OHMYGOSSIP — Soomes on tekkinud suur puudus kodukoristajatest. Büroodesse on võimalik koristajaid leida, aga kodudesse mitte. Mikkelis asuv koristusfirma Mikkeli Siivotaan on otsinud omale kahte koristajat juba mitu kuud. Pool aastat tagasi palgati personaliotsingufirma. Seal kasutati kõiki võimalikke abinõusid, aga sooviavaldusi koristaja tööle tuli ainult kaks. Katseajaks on töötajaid saadud, aga pikemaks ajaks mitte. Pakutud on inimesi, kes saavad alustada alles aasta pärast, vahendab Yle.
Ettevõtte juht Osku Nykänen räägib, et pani pool aastat tagasi Youtube’i üles video, milles lubab 500 eurose kinkekaardi sellele, kes leiab firmale põhikohaga koristaja. Videot on vaadatud sadu kordi, aga töötegijaid pole leitud.
Teistes koristusfirmades on sama lugu. Pakutakse töötajaid, kellel pole autot. Või ei osata soome ega inglise keelt. Kodude koristamine võib tunduda lihtne, aga see on koristusvaldkonnas üks raskemaid töid. Kodukoristus on raske, kuna tolmu tuleb võtta madalate voodite alt ja kanda välja raskeid vaipu. Riiulitel väikeste esemete vahelt tolmu pühkimine on aeganõudev. Päris igaühte ei saa ka kodudesse lasta.
Koristajale annavad inimesed oma kodu võtme ja seetõttu peab tekkima vastastikune usaldus, räägib koduhooldaja Ester Suve. Tema väitel on koristustöö hea, sest töö tulemus on kohe näha ja klientidega on meeldiv suhelda. Ühe tööpäeva jooksul jõuab ta koristada kolm kodu.
Koristaja õpilane Sophea Som sai möödunud aastal suvetööl palka 1600-1700 eurot kuus. Ta on selle palgaga rahul, sest kodumaal Kambodžas teeniks ta ainult mõnisada eurot. Somi väitel on koristajana hea lihtne tööd leida. Kodudes saab nii koristada kui teha muid abitöid.
OHMYGOSSIP — Soomes algas suur rahvahääletus riigi populaarseima sümboli leidmiseks. Esimeses voorus on vastamisi Muumi ja lõvi. Yle veebikeskkonnas toimuva hääletuse järgmistes voorudes on vastamisi näiteks soome kone automaat ja beebipakk, nätsud ja Molotovi kokteil ning Mannerheim ja haridus. Hääletuse parimad lähevad edasi nagu spordimängudes ja lõpuks on enne jaanipäeva finaalis kaks enim hääli saanud Soome sümbolit. Hääletusega samal ajal on eetris Soome ajalugu ja soomlust kajastav telesari.
Soome suure rahvahääletuse võistlustabel. Allikas: Yle
OHMYGOSSIP — Estonia teatri kauaaegsete solistide Väino ja Sirje Puura elus on olnud hulgaliselt operetisära ja ooperidramaatikat. Üks on aga kindel: nad on alati teineteise kõrval. Või kui päris täpne olla, siis 190sentimeetrine Väino kõrgub nagu mastimänd oma 156sentimeetrise kaasa kohal, kes on särtsakas nagu tulesäde. Kuna bariton Väinot kutsuti teatris Suureks Puuraks, siis sopranihäälega Sirje oli loomulikult Väike Puura.
Avaldame katkendi äsjailmunud elulooraamatust „Elu nagu operett. Sirje ja Väino Puura“ (Tammerraamat, 2017), mille autor on Evelin Kivimaa.
Elu avariipinnal
Kui Väino lõpetas ülikooli, pidi noor abielupaar konservatooriumi ühiselamust välja kolima. Kuhu neil oli minna? Elukoha leidmine oli tõsine asi, sest 1978. aastal ei olnud valik just hiilgav. Õieti seda polnudki.
