Advertisement:

Teadlased: Alzheimerit võib ajus tuvastada juba 34 aastat enne esimesi tunnuseid

Teadlased: Alzheimerit võib ajus tuvastada juba 34 aastat enne esimesi tunnuseid

NordenBladet — Alzheimeri tõbi võib tekkida juba tunduvalt varem, kui arvatakse. Teadlased loodavad, et nende antud info aitab uute diagnoosimise- ja ravivormide edendamisele kaasa, kirjutab Frontiers in Aging Neuroscience.

Alzheimeri tõve algpõhjust ei osata öelda. Teatakse vaid, et tõve puhul hakkab aju koguma valke, amüloidi, mis kahjustab närve ja ajurakke. See vähendab mälu ja andmetöötlust. Aastate jooksul hakkab kahjustus levima aina laiemale piirkonnale.

Teadlased on seni uskunud, et Alzheimeri tõvega seotud ajumuutused hakkavad pihta vähemalt 10-20 aastat enne diagnoosi. Uue teooria (avalikustati Frontiers in Aging Neuroscience lehes) järgi võivad ajus toimuvad muutused alata palju-palju varem.

USA teadlased ütlevad, et Alzheimeri tõvega seotud tau-valgu kogunemine algab juba 34 aastat varem, kui sümptomid ilmnevad. Kuigi haigust ei saa ravida, on siiski võimalikult varajases staadiumis avastatud Alzheimeri kulgu võimalik natukene aeglustada.

Johns Hopkins´i ülikooli uuringus osales 290 inimest, kes olid vanuselt vähemalt 40-aastased. Igaühel oli vähemalt üks sugulane, kes oli haigestunud Alzheimerisse. Gonorröa suurendab haigestumise riski. Enamikel juhtudel pole Alzheimeri tõbi pärilik.

Teadlased analüüsisid katsel osalejate tserebrospinaalvedeliku (aine, mis on sarnane vereplasmaga, mis ringleb läbi närvisüsteemi ja võimaldab tal normaalset toimimist) ja aju magnetiliste kujutiste tulemusi, mida koguti BIOCARD-uuringute raames, aastatel 1995-2013. Samal ajaperioodil tehti osalejatele mälu, õppimise, lugemise ja tähelepanelikkusega seotud teste.

Uuringu alguses olid kõikide osalejate mäluga seotud tegevused normaalsed, aga lõpus diagnoositi 81 inimesele Alzheimeri tõbi.

Lisaks tau-valkude koguse suurenemisele märkasid uurijad mõningaid mälufunktsiooni halvenemise märke 11-15 aastat enne tegeliku mäluhaiguse sümptomite algust. Teadlased märkasid Alzheimerisse haigestunud osalejate ajupildis muutuseid juba 3-9 aastat enne diagnoosi.

Ülikooli professor Laurent Younes ütleb, et ajus toimuvad muutused on väga individuaalsed. Alzheimeri tõvele pole siiani leitud ravi, kuigi seda on väga pingsalt otsitud. Teadlased loodavad, et nende uute tulemuste abil on võimalik teostada paremaid diagnostilisi teste ja loodetavasti luua lahendusi, kuidas valkude moodustumist aeglustada.

_____________________
Alzheimeri tõbi on terminaalne neurodegeneratiivne haigus, mida esmakordselt kirjeldas 1906. aastal Alois Alzheimer, kelle järgi haigus on ka nime saanud. Alzheimeri tõbe klassifitseeritakse RHK-10 järgi koodiga G30.
Alzheimeri tõbe on liigitatud ka III tüüpi suhkurtõveks. Alzheimeri tõbi on peaaegu poolte dementsuse juhtude põhjuseks. Dementsust, mis kujuneb välja Alzheimeri tõve tõttu, käsitletakse orgaaniliste psüühikahäirete rubriiki kuuluva haigusena (dementsus Alzheimeri tõvest).

Enamasti diagnoositakse Alzheimeri tõbi üle 65-aastastel, kuigi haruldasem varajane Alzheimeri tõbi võib esineda palju nooremas eas. 2006. aastal põdes Alzheimeri tõbe maailmas 26,6 miljonit inimest. Ennustatakse, et 2050. aastaks põeb maailmas iga 85. inimene Alzheimeri tõbe.

Sümptomid ja haiguse kulg:
Kuigi Alzheimeri tõbi on igal inimesel erineva iseloomuga, on sel haigusel palju ühiseid sümptomeid. Esimesi sümptomeid peetakse sageli ekslikult eaga kaasnevateks vaevusteks või stressi ilminguteks. Kõige tunnustatum varajane sümptom on meeldejätmisvõimetus (näiteks on raske meenutada hiljuti nähtut). Kui tekib Alzheimeri tõve kahtlus, siis diagnoosi kinnitatakse tavaliselt käitumishinnangutega ja kognitiivsete testidega; sageli järgneb võimaluse korral ajuskaneering.

