NordenBladet – Käsitöö pole ammu enam pelgalt vanaemade harrastus. Moegurmaanide seas on kootud, heegeldatud ja tikitud esemed kõrgelt hinnas, alustades kampsunitest ja lõpetades käpikutega. Ka moenädalatel näeb aina enam kootud, tikitud ning heegeldatud moodi.
Kui rääkida kudumise ajaloost, tuleks alustada hoopis nõelkudumisest ehk nålbinding‘ust*. Nalbinding on iidne lõngatehnika. Tänapäeval ühendavad inimesed seda sageli Viikingite ja Skandinaaviaga ning Soomes peetakse seda Ida-Soome eripäraks, ehkki tegelikult on nalbindimist kasutatud ka mujal maailmas.
Ent tõsi on see, et rikkalik valik nõeltehnikaga seotud sõnu pärineb just Soomest: neulakinnastekniikka ‘nõelkootud kinnaste tehnika’, kinnasneula ‘nõelkudumise nõel’, karjalakeelne nieglomus ‘nõelkootud ese’ jne. Kõige vanem säilinud nõelkootud ese on pärit Iisraelist umbes aastast 6500 eKr. Katkeid on pärit ka Taanist ja Hiinast. Hiinast leitud Tarimi jõe valglasse umbes 1000 aastat eKr maetud surnute seljas olid nõelkootud riided. Hiljem oli käsitööliik levinud üle maailma – Peruusse, Egiptusesse, Inglismaale ja mujale. Tänapäeval viljeletakse nõelkudumist endiselt Venezuela Pemoni indiaanlaste seas.
Kuna Soomes polnud muinasajal tavaks surnuid põletada ning sealne pind ei säilita tekstiile hästi, pärinevad esimesed nõelkootud esemed umbes esimesest aastatuhandest pKr – kindakatked Eurast, Maskust, Köyliöst ja Kekomäkist ning kaks erinevat kinnast Tuukkalast, vahendab veebileht neulakintaat.fi. Järgmised vanimad kindad on säilinud aga 19. sajandist. Joutsenos pidid abielluda soovivad paarid tasuma kas rahas või nõelkootud kinnastes, kusjuures varrastel kootud kindaid ei aktsepteeritud. Põhjus võib seisneda selles, et nõelkootud pinda on peaaegu võimatu harutada. Naised, ja isegi mehed, ei teinud mitte ainult halle töökindaid, vaid ka valgeid peokäpikuid, mida kaunistati punaste ja roheliste silmuste, narmaste (Lääne-Soomes) ja lõngaripatsitega (Ida-Soomes) ning mida oli kombeks tänutäheks kinkida. Pühapäevakinnasteks peeti mustvalgete või ümarate dekoratsioonidega labakuid. Tehti ka jouhikaid ehk mõne looma tugevatest karvadest kalameeste töökindaid, kusjuures Lääne-Karjalas pidid mehed need ise tegema.
Reklaam
Vali meelepärane värv(id) ning telli endale kaunis ja ainulaadne käsitsikootud Elisheva & Shoshana kudum ( Müts 22.- / Sall 26.- / Komplekt 42.- ). Tellimus valmib ca 10 päevaga. Kirjuta meile oma soov: info@elishevashoshana.com
Parikkalas eeldati 19. sajandi lõpul, et hästi varustatud majapidamises on 20 paari nõelkootud sokke-kindaid. Nõelu hoiti väga ja pärandati edasi. Selles tehnikas kootud esemeid enamasti ei müüdud (igaüks oskas neid isegi teha), ent oli ka erandeid. 20. sajandi alguses läks nõelkudumise piir läbi Sipoo, Tampere ja Kokkola, kusjuures piirist ida pool oldi tehnikaga tuttavad ja lääne pool oli ainus nõelkudumise pidepunkt Ålandi saared. Piir liikus aina ida poole ning teise maailmasõja ajal tunti selliseid kindaid juba Karjala kinnastena. Kuigi kudumine ja heegeldamine muutus järjest populaarsemaks ning nõelkudumise oskus hakkas ununema, oli nõeltehnika kuni 1950. aastateni siiski vägagi populaarne. Edaspidi aga võtsid kaks eelmainitud tehnikat Soome käsitöömaailma üle ning nõelkootud labakud jäid vaid metsatööliste ja põhjapõdrakasvatajate kanda, kes hakkasid varsti veekindlaid poekindaid eelistama.