Estonia ooperiteatri auväärt solistid võtsid kaasa päevinäinud kušeti ja kolisid üheksaruutmeetrisesse tuppa linnale kuuluvas ühiselamus Akadeemia teel majas number 48. Tingimused olid napid: välipliit, kus nad tegid praekartuleid, ning üheruutmeetrine WC-pugerik. Tänu radiaatorile oli talvel vähemalt soe.
Sirje: „Seal olid need kõige jubedamad majad! Kõrval elasid täielikud alkašid. See oli ikka kole. Õhtupimedas tulin rutuga oma tuppa ja keerasin hirmuga ukse lukku. Toas oli ainult kraanikauss külma veega, nii et duši all käisime teatris, kus meil oli nagu teine kodu.“
Väino: „Linnapea Ivar Kallion seletas, et see on avariipind: mida suurem on hädaolukord, seda kiiremini saame korterit taotleda. Kogu aeg käis üks suur taotlemine, korteri saamiseks käisin rääkimas parteikomitees ja igal pool mujalgi.
Mõni mees elas 30 aastat ühisköögiga toas ega saanudki omaette korterit. Korteri saamiseks pidi sinu eest keegi kostma. Mina sain selle ainult tänu teatri juhtkonna eestkostmisele. Sellal käisidki asjad niimoodi, et kui mõnel muusikul oli vaja uut pilli või keegi vajas korterit, siis peadirigent korraldas. Kui mulle eraldati Žiguli auto-ostuluba, siis tuttavad autoremontijad hoiatasid: „Ära sellise mootoriga küll osta!“
Läksin peadirigent Eri Klasi juurde: „Palun aidake, mootor ei sobi.“
Eri helistas kohe autokaupluse juhatajale, et Puura saaks võimsama mootoriga auto, ning nii tehtigi.“
Sirje: „Teistes asutustes käis see samamoodi, näiteks treial sai korteri oma direktori kaudu.“
Väino: „Alguses taheti meid paigutada Lasnamäele, aga Sirje ütles kohe, et ta ei taha seal kivilinnas elada. Käisin elukohajärgse Lenini rajooni täitevkomitee esimehe Vello Saluste juures rääkimas, kas saaks linnaosa muuta. Sellest oli kasu, et mul oli juba nimi taga. Tavalisest teatrisolisti ametist ei oleks piisanud, mina olin aga mänginud filmis „Siin me oleme!“ ja saanud üleliidulise Glinka-konkursi laureaadiks. Olin noor mees ja täitevkomitees olid samasugused noored mehed, kes ei tahtnud minust kehvemad olla. Nad jäid nõusse: „No tuleme vastu, teeme ära!“ Neile oli see ju väike näpuliigutus.“
Sirje: „Mina siia elama ei koli!“
Pärast kaht aastat avariipinnal avanes Puurade kušetile uus avar väljavaade kolida uhiuude majja Õismäe teel. Äsja ehitatud maja uhkeldas modellimõõtudega: 16 korrust, rinnaümbermõõt (majanumber) 90 ja vööümbermõõt (korterinumber) 60. Ainuke mure oli see, et Sirje kartis kõrgust …
Väino: „1980. aastal eraldati meile lõpuks korter Õismäele, tornmaja eelviimasele korrusele. Igal korrusel oli neli korterit, kolm kolmetoalist ja üks kahetoaline. Kortereid jagati tollal pere suuruse järgi ning et meil lapsi polnud, siis saime kahetoalise. Kohe algas uus kammaijaa: Sirje ajas sõrad vastu, et tema nii kõrgele elama ei lähe.“
Sirje: „Esimest korda korterit vaatama minnes seisin ukse peal, vaatasin ülevalt alla ja ütlesin Väinole: „Mina siia elama ei koli! Mine täitevkomiteesse tagasi ja ütle, et paluks kuhugi allapoole.“ Ma tõsiselt kartsin!“
Väino: „Läksin siis tipp-tipp uuesti linna täitevkomiteesse, kus mu palve peale vastati: „No kuidas teile ei meeldi, viieteistkümnendal korrusel on ju suurepärane vaade!“
Korterit enam ümber ei vahetatud, eks see soov tundus natuke koomiline.
