Jonas Wendel rändekonverentsil: Põhjala koostöö alus on usaldus

Põhjalas on mõistetud piirialade rolli heaolu kasvu juures – piiriülestest regioonidest ei tohiks mööda vaadata, kuna need on nii majanduslike, sotsiaalsetele kui ka kultuuriliste suhete arendamisel olulise tähtsusega. Näiteks loob Malmö ja Kopenhaageni regioon 25% Taani ning Rootsi SKPst. Ühiselt moodustavad Põhjamaad maailmas suuruselt 11. majanduse.

Põhjala riigid on kultuuriliselt ja keeleliselt lähedased, jagavad ühist väärtusruumi ning ajalugu, neid ühendab teatav ühtsustunne. Sellele lisanduvad otsesed inimestevahelised lähisuhted. Indiviidi tasandil on alati olnud soov Põhjala riikide vahelist koostööd edendada. See on kombineeritud toetusega meie riikide juhtide poolt. Poliitilised otsused on koostööd igati toetanud – heaks näiteks on kokkulepped topeltmaksustamise vältimiseks, hariduse ja ametioskuste vastastikune tunnustamine, administratiivsete protsesside ühtlustamine ning infrastruktuuri rajamine, et füüsilist liikumist toetada.

Mistahes piirideülese strateegia sisu on ennekõike vastastikuse usalduse ja jagatud pikaajalise visiooni loomine – see on koostöö süda. Iga indiviidi või ettevõtte jaoks sisaldab otsus välismaale kolida, seal õppida või töötada, riski. Et inimesed oleksid valmis seda riski võtma, on vaja poliitilist pühendumust. Näeme uuringutest, et Põhjala riigid on sotsiaalse usalduse edetabelites kõrgel kohal. Balti riikidest on Eesti ja Leedugi üsna kõrgetel kohtadel. Usaldus on seega olemas.

Põhjamaade peaministrid kinnitasid mullu vPõhjala koostöö visiooni, mille tuumaks on pühendumus töötada selle nimel, et Põhjalast saaks 2030. aastaks kõige jätkusuutlikum ja kõige paremini integreeritud regioon maailmas. Fakt, et Põhjala poliitiline tipp toetab visiooni, tähendab paljugi. See on selge signaal inimestele, kes investeerivad piirideülesesse tulevikku – nad näevad poliitilist tuge oma plaanidele ja pingutustele.

Wendel kirjeldas ka Põhjamaade Ministrite Nõukogu 5-astmelist mudelit piirideülese liikumise parandamiseks Põhjalas. Nõukogu lähenemise esimeseks sammuks on vaba liikumise takistuste kindlaks tegemine. Seda teevad peamiselt kodanikud, kes saavad niisugustest takistustest nõukogule füüsiliselt või digitaalsete kanalite vahendusel teada anda. Kogutud teadmine verifitseeritakse nõukogu peakontoris Kopenhaagenis. Vahel on kaebused arusaamatuste tulemus või tulenevad turuerinevustest erinevates riikides. Kui aga tuvastatakse mõni tegelik takistus, lisatakse see andmebaasi, mis on kõigile uurimiseks avatud. Praegu on andmebaasis 80-100 kannet. Mingil viisil on tegu avaliku surveavaldusega, kuid nõukogu tegeleb takistuse kõrvaldamisega ka ise aktiivselt. On loodud vaba liikumise nõukogu, mille ülesanne on valida andmebaasist konkreetsed takistused ja kõrvaldada need oma võrgustikke kasutades. Tegutsetud 6 aasta jooksul on kõrvaldatud pea 60 takistust.

Erinevad strateegiad ja poliitilised otsused COVID–19 kriisis on tõsine väljakutse Põhjala mudelile. Mitte kriis ise, vaid see, kuidas sellega on tegeletud on loonud piirialadel ebakindlust. Hoomatakse, et avatud piirid ei ole iseenesestmõistetavus. See mõjutab Põhjala koostöö südant – vastastikkust usaldust. Kui me ei saa usaldada, et piirid jäävad avatuks ja meil on jagatud tulevikuvisioon, kuidas saab eeldada, et inimesed ja ettevõtted oma tulevikku seda arvestades planeerivad? Esmakordselt mitmete aastakümnete jooksul pandi Põhjala piirid kinni, ilma eelhoiatuseta ning koordineerimata. Puudus mistahes pikaajaline vaade, ei arvestatud Põhjala perspektiiviga. Olukord on loonud ebakindlust ja piirid ülesed liikujad on ebakindluse suhtes ülitundlikud. Kogemus näitab, et piiride ülene liikuvus on saanud tõsise löögi ning riskide tajumine on kasvanud.