Jah, see on peagi saabuv kaheksas maailmaime — me võtame koera! Igaüks, kes mind piisavalt tunneb teab, et mind on elu aeg saatnud koerahirm — pigem lausa paanika. Kui jalutades eemalt koera näen, muudan teed; kui koer ootamatult mu teele satub, on selg ja peopesad hirmust märjad ning süda peksab kaks korda kiiremini. Vabatahtlikult ma kellelegi, kellel koer on külla ei lähe…
Aga nüüd, nüüd otsustasime me koera võtta! Ja mitte “me” ei alustanud seda teemat vaid “mina”! Uskumatu, ausalt öeldes isegi mulle!!! 😀
Mu vanemad on alati rääkinud, et sellises suures toredas aias ja majapidamises nagu meil, on lausa patt, et koera pole (minu 5000m2 suurusest aiast on võimalik paari pilti näha SIIT). Vanem tütar Estella Elisheva (6) on küsinud kordi, et miks kõigil naabritel on koerad aga meil pole… Minu seisukoht on olnud alati arusaadavalt-lõplikult-paindumatult üks — ainult üle minu laiba!
Aga vahel juhtub nii, et meiga juhtub huvitavaid asju, me justkui näeme mingeid märke ning meile tekib kinnisidee. Ja kinnisideest ei saa ju lahti isegi siis, kui see idee ka endale võõras, hirmutav või imelik tundub. Minuga just nii juhtus. Mõne aja eest nägin filmi, milles koer Hachi oli peremehele lausa ebaloomulikult truu (minu blogi ja kirjeldust sellest filmist loe SIIT), samuti sattusin mitmete artiklite ja videode peale, milles räägiti koerte positiivsest mõjust, rahustavast toimest, piiritust armastusest ning truudusest… Noh, eks nii ole kõik koeraomanikud alati oma koertest rääkinud ning see pole varem kuidagi mind tõuganud koera võtma, aga seekord lihtsalt oli lugu teine.
Ma usun, et tegu on niinimetatud asjade kokkulangevusega, õige tähtede seisuga, veel õigemini öeldes J-mala tahtega — paljuski ka muidugi väga egokeskse otsusega, mida väljenab kõige paremini sõnapaar “ma tahan”, kuid siiski ka sõnapaar “ma loodan” 🙂
♥Ma loodan, et koer on mulle suureks sõbraks, kes aitab mind esiteks mu koerahirmust üle ning teiseks on mulle kaaslane kodus. Minu päevad mööduvad üksi, kodus ja koduste toimetuste keskel. Kodust juhin ma ka Ohmygossip Couture’i ning veebisaitide tööd. Ma lahkun kodust harva.
♥Ma loodan, et koer on suureks sõbraks ka lastele, eriti nooremale tütrele Ivanka Shoshana’le (4), kes on loomult suhteliselt “üksik hunt” ning kellele oleks lausa tarvis “suurt, armsat ja karvast sõpra, kes on alati temaga”. Ehk meeldib talle koeraga mängida ja ehk aitab see tal ka kergemini avaneda sotsiaalses mõttes.
♥Ma loodan, et ma hakkan väga palju rohkem liikuma. Koer kohustab vähemalt kaks tundi jalutama päevas. Praegu olen ma sama paks ja armas kui mu tulevane njuufa täiskasvanult, või isegi veel suurem ja veel armsam 😀
♥Ma loodan, et koer annab selliseid emotsioone, mille olemasolu olen unustanud peale lapsepõlve — midagi tõeliselt siirast ja tõeliselt tõelist.
Ühesõnaga, nädala algul alustasin ma kodus vestlust teemal: “Võtaks endale koera!?!” Ma olin juba mitme päeva jooksul tutvunud koeratõugudega ning minu valik langes kolme koeratõu (Njuufa; Leonbergeri ning Labradori Retriiveri) vahel Njuufale. Hahaaa, kes ei tea, siis ühele maailma kõige suuremale koerale.
I know, I know, ma pole normaalne! Kui juba, siis juba, mingi vahepealne lörrrr pole kunagi mitte üheski asjas minu rida olnud. Samuti nüüd.. kui juba koer, siis parem olgu suur (aga sõbralik, armas, rahulik ja lahke). Koer peab olema ju ometi peremeeste nägu ja iseloomu. Njuufa nägu ja iseloomu näete SIIT.
Margus ütles nagu talle väga omane: “Mõtleme, vaatame..” (tõenäoliselt arvates, et minu, kui kõigile laialt teada “koerahirmu” soov on väga kiiresti mööduv). Aga ma jätkasin oma koera teemat terve nädala vältel. Ma kandsin talle ette positiivseid kirjeldusi koertest, videosid ning artikleid, vahutasin vahet pidamata, kuni ta ütles, et tal on enne veel, kui koer koju jõuab “koerast kõrini”. Vahetasin taktikat ja voilaa… pärast päris meisterlikku “reklaamitööd” (iccc …. ma olen ikka tõesti osav selles veenimstöös kui tarvis :P) jäi ka tema nõusse ning me (loe: mina) astusime juba järgmise, otsustava sammu.
(Järgneb…)