NordenBladet – Taarausk (ka Taara usk), tuntud ka kui Maausk, on vana eesti usund, mille keskmes on sügav looduse austus ja harmoonia inimesega. Taarausklikud näevad loodust kui püha ja elavat tervikut, kus kõigel on hing ja oma koht maailmas. See uskumus hõlmab sügavat austust maa, metsa, vee, tule ja õhu vastu, mis on kõik püha ja millele tuleb läheneda austusega.
Taarausu järgijad pööravad tähelepanu nii igapäevastele kui ka suurematele eluetappide rituaalidele, milles looduse elemendid mängivad olulist rolli. Näiteks toimuvad palved ja rituaalid tihti looduslikes pühapaikades, nagu hiied, allikad või pühad kivid ja puud, kus usutakse, et loodusevaimud elavad.
Usundi põhimõtted on lähedased animismile, kus kõik elus ja eluta loodusobjektid omavad hinge ja väärivad lugupidamist. Taarausklikud peavad oluliseks loodushoidu ja oma tegevuse kooskõlastamist looduse tsüklitega, olgu see siis läbi aastaaegade või elusündmuste. Usutakse, et inimese tegevus mõjutab keskkonda ja seeläbi ka tema enda heaolu, mistõttu on oluline elada viisil, mis toetab ja säilitab looduse tasakaalu.
Taarausk näitab, kuidas eesti rahvuskultuur ja looduslähedus on põimunud sügavalt uskumustesse ja igapäevaelle, pakkudes ainulaadset viisi looduse mõistmiseks ja austamiseks.
Kõige levinum oli Taarausk 1930. aastatel, kuid eksisteerib tänapäevalgi. Taarausk on nime saanud pooleldi hüpoteetiliselt eesti muinasusundi jumaluselt Taaralt.
Kes oli Taara eesti mütoloogias?
Taara, ka Taar, on eesti mütoloogias jumalus, keda on traditsiooniliselt peetud sõja ja taeva jumalaks ning keda on seostatud peamiselt Taarausu, samuti laiemalt Eesti rahvausundi ja muistsete traditsioonidega. Taara on eesti mütoloogias võrreldav Skandinaavia Thori, soome Taara ja teiste Põhjala rahvaste jumalatega.
Taara nimi on saanud sümboliks ka eestlaste muinasaegse rahvusliku eneseteadvuse kujunemisloos, kuna tema kultus oli seotud rahva julguse, tugevuse ja vabaduse püüdlustega. Muistse vabadusvõitluse ajal 13. sajandil seostati teda kaitsjana, kes aitas eestlasi nende võitluses Saksa ristisõdijate vastu.
Kuigi Taara kuju on täpsemalt vähe teada, on teda peetud jumalaks, kes kaitseb oma rahvast ja kodumaad. Teda on tihti kujutatud kui vägevat, sõjakat ja õiglase meelega jumalat, kes kehastab jõudu ja austab õiglust. Eestis on Taara nimi säilinud mitmetes kohanimedes, näiteks Taaralinna nime kasutati Tartu kohta, mis viitab Taaraga seotud pühadele paikadele või kindlustele.
Tänapäeva Taarausu ja Maausu järgijatele on Taara sageli sümboliks, mitte niivõrd konkreetne jumalus, vaid pigem esivanemate looduskesksed väärtused ja nende pühapaikade austamine.
Millist osa mängib Taarausk eesti rahvuskultuuris?
Eesti rahvuskultuuris mängib Taarausk olulist rolli, olles üks viis, kuidas hoitakse ja väärtustatakse esivanemate loodustunnetust ja traditsioone. See usund sümboliseerib eestlaste ajaloolist suhet loodusega, peegeldades rahva identiteeti ja sidet oma juurtega. Eestlaste jaoks on Taarausk olnud viis oma päritolu ja kultuuriliste eripärade säilitamiseks, eriti ajal, mil võõrvallutused ja kristianiseerimine ähvardasid kohalikku maailmapilti ja traditsioone.
Taarausu kaudu säilitavad eestlased austust pühapaikade, nagu hiite, pühade allikate ja kivide vastu, mida on ammustest aegadest peetud looduse ja jumalike jõudude asupaikadeks. Need paigad on olnud kohad, kus inimesed kogunevad looduse rütmi ja tsüklite järgi, tähistades erinevaid aastaaegu, pööripäevi ning elusündmusi. Taarausu pühapaikade ja rituaalide hoidmine aitab eestlastel tänapäevalgi siduda oma identiteeti looduse ja oma esivanemate pärandiga.
Lisaks on Taarausk ja selle väärtused inspireerinud rahvuslikku eneseteadvust ja kultuurilist identiteeti. Eesti kirjanduses, kunstis ja muusikas on Taarausu teemasid kasutatud, et rõhutada looduse ilu, inimese ja keskkonna ühtsust ning rahvuslikku uhkust. Taarausk pakub eesti rahvuskultuurile võimaluse elada kooskõlas loodusega, väärtustada kohalikke tavasid ja austada eelkäijaid viisil, mis ühendab inimesi sügavalt nende kodumaa ja juurtega.
Avafoto: NordenBladet