NordenBladet —E- Eesti nõukogu sai viimasel istungil ülevaate isejuhtivate sõidukite hetkeseisust ja perspektiivist. Arutelul jõuti tõdemusele, et kui isejuhtivate sõidukite testimine Eesti avalikel teedel on küll juba seadustatud ja toimib, siis laiema õigusruumi kohaldamiseks on vajalik ära oodata kratiseaduse jõustumine.
Riigikantselei juurde loodud tehisintellekti ekspertidest koosneva rühma poolt välja töötamisel oleva nn krati seaduse põhiline eesmärk on võimaldada kasutada tehisintellekte erinevates valdkondades, ent mis paralleelselt tehisintellekti kasutamise kõrval kaitseks ka inimest.
„Eesti teedel on seadusega reguleeritud küll isesõitvate autode testimine, kuid keeruliseks läheb asi siis, kui me proovime ühildada seadusandluse ja isesõitva auto juhi ning viia nad koos linnaliiklusesse,“ ütles E-Eesti nõukogu tööd juhtinud peaminister Jüri Ratas.
Ta lisas, et tehisintellekti pideva arengu ja selle tulekuga meie igapäevaellu tekib vajadus luua seaduslik raam, mis ühest küljest reguleeriks tehisintellekti kasutamist, ent teisalt kaitseks ka inimest. „Kehtiva seaduse järgi vastutab oma tegevuse eest liikluses sõiduki juht,“ kirjeldab Ratas ning lisab, et reguleerimata on vastutus aga isejuhtiva auto otsuste eest.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium asub lähiajal ette valmistama uut transpordi arengukava, kuhu lisatakse ka isejuhtivate autode temaatika. Nn krati seaduse eelnõuga, kuhu on isejuhtivaid sõidukeid puudutav regulatsioon samuti lisatud, tuleb justiitsministeerium välja järgmise aasta keskpaigas.
Veel said nõukogu liikmed Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramu asedirektori Tõnu Esko vahendusel ülevaate personaalmeditsiini ja geeniinfo hetkeseisust ning tulevikusuundadest.
Ühe teemana arutati sisendi andmist infoühiskonna arengukava koostamisse. Infoühiskonna arengukava saadetakse heaks kiitmiseks valitsusse järgmise aasta veebruaris ning enne seda tutvustatakse seda ka E-Eesti nõukogule. Arengukava plaanitakse vastu võtta 2020. aasta lõpuks.
E- Eesti nõukogu juhib Eesti infoühiskonna ja e-riigi arengut, asutab vajadusel ekspertkomisjone ja töörühmi ning tellib analüüse IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) -poliitika valdkonnas. Nõukogu esimees on peaminister Jüri Ratas, lisaks kuuluvad nõukogusse teised infoühiskonna arenguga seotud ministrid, eksperdid ja IKT-sektori esindajad. Nõukogu tööd korraldab riigikantselei strateegiabüroo.
Lisaks:
Isejuhtivate sõidukite ajastu algus. Ekspertrühma lõppraport (PDF)
Avafoto: Isejuhtiva auto demonstratsioon 14. oktoobril TalTech ülikoolilinnakus. (Riigikantselei)
Allikas: Eesti Riigikogu
NordenBladet —Riigikogu sotsiaalkomisjon tutvus perearstinduse olukorra ja probleemidega ning võimalike lahenduskäikudega.
Eestis töötab praegu 743 perearsti ja on 786 perearstinimistut. Neist 79 nimistus on alla 1200 isiku, mis on nimistu alumine piirmäär. Sotsiaalkomisjoni esimees Tõnis Mölder märkis, et kellelegi ei ole saladuseks esmatasandi arstiabi probleemid maapiirkondades. „Arstide seas ei ole suurt motivatsiooni tööd teha väljaspool Tallinna või Tartut ja eriti teravalt torkab huvipuudus silma just nooremate arstide hulgas. Seega tuleks väljaspool Tallinna ja Tartut töötavaid perearste motiveerida läbi rahaliste vahendite, seahulgas nii praegu töötavaid kui ka sinna tööle suunduvaid perearste.“
„Samuti on murekohaks Tallinna linna eripära, kus on samal ajal nii suuri nimistuid kui ka väikeseid ja perearstid kolivad väiksematest piirkondadest üldse ära,“ lisas Mölder.
