NordenBladet – Maarahvas teab, et Põdrakanep ravib 99 haigust ning rahvameditsiinis hinnatakse taime kõrgelt! Ahtalehine põdrakanep ehk ahtaleheline põdrakanep (Epilobium angustifolium) on pajulilleliste sugukonda pajulille perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Rahvasuus on tal palju nimesid: karukanep, kõrvelill, metssirel, nõmmeroos, palanulill, põdrakapsas, pöördpaju, rebashanna, tulipiits. See Põhjamaades laialt levinud ravimtaim aitab väga paljude hädade vastu!

Lehed, juured, seemned toiduks
Lehed sisaldavad palju bioaktiivseid aineid nagu tahniin (10%9, alkaloidid, limaaineid (15%), askorbiinhapet, kumariini, suhkruid, antotsüaniide, flavonoidühendeid, pektiinaineid. Ürt tervikuna sisaldab Cvitamiini kuni 200 mg%. Juur on rikas tärklise ja suhkrute poolest, seemnetes on 45 % õli. Noori lehti saab tarvitada varakevadest peale toiduks. Hästi peeneks hakitult võib neid vähesel hulgal segada toorsalatitesse, kastmetesse, kasutada suppide, liha- ja kalatoitude maitserohelisena.

Kui küllaldane õhu- ja mullaniiskus on õieküünla nektariks teinud, on Põdrakanep mesilastele hea korjetaim. Põdrakanepi mesi on maitsev ja hinnatud. Mitmekülgsete omadustega taime tumerohelised, vahelduva asetusega lehed meenutavad paju omi. Juured on kuni poolteist meetrit pikad ja maapinna lähedal, mistõttu on neid kerge koguda. Nii lehti kui juuri võib kasutada värskelt ja kuivatatult toiduks.

Põdrakanepi teel on rahustav, valuvaigistav ja krampe peletav toime, see ravib unetust ja peavalu. Oma toimelt meenutab palderjani. Angiini, silma- või nahapõletiku puhul ning furunkulite ja haavandite korral aitavad loputused ja mähised teega. Sellega on saadud häid tulemusi isegi kasvajate, naha- ja lümfisõlmede tuberkuloosi ravimisel ning mao-, soolte- ja maksahaiguste, samuti kehvveresuse korral. Häid tulemusi on saadud kõhulahtisuse puhul ning vereringe haiguste korral. Nii on tast abi aeglase vereringe, peavalude korral.

Rahvameditsiin tunnistab teda kui vähi- ja viljatusevastast ravimit. Põdrakanepit loetakse parimaks immuno- ja hormonaalsüsteemi tugevdajaks. Seetõttu on ta eriti soovitav kilpnäärme aeglase talituse korral. Et tal on põletikuvastane toime, siis on peenestatud kuiva puru raputatud halvasti paranevatele haavadele ja leemendavatele ekseemidele.

Indiaanlased korjasid kevaditi noori põdrakanepivõrseid. Need on parimad noorelt ja õrnalt, vananedes need puituvad ja muutuvad mõruks. Võrseid ja varsi kooritakse ja süüakse toorelt. Korralikult toiduks valmistatuna on nad head A- ja C-vitamiini allikad. Risoomi kooritakse ja küpsetatakse, aga see maitseb sageli mõrult. Maitse pehmendamiseks korjatakse risoomi enne taime õitsemist ja selle keskosas olev pruun riba eemaldatakse.

Alaskal valmistatakse põdrakanepist komme, siirupit, tarretist ja isegi jäätist.

Taime juured ja lehed sisaldavad parkaineid (10–20%), askorbiinhapet (kuni 4), karoteene, suhkruid, pektiine, lima ja alkaloide. Seemned sisaldavad taimerasva kuni 40–45%. Risoom sisaldab kuni 20% valke, kuni 15% lima, fosfori sooli, kaltsiumi ja koobaltit.

Droogina on ahtalehine põdrakanep raviannustes ohutu ja tema toime on tõestatud prostata hüperplaasia (eesnäärme suurenemine) I ja II staadiumis. Droogil on põletiku-, kasvaja- ja mikroobidevastane toime. Taime osi tarvitatakse ka seedehäirete, maopõletiku ja haavandtõve korral.

Milline põdrakanep väja näeb?
Ahtalehise põdrakanepi maapealse varre kõrgus on 60–120 (harva kuni 150) cm. Tema sugulasliik Epilobium latifolium kasvab ainult 30–60 cm kõrguseks. Vars on üldjuhul harunemata ja paljas (karvakesteta).

