NordenBladet – 28. oktoober on Eesti rahvakalendris simunapäev – tagasihoidlik, ent tähendusrikas tähtpäev, mis märgib talve saabumist ning on Lõuna-Eestis tuntud kui legendaarse Lindora laada toimumise aeg. Kuigi tänapäeval ei ole simunapäev laialdaselt tähistatav püha, on selle juured sügaval nii kristlikus kui ka maarahva traditsioonis.
Simunapäev on oma nime saanud kahe Jeesuse apostli, Siimona (keda on nimetatud ka Siimon Selooteseks) ja Juuda Taddeuse mälestuspäevast. Eesti traditsioonis on aga esiplaanile jäänud just Siim, kellele on omistatud keskne roll looduse talveks ettevalmistamisel.
Siim teeb sillad
Kõige tuntum simunapäevaga seotud vanasõna ja uskumus on kahtlemata: “Siim teeb sillad soode peale” või “Siim teeb sillad, Nigul lööb naeltega kinni“. See tabav ütlus iseloomustab ilmastikumuutust, mis oktoobri lõpus aset leiab – esimesed püsivamad külmad katavad veekogud ja porised teed jääkaanega, muutes liikumise, eriti just soistel aladel, tunduvalt lihtsamaks. See oli eriti oluline ajal, mil teedevõrk oli hõre ja liikumine sõltus suuresti looduse rütmidest.
Mõnes piirkonnas, eriti Põhja-Eestis, on uskumust täiendatud lausega, et Siim teeb sillad selleks, et “Mart maale saaks tulla“. See viitab lähenevale mardipäevale (10. november), mis oli oluline ja oodatud sügisene püha. Seega oli simunapäev omamoodi teerajaja ja talvekuulutaja.
Hingedeaja lõpp ja vähe tuntud kombed
Vanemas rahvatraditsioonis on simunapäeva peetud ka hingedeaja lõpuks. Usuti, et esimene tugevam külm ja maapinna kaanetamine aitavad hingedel siitilmast lahkuda ja tagasi oma koju minna. Lätlaste juures on säilinud teateid kombest panna simunapäeva eelõhtul hingedele toitu välja, mis viitab sarnasele uskumusele ka laiemas piirkonnas.
Erinevalt suurtest sügis- ja talvepühadest nagu mardipäev, kadripäev või jõulud, ei ole simunapäevaga teadaolevalt seotud ulatuslikke kombetalitusi, santimaskäimist ega erilisi piduroogasid. See on olnud pigem looduse jälgimise ja talveks valmistumise päev. Töökeelde pole samuti teada, pigem vastupidi – külmunud maapind andis võimaluse alustada metsatöödega.
Lindora laat: elav pärand Võro- ja Setomaa piiril
Kui mujal Eestis on simunapäev jäänud peamiselt vanasõnadesse, siis Lõuna-Eestis, eriti Võro- ja Setomaa piirialadel, on see päev tänu Lindora laadale siiani elujõuline ja oodatud sündmus. Igal aastal 28. oktoobril, olenemata nädalapäevast, koguneb rahvas Lindora teeristile, et pidada maha üks Eesti vanimaid ja omanäolisemaid laatasid.
Esimesed kirjalikud teated laadast pärinevad juba 19. sajandi lõpust, kuid selle traditsioon on tõenäoliselt veelgi vanem. Simunapäev oli laada pidamiseks logistiliselt ideaalne aeg: sügistööd olid lõpetatud, saak salves ja loomad talvekorteris. Külmunud teed tegid kauplejatel ja ostjatel kohale tulemise lihtsamaks.
Lindora laat ei ole kunagi olnud pelgalt ostu-müügi koht. See on oluline sotsiaalne sündmus – “kodukandi kokkutulek”, kus kohtutakse sugulaste ja tuttavatega, aetakse juttu, kaubeldakse käsitöö, põllusaaduste, loomade ja muu vajalikuga. Laada eriline atmosfäär, kus segunevad võro ja seto keeled ning kultuur, on kantud ka Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse.
Simunapäev on hea näide sellest, kuidas üks kirikukalendri tähtpäev on rahvatraditsioonis omandanud uue, looduslähedase ja praktilise tähenduse. Kuigi suurem osa Eestist teab seda päeva vaid tänu ilmavanasõnale, hoiab Lindora laat simunapäeva traditsiooni Lõuna-Eestis elava ja kirevana, tuletades meelde aegu, mil inimese elu oli lahutamatult seotud looduse ringkäiguga.
Avafoto: NordenBladet