Tema sõnul oleks kohalikel omavalitsustel palju teha noorte julgustamisel oma nimistuid avama. Samuti võiks tulevikus perearsti ja nimistu lahti siduda ning kokku siduda äriühingu ja nimistu. Ehk perearst ei saaks enam oma nimistuga ettevõttest lahkuda. „Lahenduste otsimist ei ole mingit mõtet kusagile kaugusse lükata ja kui süsteem ise paika ei lähe, tulebki riigil ja omavalitsustel hoogu anda,“ sõnas Mölder.
Sotsiaalkomisjoni aseesimees Helmen Kütt lisas, et esmatasandi arstiabis on oluline koostöö ja seda nii sotsiaalvaldkonna kui ka tervishoiu vahel. „Rõõmustav oli täna Haigekassa esindajalt kuulda, et kauaoodatud probleemile hooldekodudes töötavate õdede ja nende rahastuse küsimuses on lahendus leitud ja lootus on, et juba 1. jaanuarist hakkab Haigekassa ka seda teenust teatud tingimustel rahastama.“
Küti sõnul teeb head meelt, et muredele lahenduste otsimisega tegeletakse aktiivselt ja Sotsiaalministeeriumis on valmimas eelnõu, mis viib sisse muudatused tervishoiuteenuste korraldamise seadusesse. “Kindlasti hoiab sotsiaalkomisjon selles valdkonnas toimuvatel tegevustel ja lahenduste otsimistel ka edaspidi silma peal,“ ütles Kütt.
Perearstinduse probleeme aitasid sotsiaalkomisjonil lahata Sotsiaalministeeriumi, Terviseameti, Eesti Perearstide Seltsi, Eesti Õdede Liidu, Eesti Haigekassa ning Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindajad.
NordenBladet — Soome ehitusturg veab veel käesoleval aastal, aga tuleval aastal tuleb kukkumine. Kui tänavu alustati Soomes 38 000 hoone ehitust, siis järgmisel aastal kukub see number 32 000 peale. Kukkumine on seega 16 protsenti, selgub ehituse eraialaliidu prognoosist.
Languse põhjuseks on peamiselt korrusmajade ehituse vähenemine. Suurt kukkumist aga näha pole. Pigem on tegemist naasmisega normaalsusse pärast buumi, vahendab Yle.
Viimastel aastatel on Soome linnades ehitatud väga palju uusi korrusmaju. On loogiline, et mingil hetkel see protsess aeglustub. Ehitusturu langust võis prognoosida juba eelmise, 2018. aasta talvest alates, kuna uute ehituslubade taotluste hulk vähenes järsult. Tuleval aastal langeb uute hoonete ehituse alustamine juba keskmisest madalamale.
Erandiks on Helsingi ümbrus – selles piirkonnas vilgas ehitustegevus jätkub. Helsingis lüüakse uute hoonete ehitamisega rekordeid nii käesoleval kui tuleval aastal. Helsingis toetavad ehitust inimeste juurdevool ja suurte institutsionaalsete investorite huvi korterite soetamise vastu. Langus on aga näiteks Jyväskyläs ja Kuopios.
Eluasemete ehituses on paar viimast aastat olnud väga aktiivsed. Aastatel 2017-2018 alustati mõlemal aastal ligi 44 000 uue korteri ehitust. Ehitus on olnud viimastel aastatel Soome majanduskasvu ja tööhõive veduriks.
Kui uusi hooneid ehitatakse vähem, siis väheneb ka vajadus töötajate järele. Prognoosi kohaselt väheneb ehituses järgmisel aastal töökohtade arv 4 protsenti. See tähendab 7000-10 000 töötajat. Käesoleval aastal töötas Soomes ehitustel üle 200 000 töötaja.
