USKUMATUD NUMBRID: Ligikaudu selline % eestlastest elab välismaal

NordenBladet – Kui palju eestlasi elab välismaal? Väljaspool Eestit elab ligikaudu üks viiendik ehk 20% eestlastest. Täpset arvu on raske öelda, sest paljud riigid ei pea arvestust oma elanike etnilise päritolu kohta ning suur osa välja rännanud eestlaste järglastest on sulanud asukohamaa rahvastikku ja ühiskonda.

Eestist on lahkutud erinevatel põhjustel ja aegadel. Suured rühmad eestlasi siirdusid välismaale juba XIX sajandi teisel poolel ning I ja II maailmasõja ajal, kuid märkimisväärne hulk asus välismaale elama ja õppima ka pärast Eesti taasiseseisvumist.

Lahkumine välismaale koos pere ja lastega toob kaasa mitmesuguseid just viimastega seotud küsimusi: kuidas on korraldatud kooliminek teises riigis, kas välismaal on võimalik õppida eesti keelt, millist abi pakub Eesti riik välismaal elavatele eesti lastele emakeele õppimisel, tagasipöördumisel jne. Neile ja mitmetele teistele küsimustele leiab vastused alamlehtedelt ülal asuvast menüüst sinisel ribal.

1850. aastal elas Eesti alal umbes 660 000 eestlast, samal ajal kui võõrsil elanud eestlaste arvuks hinnatakse ligi 30 000. Eestlaste kogukonnad väljaspool etnilist kodumaad on kujunenud kahe suurema, praeguseks lõppenud ja ühe veel toimuva väljarändelaine käigus. Esimese väljarändelaine tulemusena, mis toimus Venemaale ja algas 19. sajandi keskel ning kestis Esimese maailmasõjani, tekkis kogukond idas. Teine massiline väljaränne, mis oli ajendatud Teisest maailmasõjast, oli läänesuunal. Selle laine tulemusena said arvukat lisa varem asutatud eestlaste kogukonnad lääneriikides, samuti tekkis uusi sihtkohti. Kolmas ehk praegune laine, mis algas iseseisvuse taastamisega ja muutus ulatuslikuks pärast Euroopa Liiduga ühinemist, on taas suunatud läände (Tammaru jt 2010).

Nii esimese kui ka teise laine käigus võõrsile sattunud eestlased on tagasipöördumisega etnilisele kodumaale etendanud olulist rolli kodueesti arengus. Esimese maailmasõja lõpus pöördus Venemaalt, eelkõige Peterburist, Eestisse tagasi seal kõrghariduse omandanud noor, haritud, täis elujõudu eestlaskond, kes asus äsja rajatud Eesti riiki üles ehitama. Sarnane olukord tekkis 1990. aastate alguses iseseisvuse taastamise eel, ajal ja järel, kui koju saabunud rahvuskaaslased aitasid kaasa iseseisva Eesti taastamisele. Siit kerkibki küsimus, mis saab edasi kolmanda laine käigus välismaale läinud eestlastest. Kas viimase ligi kolmekümne aasta jooksul kodumaalt lahkunud rahvuskaaslased moodustavad välismaale alaliselt jääva ja kaugelt Eestit toetava kogukonna või pigem kodumaaga aktiivselt seotuks jääva hargmaise Eesti? Kas hargmaine Eesti on osa avatud Eestist või pigem on Eesti tänu kogu maailmas asuvatele kogukondadele osa avatud maailmast?

21. sajandil on eestlastele omane võrgustikupõhine ränne. Suuremalt jaolt eelistatakse neid riike, kus on teised eestlased juba ees ja seetõttu uue riigi eluoluga harjumine lihtsam. Erandid on uute sihtriikidena tänapäeva maailmakaubanduse ja -panganduse juhtivaid riike Singapur, mis on ahvatlev sihtkoht spetsialistidele erialaväljakutsete poolest, ning Brüssel ja Luksemburg, mis said olulisteks sihtkohtadeks Euroopa Liidu institutsioonide ja sealsete töökohtade tõttu. Singapuris on küll alla saja eestlase, ent nii Belgias kui ka Luksemburgis on eestlaste kogukonnad märksa suuremad. Need keskkonnad on ühtlasi hüppeplatvormid, kust saadud kontaktid ja kogemused on tähtsad rahvusvahelise karjääri alustamiseks.

Suur mobiilsus tekitab hargmaisuse, mis tähendab, et inimeste igapäevased asjatoimetused on jagatud mitme riigi vahel. Eestis kodu, Soomes töö, sõbrad aga hoopis Norras – selline kirjeldus ei ole eestlastele ammu enam võõras. Riigi- ja kultuuripiirid on küll olemas, aga tutvuste, kümnete aastate jooksul loodud võrgustike ning isikliku kogemuse kaudu on võõrriigid muutunud otsekui rohkem koduseks. Hargmaisust omakorda soodustavad Eesti riigi pakutavad e-riigi teenused ja e-residentsus, mis võimaldavad igapäevaseid asjatoimetusi ning laiemalt aktiivseks kodanikuks olemist kõikjal maailmas, kus on internetiühendus.

E-Eesti või e-riik, e-valitsus, e-kodanikud, e-residentsus, e-õpe, e-kool, e-haiguslugu, digiretsept – see on vaid lühike loetelu alguses võib-olla hullumeelsetena tundunud tehnilistest ideedest, millest aga on saanud töötavad tehnoloogilised abivahendid, mis kõik aitavad ka kaasa hargmaisusele. Peaaegu kõikjal kättesaadava internetiühenduse ja nutikate veebilahendustega on Eesti suutnud olla eeskujuks paljudele teistele riikidele maailmas.

Nõuandeid, kuidas lapse emakeelt võõrsil viibides hoida, tema kõne arengut toetada ja tal mitmekeelseks kasvada aidata, leiad SIIT.
Kasulikku ja vajalikku infot Eestist äraolijatele koondab Haridus- ja Teadusministeeriumi veebileht Eestlased välismaal: kuidas säilitada eesti keelt, keele- ja kultuuriõppest välismaal, teavet tagasipöördujatele.
Eestikeelse Hariduse Seltsi Üleilmakool pakub väljaspool Eestit elavatele eesti lastele võimalust õppida e-kursustel. Õppetöö toimub HITSA Moodle’i keskkonnas. Selline õppevorm aitab lapse eesti keelt säilitada ja arendada eriti kirjutamisoskust, millest välismaal elades sageli puudu jääb.