlaste südames.
Sinimustvalge lipu kasutamine jätkus siiski ka salaja, olles vabadusvõitluse ja vastupanuliikumise sümbol. 1980. aastate lõpus, perestroika ja laulva revolutsiooni ajal, toodi Eesti lipp taas avalikkuse ette, kujunedes rahva iseseisvuspüüdluse ja vabadusvõitluse sümboliks.
Lipu taasheiskamine ja Eesti iseseisvuse taastamine
Veebruaril 1989 heisati sinimustvalge lipp uuesti Pika Hermanni torni Tallinnas, tähistades Eesti iseseisvuse taastamise algust. Eesti lipp kinnitati taas ametlikuks riigilipuks 1990. aastate alguses, mil Eesti taastas oma iseseisvuse. Sellest ajast saati on Eesti lipp lehvinud uhkusega riigipühadel, rahvusvahelistel sündmustel ja kõigil olulistel riiklikel tseremooniatel.
Eesti lipu ajalugu on seotud Eesti rahva rahvusliku ärkamise, iseseisvumise ja vabadusvõitlusega. Alates esmaesitlusest 1884. aastal on sinimustvalge trikoloor olnud eestlaste jaoks rahvussümbol, mis kannab endas kodumaa ilu ja rahva vabadust. Eesti lipu sinine, must ja valge värv tähistavad rahva püsimist ja lootust ning on jäädvustatud Eesti rahvuslikku identiteeti.
Avafoto: Eesti lipp Pika Hermanni tornis. Eesti lipp heisatakse Pika Hermanni torni Tallinnas iga päev päikesetõusul, kuid mitte varem kui kell 7.00, ja langetatakse päikeseloojangul. Eesti lipu heiskamisel Pika Hermanni torni kasutatakse muusikalise signatuurina Eesti Vabariigi hümni algusfraase ning langetamisel laulu «Mu isamaa armas» algusfraase. (NordenBladet)