Töökohtade vähenemine ehtises on halb uudis Antti Rinne valitsusele, kuna valitsus soovib 75-protsendilist tööhõivet, mis tähendab 60 000 uue töökoha teket.
Korteriturg on languses ka teistes Põhjamaades, välja arvatud Norras. Selle põhjuseks on majanduse kehvemad väljavaated ja ebakindlus. Soomes väljendub see ebakindlus selles, et majapidamised soetavad vähem uusi kortereid. Samas vajatakse uusi kortereid ka võimaliku majanduslanguse ajal, nii et päris seisma ehitusturg ei jää.
NordenBladet — Alzheimeri tõbi võib tekkida juba tunduvalt varem, kui arvatakse. Teadlased loodavad, et nende antud info aitab uute diagnoosimise- ja ravivormide edendamisele kaasa, kirjutab Frontiers in Aging Neuroscience.
Alzheimeri tõve algpõhjust ei osata öelda. Teatakse vaid, et tõve puhul hakkab aju koguma valke, amüloidi, mis kahjustab närve ja ajurakke. See vähendab mälu ja andmetöötlust. Aastate jooksul hakkab kahjustus levima aina laiemale piirkonnale.
Teadlased on seni uskunud, et Alzheimeri tõvega seotud ajumuutused hakkavad pihta vähemalt 10-20 aastat enne diagnoosi. Uue teooria (avalikustati Frontiers in Aging Neuroscience lehes) järgi võivad ajus toimuvad muutused alata palju-palju varem.
USA teadlased ütlevad, et Alzheimeri tõvega seotud tau-valgu kogunemine algab juba 34 aastat varem, kui sümptomid ilmnevad. Kuigi haigust ei saa ravida, on siiski võimalikult varajases staadiumis avastatud Alzheimeri kulgu võimalik natukene aeglustada.
Johns Hopkins´i ülikooli uuringus osales 290 inimest, kes olid vanuselt vähemalt 40-aastased. Igaühel oli vähemalt üks sugulane, kes oli haigestunud Alzheimerisse. Gonorröa suurendab haigestumise riski. Enamikel juhtudel pole Alzheimeri tõbi pärilik.
Teadlased analüüsisid katsel osalejate tserebrospinaalvedeliku (aine, mis on sarnane vereplasmaga, mis ringleb läbi närvisüsteemi ja võimaldab tal normaalset toimimist) ja aju magnetiliste kujutiste tulemusi, mida koguti BIOCARD-uuringute raames, aastatel 1995-2013. Samal ajaperioodil tehti osalejatele mälu, õppimise, lugemise ja tähelepanelikkusega seotud teste.
Uuringu alguses olid kõikide osalejate mäluga seotud tegevused normaalsed, aga lõpus diagnoositi 81 inimesele Alzheimeri tõbi.
Lisaks tau-valkude koguse suurenemisele märkasid uurijad mõningaid mälufunktsiooni halvenemise märke 11-15 aastat enne tegeliku mäluhaiguse sümptomite algust. Teadlased märkasid Alzheimerisse haigestunud osalejate ajupildis muutuseid juba 3-9 aastat enne diagnoosi.
Ülikooli professor Laurent Younes ütleb, et ajus toimuvad muutused on väga individuaalsed. Alzheimeri tõvele pole siiani leitud ravi, kuigi seda on väga pingsalt otsitud. Teadlased loodavad, et nende uute tulemuste abil on võimalik teostada paremaid diagnostilisi teste ja loodetavasti luua lahendusi, kuidas valkude moodustumist aeglustada.
_____________________ Alzheimeri tõbi on terminaalne neurodegeneratiivne haigus, mida esmakordselt kirjeldas 1906. aastal Alois Alzheimer, kelle järgi haigus on ka nime saanud. Alzheimeri tõbe klassifitseeritakse RHK-10 järgi koodiga G30. Alzheimeri tõbe on liigitatud ka III tüüpi suhkurtõveks. Alzheimeri tõbi on peaaegu poolte dementsuse juhtude põhjuseks. Dementsust, mis kujuneb välja Alzheimeri tõve tõttu, käsitletakse orgaaniliste psüühikahäirete rubriiki kuuluva haigusena (dementsus Alzheimeri tõvest).