Eesti maalamba säilitus- ja aretusseltsi andmetel pärinevad Eesti vanimad nõelkootud tekstiilikatked 12.–13. sajandist ning kuigi aja jooksul vajus tehnika unustusse, säilitasid sedasorti kindad pulmarituaalides siiski koha. Eesti matmispaikadest leitud nõeltehnika fragmendid on enamasti korrutamata jämedast villasest lõngast, ent Soomega on üks suur erinevus: kui Eesti kindakatketel on tugevad vanutamisjäljed ning rahvapäraselt kutsuti nõelkindaid viltideks või viltkinnasteks, siis Soomes 1957. aastal läbi viidud uuringus selgus, et peaaegu keegi labakuid ei vanutanud. Muidugi võib olla ka nii, et sadu ja sadu aastaid tagasi muudeti ka Soomes kindaid vildiks, lihtsalt enam mitte. Eestis on talletatud kümmekond 18. ja 19. sajandist pärinevat nõelkinnast. Eesti muuseumide andmebaasist MUIS märgusõnadega “nõelkinnas” ja “nõelkindad” otsides välja tulevad esemed näevad põhjanaabrite omadest välja küll tagasihoidlikumad, ent mitmel paaril võib märgata värvilisi randmeosi ning Soome laadi alustamist. Tänapäeval on nii Eestis, Soomes kui ka mujal nõelkudumise vastu taas huvi tärganud. Korraldatakse kursusi ning koolitusi (vt. näiteks kultuur.ee lehelt luutöötlemise kursus / nõeltehnika kursus või Räpina Aianduskooli nõeltehnika algajatele) , et seda käsitööliiki elus hoida.
Iga eelneva lõigu juures võis märgata varraskudumise võitu nõelkudumise üle. Nii see tõesti oli. Varraskudumise tekke kohta pole kuigi palju andmeid. Arvatakse, et see arenes välja nõeltehnikast Rooma-aegses Egiptuses, kus valmistati sukki ja sokke. Paiku ja aegu on siiski raske tuvastada, sest leiukoht ei tähenda katke pärinemist just sealt ning tihti on katkeid keeruline dateerida. Esimesed dateeritavad kudumid on 13. sajandi Hispaania padjad ning Egiptuse sokid. Kudumise ajaloo uurija Richard Rutt on väitnud, et vanasti kooti vaid ringselt, ning kuigi varem võidi pahempidiseid silmuseid kandade tarvis kududa, hakati neid kaunistusena kasutama alles 16. sajandi keskosast alates. 19. sajandiks oli tasapinnaline kudumine muutunud täiesti tavaliseks. Tänapäeval toodetakse kudumeid masinatel, ent kudumine on laialt levinud harrastus igal pool üle maailma ning pea iga kultuuri tähtis osa. Kusjuures kudumistehnika variatsioone on sadu ja need erinevad regiooniti. Eestist on pärit näiteks Haapsalu pits ja spetsiifilised kirikinnaste ja vitste tüübid. Viimastel aastatel on moelavale jõudnud tuhandeid eriilmelisi kudumeid, mis on inspiratsiooni andnud ka harrastajatele.
Heegeldamine on eelnevast kahest tehnikast oluliselt noorem. Alles 16. sajandil arenes see selliseks, nagu me seda praegu tunneme. Heegeldamise algupära kohta on kolm teooriat: tekkimine Araabias ja levik mööda kaubandusteid, arenemine Lõuna-Ameerika suguharudes (riitustega seotud käsitöö) või tekkimine Hiinas (sealt pärineb iidseid heegeldatud nukke). Üsna kindel võib aga olla faktis, et see käsitööliik arenes välja tambour’i nimelisest tikkimistehnikast ning levis Euroopas 19. sajandil pitsitegemisviisina, aidates iirlastel üle elada näljahädad. Pikkamööda jõudis heegeldamine ka Eestisse (kindarandmete, kottide ja tekiservade tegemiseks) ning muutus aastakümnete jooksul vähem filigraanseks. Tänapäeval on heegeldamine kudumise kõrval maailma levinuimaid käsitöötehnikaid, millest on samuti tohutult piirkondlikke variatsioone. Heegeldamist on oma kollektsioonides kasutanud näiteks Dolce&Gabbana, Rodarte, Moschino, Versace ja Chanel.
Kõik need käsitöötehnikad on pika ajalooga, ent on siiski jõudnud tänapäeva ning lausa moelavale. Ärgem siis pidagem neid iganenuks, vaid imetlegem nende ilu ja tegelegem nendega, laskmata neil unustusse vajuda.
________________________________
* Nõelumistehnika ehk nõelkudumine on käsitöötehnika, mille puhul ühe luust või puust tömbi otsaga nõela abil valmistatakse lõngast silmuseid moodustades ning neid omavahel põimides tekstiilesemeid (eeskätt kindaid ja sukki, aga ka mütse, kampsuneid jm).
Nõelumistehnika on silmuskudumise ja heegeldamise arvatav eelkäija.
Nõelumistehnika võimaldab kasutada ka lühemaid lõngajuppe ning ei eelda seetõttu keerukaid ketrustehnoloogiaid.
Arvatavasti oli nõelumistehnika tuntud juba kiviajal. Eestis pärinevad esimesed arheoloogilised leiud nõelumistehnikas esemete jäänustega 12.-13. sajandist. Alates 17. sajandist levis Eestis varrastega silmuskudumine ning nõelumistehnika vajus aja jooksul unustusse, kuid sel viisil valmistatud nõelkindad säilisid kohati pulmakombestikus rituaalesemena. Viimastel aastatel on ajaloo- ja käsitööhuvilised hakanud nõelumistehnikat taaselustama.
Avafoto: Pexels.com