Ahtalehise põdrakanepi süstjad ja teritunud tipuga sulgjate roodudega lehed asetsevad varrel spiraalselt, mitte vahelduvalt või männasena nagu teistel pajulilledel. Lehed on ainulaadsed selle poolest, et nende rood ei lõpe lehe servas, vaid selle asemel kulgeb iga lehe servas omaette rood, millesse ülejäänud rood suubuvad. Selle tunnuse põhjal on põdrakanepit kõigist teistest taimedest hõlbus eristada isegi väljaspool õitsemisaega. Näiteks varakevadel sarnanevad noored põdrakanepid mitme väga mürgise liilialisega, aga lehestruktuuri järgi on neil lihtne vahet teha.

Õied asuvad varre tipus kobaratena ja on tavaliselt lillakasroosad. Õied on radiaalsümmeetrilised ja 4 kroonlehega. Emakakaelal on 4 emakasuuet.

Kõtra meenutav 4–pesaline kupar on 4–8 cm pikk ja tihedalt kaetud lidus karvadega. Vili avaneb 4 poolmena. Seemneid on palju, 300–400 kõdra kohta ja 80 tuhat taime kohta, ning need on varustatud valgete lendkarvadega. Põdrakanep on kohastunud tuule abil levimiseks.

Risoom on roomav, jäme ja rohkete võsunditega. Põdrakanepile on omane ka vegetatiivne paljunemine võsundite abil ja ühest taimest võib lõpuks tohutu puhmas kujuneda.

Kus eelistab kasvada?
Ahtalehine põdrakanep eelistab kasvada valgusrikastes kohtades nagu teeservad, põlendikud, raiesmikud ja kuivendatud rabad. Ta on pioneerliik ja suudab hõlvata uusi maa-alasid näiteks pärast metsatulekahju, samuti kasvab ta jäätmaadel, prügimägedel ja pommiaukudes, sest on reostuse suhtes tundetum enamikust taimedest. Mõnes väikeses piirkonnas võib kogu taimestik koosneda ainuüksi põdrakanepist ja õitsemise ajal muutub maastik üleni õitekarva lillakaspunaseks.

Ta eelistab niiskeid lubjarikkaid kergelt happelisi muldasid.

Ta vajab kasvuks palju valgust. Kui tema kõrval puud-põõsad temast kõrgemaks kasvavad, sureb ta ära, aga tema seemned jäävad pinnasesse eluvõimelistena veel paljudeks aastateks ja kui selles kohas peaks kõrgtaimestik uuesti hävima, kasvavad neist seemnetest uued põdrakanepitaimed.

Kuidas korjata ja kuivatada?
Siin kehtib sama nõue, mis kõikide teiste maitse- ja ravimteede korjamisel. Korjatakse päikeselise ilmaga, õitsemise alguses ja kuivatatakse spetsiaalses kuivatis või tuuletõmbuses varjulises kohas.

Retsepte:

Ravitee põdrakanepiga
Põdrakanepi tee valmistatakse järgmiselt: 2 spl peenestatud ürti 200 g keeva vee kohta, lastakse tõmmata 1 tund, kurnatakse. Võetakse päeva jooksul, soovitavalt 20 min enne sööki.

Salat põdrakanepiga
Noored lehed (50-100 g) valatakse üle keeva veega (võib sõelaga lasta 1 min keevasse vette). Nõrutatult peenestatakse ja segatakse rohelise sibula (50 g), riivitud mädarõikaga (2 spl). Lisatakse veidi sidrunimahla (hapet) ja segatakse hapukoorega (20 g). Maitsestatakse soola, pipra ja suhkruga.

Roheline supp põdrakanepiga
Noored varred ja lehed (100g) ja ka kõrvenõgese lehed (100g) lastakse 1 min keeva vette, nõrutatakse, tükeldatakse ja hautatakse rasvainega (20g). Keevasse puljongisse või vette (0,5-0,7 l) pannakse tükeldatud kartul (200g), porgand (10 g) ja lõpuks hakitud roheline ja keedetakse valmimiseni. Maitsestatakse soola ja maitseainetega. Serveerimisel lisatakse keedetud muna sektorid ja hapukoor.

Haavandtõve puhul võetakse 3 spl ürti, lisatakse 1,5 kl keeva vett ja lastakse aeglasel tulel 15 min keeda. Jahutatakse ja kurnatakse ning võetakse 3 spl korraga söögi ajal. Sapipõepõletiku, kollatõve, jämesoole põletikul juuakse teed 1 spl ürdiga 1 kl keeva vee kohta, tõmbamisega 15 min ja tarvitatakse enne sööki.

Fotod: NordenBladet