Enamasti diagnoositakse Alzheimeri tõbi üle 65-aastastel, kuigi haruldasem varajane Alzheimeri tõbi võib esineda palju nooremas eas. 2006. aastal põdes Alzheimeri tõbe maailmas 26,6 miljonit inimest. Ennustatakse, et 2050. aastaks põeb maailmas iga 85. inimene Alzheimeri tõbe.
Sümptomid ja haiguse kulg: Kuigi Alzheimeri tõbi on igal inimesel erineva iseloomuga, on sel haigusel palju ühiseid sümptomeid. Esimesi sümptomeid peetakse sageli ekslikult eaga kaasnevateks vaevusteks või stressi ilminguteks. Kõige tunnustatum varajane sümptom on meeldejätmisvõimetus (näiteks on raske meenutada hiljuti nähtut). Kui tekib Alzheimeri tõve kahtlus, siis diagnoosi kinnitatakse tavaliselt käitumishinnangutega ja kognitiivsete testidega; sageli järgneb võimaluse korral ajuskaneering.
Haiguse süvenedes tekivad muu hulgas orienteerumatus, ärrituvus ja agressiivsus, meeleolu kõikumised, keelevõime halvenemine, pikaajalise mälu kaotus ning meelte nõrgenemine, mis tingib patsiendi enesessetõmbumise. Keha funktsioonid nõrgenevad, mis põhjustab lõpuks surma. Konkreetse patsiendi prognoos on keeruline, sest haiguse kestus varieerub. Alzheimeri tõbi kulgeb määramata aja latentselt ning võib aastaid progresseeruda, ilma et seda diagnoosimataks. Pärast diagnoosimist on patsiendil jäänud elada keskmiselt umbes seitse aastat. Alla 3% haigetest elab pärast diagnoosi panemist üle 14 aasta.
Haiguse kulg jaguneb neljaks staadiumiks, mille jooksul kognitiivsed ja funktsionaalsed häired süvenevad.
Eeldementsus: Esimesed sümptomid pannakse sageli ekslikult vananemise või stressi arvele. Põhjalikul neuropsühholoogilisel testimisel on võimalik leida kergeid kognitiivseid raskusi kuni kaheksa aastat enne, kui on võimalik kliiniliselt diagnoosida Alzheimeri tõve. Need varajased sümptomid võivad häirida keerukamaid igapäevatoiminguid. Märkimisväärseim vaevus on mälukaotus, mis ilmneb raskuses meenutada hiljuti teada saadud asju ja võimetuses omandada uut infot.
Alzheimeri tõve varajases staadiumis võib olla kergeid raskusi ka tähelepanu, planeerimise, paindlikkuse ja abstraktse mõtlemisega ning semantilise mälu (tähenduste ning mõistetevaheliste suhete mälu) halvenemist. Võib esineda apaatia, mis jääbki haiguse kogu kulu jooksul kõige püsivamaks neuropsühhiaatriliseks sümptomiks. Haiguse eelkliinilist staadiumi on nimetatud ka kergeks kognitiivseks häireks, kuid puudub üksmeel selles, kas tegu peaks olema eraldi diagnoosiga või lihtsalt Alzheimeri tõve esimese astmega.
Kerge staadium: Õppimisvõime ja mälu halvenedes pannakse Alzheimeri haigetele lõpuks lõplik diagnoos. Väikesel osal neist on mäluhäiretest suuremaks vaevuseks keelevõime, tähelepanu, planeerimise, taju (agnoosia) või liigutuste tegemise võime (apraksia) halvenemine. Alzheimeri tõbi ei kahjusta kõiki mäluvõimeid võrdselt. Pikaajaline mälu varasema elu kohta (episoodiline mälu) ja õpitud faktide kohta (semantiline mälu) ning implitsiitne mälu (keha mälu, näiteks kuidas noa ja kahvliga süüa) kahjustuvad vähem kui uute faktide meeldejätmise ja meenutamise võime.