Haiguse süvenedes tekivad muu hulgas orienteerumatus, ärrituvus ja agressiivsus, meeleolu kõikumised, keelevõime halvenemine, pikaajalise mälu kaotus ning meelte nõrgenemine, mis tingib patsiendi enesessetõmbumise. Keha funktsioonid nõrgenevad, mis põhjustab lõpuks surma. Konkreetse patsiendi prognoos on keeruline, sest haiguse kestus varieerub. Alzheimeri tõbi kulgeb määramata aja latentselt ning võib aastaid progresseeruda, ilma et seda diagnoosimataks. Pärast diagnoosimist on patsiendil jäänud elada keskmiselt umbes seitse aastat. Alla 3% haigetest elab pärast diagnoosi panemist üle 14 aasta.

Haiguse kulg jaguneb neljaks staadiumiks, mille jooksul kognitiivsed ja funktsionaalsed häired süvenevad.

Eeldementsus:
Esimesed sümptomid pannakse sageli ekslikult vananemise või stressi arvele. Põhjalikul neuropsühholoogilisel testimisel on võimalik leida kergeid kognitiivseid raskusi kuni kaheksa aastat enne, kui on võimalik kliiniliselt diagnoosida Alzheimeri tõve. Need varajased sümptomid võivad häirida keerukamaid igapäevatoiminguid. Märkimisväärseim vaevus on mälukaotus, mis ilmneb raskuses meenutada hiljuti teada saadud asju ja võimetuses omandada uut infot.

Alzheimeri tõve varajases staadiumis võib olla kergeid raskusi ka tähelepanu, planeerimise, paindlikkuse ja abstraktse mõtlemisega ning semantilise mälu (tähenduste ning mõistetevaheliste suhete mälu) halvenemist. Võib esineda apaatia, mis jääbki haiguse kogu kulu jooksul kõige püsivamaks neuropsühhiaatriliseks sümptomiks. Haiguse eelkliinilist staadiumi on nimetatud ka kergeks kognitiivseks häireks, kuid puudub üksmeel selles, kas tegu peaks olema eraldi diagnoosiga või lihtsalt Alzheimeri tõve esimese astmega.

Kerge staadium:
Õppimisvõime ja mälu halvenedes pannakse Alzheimeri haigetele lõpuks lõplik diagnoos. Väikesel osal neist on mäluhäiretest suuremaks vaevuseks keelevõime, tähelepanu, planeerimise, taju (agnoosia) või liigutuste tegemise võime (apraksia) halvenemine. Alzheimeri tõbi ei kahjusta kõiki mäluvõimeid võrdselt. Pikaajaline mälu varasema elu kohta (episoodiline mälu) ja õpitud faktide kohta (semantiline mälu) ning implitsiitne mälu (keha mälu, näiteks kuidas noa ja kahvliga süüa) kahjustuvad vähem kui uute faktide meeldejätmise ja meenutamise võime.

Probleemid keelega ilmnevad enamasti sõnavara vähenemises ja sõnade väiksemas käepärasuses, mis toob kaasa suulise ja kirjaliku kõne üldise vaesustumise. Sel staadiumil on haige tavaliselt võimeline lihtsamaid mõtteid korralikult edasi andma. Peenmotoorsete tegevuste (näiteks kirjutamine, joonistamine, riietumine) võib esineda koordinatsiooni- ja planeerimisraskusi (apraksia), kuid tavaliselt jäävad need märkamatuks. Haiguse süvenedes teevad haiged tavaliselt paljusid asju endiselt iseseisvalt, kuid nad võivad vajada abi kognitiivselt nõudlike tegevuste juures.

Keskmise raskusastmega staadium:
Haiguse süvenedes kaob lõpuks haigete iseseisvus, nii et nad pole võimelised sooritama kõige tavalisemaidki igapäevatoiminguid. Võimetuse tõttu sõnu meenutada tekivad sagedased ebaõiged sõnaasendused (parafraasiad). Ka kirjutamis- ja lugemisoskus aina halvenevad. Haiguse süvenedes halveneb keerukate tegevuste koordinatsioon, näiteks suureneb kukkumisoht. Mälu halveneb veelgi ja haige ei pruugi oma lähedasi sugulasi ära tunda. Halveneb ka pikaajaline mälu, mis varasemates staadiumides säilis.

Rohkem hakkavad ilmnema käitumuslikud ja neuropsühhiaatrilised muutused. Tavalised ilmingud on uitamine, ärrituvus ja emotsionaalne labiilsus, mis ilmneb nutus, ettekavatsemata agressiivsushoogudes ja vastupanus hooldamisele.

Raske staadium:
Hilisemates dementsuse staadiumites võivad lisanduda kõnnaku- ja neelamishäired, parkinsonistlik sündroom ning üksikjuhtudel ka epileptilised hood.

 

Avafoto: Pixabay.org/geralt

Loe lisaks:
Üle pooltel soomlastel on suus bakter, mis põhjustab Alzheimerit

Teadlased: Haigetest igemetest liiguvad mürgibakterid ajju, põhjustavad Alzheimerit

USA teadlased avastasid seose herpese viiruste ja Alzheimeri tõve vahel



error:
Copyright © NordenBladet 2008-2019 All Rights Reserved.
Skandinaavia / Põhjamaade uudised ja info eesti keeles.
Scandinavian / Nordic news and info in Estonian.
Nordic News Service