NordenBladet — Kultuuriminister Tõnis Lukas allkirjastas käskkirjad, millega kuulutas kultuurimälestisteks Narva vangilaagri kalmistu ning Viljandi Vana kalmistu.
„Need kaks kalmistut on olulise sümboolse väärtusega kohad, kuhu on talletatud meie rahva ajalugu ja ponnistused erilisel viisil. Narva oma näitab, kui palju kurja tegi nõukogude võim. Nende kalmistute kaitsmisega tagame selle, et meie ühiskonna loomisesse panustanud inimeste mälestus säiliks igavesti,“ ütles kultuuriminister Tõnis Lukas.
1773. aastal kihelkonnakalmistuna asutatud Viljandi Vana kalmistu on ilmekas näide kalmistukultuuri arengust 18. sajandi lõpust kuni 20. sajandi lõpuni. Säilinud on kalmistule iseloomulikud ajaloolised rajatised ning rikkalikult kõrge kunstiväärtusega hauatähiseid ja -piirdeid, samuti perekonnakabeleid.
Narva vangilaager asutati Nõukogude Liidu võimude poolt 1944. aastal ja likvideeriti 1955. aastal. Kalmistu on Eestis teadaolevalt ainuke, kuhu on maetud Eesti poliitvangid. Narva–Sillamäe Uraanikombinaadi ehituse sunnitöölaagri ja selle kalmistu ajalugu näitab kujukalt Nõukogude Liidu totalitaarrežiimi olemust, samuti laagrit läbinute ja siin surnud kinnipeetute kodukohamaade suurt geograafilist ulatust.
Kaks kaitse alla võetud kalmistut esindavad Eesti kalmistukultuuri väga erinevaid tahke. Narva vangilaagri kalmistu kannab endas mälestust II maailmasõjale järgnenud poliitilistest repressioonidest ning neis hukkunud inimestest. Sinna maetud on suures osas teadmata. Viljandi Vanale kalmistule on maetud palju olulisi haridus-, kultuuri-, majandus-, teadus- ja riigitegelasi. Seal on säilinud hulgaliselt Viljandi kivitöömeistrite valmistatud hauatähiseid, samuti August Weizenbergi ja Anton Starkopfi valmistatud hauaskulptuure.