Probleemid keelega ilmnevad enamasti sõnavara vähenemises ja sõnade väiksemas käepärasuses, mis toob kaasa suulise ja kirjaliku kõne üldise vaesustumise. Sel staadiumil on haige tavaliselt võimeline lihtsamaid mõtteid korralikult edasi andma. Peenmotoorsete tegevuste (näiteks kirjutamine, joonistamine, riietumine) võib esineda koordinatsiooni- ja planeerimisraskusi (apraksia), kuid tavaliselt jäävad need märkamatuks. Haiguse süvenedes teevad haiged tavaliselt paljusid asju endiselt iseseisvalt, kuid nad võivad vajada abi kognitiivselt nõudlike tegevuste juures.
Keskmise raskusastmega staadium: Haiguse süvenedes kaob lõpuks haigete iseseisvus, nii et nad pole võimelised sooritama kõige tavalisemaidki igapäevatoiminguid. Võimetuse tõttu sõnu meenutada tekivad sagedased ebaõiged sõnaasendused (parafraasiad). Ka kirjutamis- ja lugemisoskus aina halvenevad. Haiguse süvenedes halveneb keerukate tegevuste koordinatsioon, näiteks suureneb kukkumisoht. Mälu halveneb veelgi ja haige ei pruugi oma lähedasi sugulasi ära tunda. Halveneb ka pikaajaline mälu, mis varasemates staadiumides säilis.
Rohkem hakkavad ilmnema käitumuslikud ja neuropsühhiaatrilised muutused. Tavalised ilmingud on uitamine, ärrituvus ja emotsionaalne labiilsus, mis ilmneb nutus, ettekavatsemata agressiivsushoogudes ja vastupanus hooldamisele.
Raske staadium: Hilisemates dementsuse staadiumites võivad lisanduda kõnnaku- ja neelamishäired, parkinsonistlik sündroom ning üksikjuhtudel ka epileptilised hood.
NordenBladet – Käsitöö pole ammu enam pelgalt vanaemade harrastus. Moegurmaanide seas on kootud, heegeldatud ja tikitud esemed kõrgelt hinnas, alustades kampsunitest ja lõpetades käpikutega. Ka moenädalatel näeb aina enam kootud, tikitud ning heegeldatud moodi.
Kui rääkida kudumise ajaloost, tuleks alustada hoopis nõelkudumisest ehk nålbinding‘ust*. Nalbinding on iidne lõngatehnika.Tänapäeval ühendavad inimesed seda sageli Viikingite ja Skandinaaviaga ning Soomes peetakse seda Ida-Soome eripäraks, ehkki tegelikult on nalbindimist kasutatud ka mujal maailmas.
Ent tõsi on see, et rikkalik valik nõeltehnikaga seotud sõnu pärineb just Soomest: neulakinnastekniikka ‘nõelkootud kinnaste tehnika’, kinnasneula ‘nõelkudumise nõel’, karjalakeelne nieglomus ‘nõelkootud ese’ jne. Kõige vanem säilinud nõelkootud ese on pärit Iisraelist umbes aastast 6500 eKr. Katkeid on pärit ka Taanist ja Hiinast. Hiinast leitud Tarimi jõe valglasse umbes 1000 aastat eKr maetud surnute seljas olid nõelkootud riided. Hiljem oli käsitööliik levinud üle maailma – Peruusse, Egiptusesse, Inglismaale ja mujale. Tänapäeval viljeletakse nõelkudumist endiselt Venezuela Pemoni indiaanlaste seas.