Mõlemal toal oli rõdu. Elutoa rõdul ma ikka käisin, aga magamistoa rõdu ei kasutanud keegi peale tuvide. Tegin Sirjele selgeks, et kui ta pelgab, siis ärgu rõdule mingu.“
Sirje: „Ütlesin, et mina köögiuksest kaugemale ei lähe ja aknast välja ei vaata. Ajapikku harjusin nii kõrgel elama. Akendest nägime ühelt poolt Tallinna vanalinna ning teiselt poolt paistis merelaht. Käisin ka rõdul, ent rõdud ei saanudki mulle omaseks.
Lõppkokkuvõttes oli see väga tore ja õnnelik maja. Meie lähimad naabrid olid arstid Kirsti ja Riho Lai, kellega meie sõprus algas esimesest hetkest. Haruldane kokkusattumus, et naabritest said meie parimad sõbrad! Meil oli nagu suur ühiskodu. Lifti juurest käis vahekoridor lukku ja kaks korterit jagasid sama esikut, kus meil seisid kingad ja moosid. Patsiendid tõid ikka tohtritele üht-teist ja naabrid jagasid meiega paremaid palasid.“
OHMYGOSSIP — Peterburi plahvatuses hukkunute omastele makstakse välja 2 025 000 rubla iga hukkunu kohta. See on 33 669 eurot.
Plahvatuse tagajärjel kannatanud saavad kompensatsiooni kuni 2 miljonit rubla (33 250 eurot) olenevalt vigastuse ulatusest, ütles TASS-i vahendusel Vene kindlustajate liidu ja Vastutuskindlustuse liidu president Igor Jürgens.
Summad makstakse välja vastavalt seadusele, mis jõustus 2013. aastal.
OHMYGOSSIP — Peterburis toimunud plahvatuse on ametivõimud tunnistanud terroriaktiks. Toimunut pealt näinud inimesed kirjeldavad seda kui verist sündmust.
Andrei Šuršev, kes sõitis samas metroorongis Sennaja väljakult „Tehnoložka”-sse, räägib Lenta.ru vahendusel, kuidas ta kuulus pauku, siis tundis tugevat jõnksatust ja püssirohu lõhna. Kõrvalvagunis kustusid tuled. Rong ei peatunud, vaid sõitis edasi jaama. Seal tungisid inimesed rongist välja akende kaudu. Metrootöötajad tirisid välja vigastatuid. Plahvatus toimus neljandas või viiendas vagunis rongi tagaosas. Ta nägi vähemalt nelja vigastatut või hukkunut. Perroon oli tolmune, inimesed šokis või kerges paanikas.
Nazar Džarajev, kes oli plahvatuse hetkel kõrvalvagunis, ütles, et plahvatus oli teises või esimeses vagunis. Käis ere sähvatus. Siis oli kõik vaikne. Kõik tundsid kõrbelõhna. Esimesena saabusid kohale päästjad, pärast seda politsei ja meedikud. Inimesed püüdsid ise vagunitest väljuda. Oli näha palju kannatanuid.
Oleg, kes oli samal ajal Tehnoloogia instituudi jaamas, rääkis, kuidas nägi perroonil lebamas inimesi. Inimesed väljusid rongist akende kaudu, kuna uksed ei töötanud. Rong sõitis jaama, inimesed väljusid, siis rongi uksed suleti ja rong sõitis kohe edasi.
Polina, kes oli kõrvalvagunis, rääkis, kuidas rongis oli küllalt palju inimesi, osa seisid püsti. Plahvatus toimus kahe jaama vahel. Oli kuulda pauku, siis vänget lõhna ja suitsu. Inimesed liikusid vaguni ühte otsa. Kahel naisel hakkas paha ja nad minestasid. Kõik toimus käigupealt, rong ei peatunud. Tehnoloogia instituudi jaamas inimesed väljusid. Kõrvalvagun oli muljutud, aknad puruks löödud, valgust polnud, kõikjal veri. Sealt tiriti inimesi välja. Kannatanuid oli palju, vähemalt 10-15. Inimesed istusid järgmisse rongi ja sõitsid edasi.