Kuna Soomes polnud muinasajal tavaks surnuid põletada ning sealne pind ei säilita tekstiile hästi, pärinevad esimesed nõelkootud esemed umbes esimesest aastatuhandest pKr – kindakatked Eurast, Maskust, Köyliöst ja Kekomäkist ning kaks erinevat kinnast Tuukkalast, vahendab veebileht neulakintaat.fi. Järgmised vanimad kindad on säilinud aga 19. sajandist. Joutsenos pidid abielluda soovivad paarid tasuma kas rahas või nõelkootud kinnastes, kusjuures varrastel kootud kindaid ei aktsepteeritud. Põhjus võib seisneda selles, et nõelkootud pinda on peaaegu võimatu harutada. Naised, ja isegi mehed, ei teinud mitte ainult halle töökindaid, vaid ka valgeid peokäpikuid, mida kaunistati punaste ja roheliste silmuste, narmaste (Lääne-Soomes) ja lõngaripatsitega (Ida-Soomes) ning mida oli kombeks tänutäheks kinkida. Pühapäevakinnasteks peeti mustvalgete või ümarate dekoratsioonidega labakuid. Tehti ka jouhikaid ehk mõne looma tugevatest karvadest kalameeste töökindaid, kusjuures Lääne-Karjalas pidid mehed need ise tegema.
Reklaam
Vali meelepärane värv(id) ning telli endale kaunis ja ainulaadne käsitsikootud Elisheva & Shoshana kudum ( Müts 22.- / Sall 26.- / Komplekt 42.- ). Tellimus valmib ca 10 päevaga. Kirjuta meile oma soov: info@elishevashoshana.com
Parikkalas eeldati 19. sajandi lõpul, et hästi varustatud majapidamises on 20 paari nõelkootud sokke-kindaid. Nõelu hoiti väga ja pärandati edasi. Selles tehnikas kootud esemeid enamasti ei müüdud (igaüks oskas neid isegi teha), ent oli ka erandeid. 20. sajandi alguses läks nõelkudumise piir läbi Sipoo, Tampere ja Kokkola, kusjuures piirist ida pool oldi tehnikaga tuttavad ja lääne pool oli ainus nõelkudumise pidepunkt Ålandi saared. Piir liikus aina ida poole ning teise maailmasõja ajal tunti selliseid kindaid juba Karjala kinnastena. Kuigi kudumine ja heegeldamine muutus järjest populaarsemaks ning nõelkudumise oskus hakkas ununema, oli nõeltehnika kuni 1950. aastateni siiski vägagi populaarne. Edaspidi aga võtsid kaks eelmainitud tehnikat Soome käsitöömaailma üle ning nõelkootud labakud jäid vaid metsatööliste ja põhjapõdrakasvatajate kanda, kes hakkasid varsti veekindlaid poekindaid eelistama.
Eesti maalamba säilitus- ja aretusseltsi andmetel pärinevad Eesti vanimad nõelkootud tekstiilikatked 12.–13. sajandist ning kuigi aja jooksul vajus tehnika unustusse, säilitasid sedasorti kindad pulmarituaalides siiski koha. Eesti matmispaikadest leitud nõeltehnika fragmendid on enamasti korrutamata jämedast villasest lõngast, ent Soomega on üks suur erinevus: kui Eesti kindakatketel on tugevad vanutamisjäljed ning rahvapäraselt kutsuti nõelkindaid viltideks või viltkinnasteks, siis Soomes 1957. aastal läbi viidud uuringus selgus, et peaaegu keegi labakuid ei vanutanud. Muidugi võib olla ka nii, et sadu ja sadu aastaid tagasi muudeti ka Soomes kindaid vildiks, lihtsalt enam mitte. Eestis on talletatud kümmekond 18. ja 19. sajandist pärinevat nõelkinnast. Eesti muuseumide andmebaasist MUIS märgusõnadega “nõelkinnas” ja “nõelkindad” otsides välja tulevad esemed näevad põhjanaabrite omadest välja küll tagasihoidlikumad, ent mitmel paaril võib märgata värvilisi randmeosi ning Soome laadi alustamist. Tänapäeval on nii Eestis, Soomes kui ka mujal nõelkudumise vastu taas huvi tärganud. Korraldatakse kursusi ning koolitusi (vt. näiteks kultuur.ee lehelt luutöötlemise kursus / nõeltehnika kursus või Räpina Aianduskooli nõeltehnika algajatele) , et seda käsitööliiki elus hoida.
Iga eelneva lõigu juures võis märgata varraskudumise võitu nõelkudumise üle. Nii see tõesti oli. Varraskudumise tekke kohta pole kuigi palju andmeid. Arvatakse, et see arenes välja nõeltehnikast Rooma-aegses Egiptuses, kus valmistati sukki ja sokke. Paiku ja aegu on siiski raske tuvastada, sest leiukoht ei tähenda katke pärinemist just sealt ning tihti on katkeid keeruline dateerida. Esimesed dateeritavad kudumid on 13. sajandi Hispaania padjad ning Egiptuse sokid. Kudumise ajaloo uurija Richard Rutt on väitnud, et vanasti kooti vaid ringselt, ning kuigi varem võidi pahempidiseid silmuseid kandade tarvis kududa, hakati neid kaunistusena kasutama alles 16. sajandi keskosast alates. 19. sajandiks oli tasapinnaline kudumine muutunud täiesti tavaliseks. Tänapäeval toodetakse kudumeid masinatel, ent kudumine on laialt levinud harrastus igal pool üle maailma ning pea iga kultuuri tähtis osa. Kusjuures kudumistehnika variatsioone on sadu ja need erinevad regiooniti. Eestist on pärit näiteks Haapsalu pits ja spetsiifilised kirikinnaste ja vitste tüübid. Viimastel aastatel on moelavale jõudnud tuhandeid eriilmelisi kudumeid, mis on inspiratsiooni andnud ka harrastajatele.
Heegeldamine on eelnevast kahest tehnikast oluliselt noorem. Alles 16. sajandil arenes see selliseks, nagu me seda praegu tunneme. Heegeldamise algupära kohta on kolm teooriat: tekkimine Araabias ja levik mööda kaubandusteid, arenemine Lõuna-Ameerika suguharudes (riitustega seotud käsitöö) või tekkimine Hiinas (sealt pärineb iidseid heegeldatud nukke). Üsna kindel võib aga olla faktis, et see käsitööliik arenes välja tambour’i nimelisest tikkimistehnikast ning levis Euroopas 19. sajandil pitsitegemisviisina, aidates iirlastel üle elada näljahädad. Pikkamööda jõudis heegeldamine ka Eestisse (kindarandmete, kottide ja tekiservade tegemiseks) ning muutus aastakümnete jooksul vähem filigraanseks. Tänapäeval on heegeldamine kudumise kõrval maailma levinuimaid käsitöötehnikaid, millest on samuti tohutult piirkondlikke variatsioone. Heegeldamist on oma kollektsioonides kasutanud näiteks Dolce&Gabbana, Rodarte, Moschino, Versace ja Chanel.
Kõik need käsitöötehnikad on pika ajalooga, ent on siiski jõudnud tänapäeva ning lausa moelavale. Ärgem siis pidagem neid iganenuks, vaid imetlegem nende ilu ja tegelegem nendega, laskmata neil unustusse vajuda.
________________________________
* Nõelumistehnika ehk nõelkudumine on käsitöötehnika, mille puhul ühe luust või puust tömbi otsaga nõela abil valmistatakse lõngast silmuseid moodustades ning neid omavahel põimides tekstiilesemeid (eeskätt kindaid ja sukki, aga ka mütse, kampsuneid jm).
Nõelumistehnika on silmuskudumise ja heegeldamise arvatav eelkäija.
Nõelumistehnika võimaldab kasutada ka lühemaid lõngajuppe ning ei eelda seetõttu keerukaid ketrustehnoloogiaid.
Arvatavasti oli nõelumistehnika tuntud juba kiviajal. Eestis pärinevad esimesed arheoloogilised leiud nõelumistehnikas esemete jäänustega 12.-13. sajandist. Alates 17. sajandist levis Eestis varrastega silmuskudumine ning nõelumistehnika vajus aja jooksul unustusse, kuid sel viisil valmistatud nõelkindad säilisid kohati pulmakombestikus rituaalesemena. Viimastel aastatel on ajaloo- ja käsitööhuvilised hakanud nõelumistehnikat taaselustama.
