Riigikaitse kui kodanikukohus: Kuidas ja miks muutsid Norra ja Rootsi ajateenistuse naistele kohustuslikuks + Eesti Naiskodukaitse

By
Helena-Reet Aari
-
ajateenistus norras ja rootsis

NordenBladet – Traditsiooniline arusaam ajateenistusest kui “meeste koolist” on Skandinaavias suuresti minevik. Norra ja Rootsi on ühed vähesed riigid maailmas (kõrvuti Iisraeliga), kes on kehtestanud sooneutraalse ajateenistuse. See tähendab, et riigikaitses osalemine ei ole enam soopõhine kohustus, vaid kodanikupõhine vastutus, mis laieneb võrdselt nii meestele kui naistele.

See ei ole pelgalt võrdõiguslikkuse projekt, vaid strateegiline sõjaline otsus. Alljärgnevalt analüüsime, kuidas süsteem toimib, mis viis selliste otsusteni ja millised on tulemused.

1. Norra: NATO esimene teerajaja

Norra tegi ajalugu, olles esimene NATO riik ja esimene Euroopa riik, kes kehtestas rahuajal naistele kohustusliku ajateenistuse.

  • Ajalugu ja seadusandlus: Norra parlament (Stortinget) võttis vastava otsuse vastu 2013. aastal suure häälteenamusega. Seadus jõustus täielikult 2015. aastal (hõlmates 1997. aastal ja hiljem sündinud naisi). Enne seda oli naistel võimalik teenida vabatahtlikult (alates 1976. aastast).

  • Põhjendus: Norra lähenemine oli unikaalne. Nad ei põhjendanud seda vajadusega suurendada sõdurite arvu, vaid vajadusega tõsta sõdurite kvaliteeti. Kaitseväe loogika oli lihtne: kui värvata ainult mehi, välistatakse automaatselt 50% potentsiaalsest andekusest. Laiendades kohustust naistele, kahekordistus talentide bassein, millest valida parimaid.

  • Tänane reaalsus: Norras on ajateenistus muutunud väga prestiižseks. Kuna kutsutute hulk on suurem kui reaalselt teenistusse võetavate arv, on tegemist konkurentsitiheda valikuga. Praegu moodustavad naised Norra ajateenijatest ligikaudu 30–35%.

2. Rootsi: Julgeolekuolukorra dikteeritud naasmine

Rootsi teekond oli heitlikum, kuid jõudis sama tulemuseni pragmaatilistel põhjustel.

  • Ajateenistuse peatamine ja taastamine: Pärast külma sõja lõppu uskus Rootsi püsivasse rahusse ja otsustas 2010. aastal ajateenistuse asendada palgaarmeega. See reform aga ebaõnnestus, sest vabatahtlikke ei leitud piisavalt. Murdepunktiks sai 2014. aasta, mil Venemaa agressioon Ukrainas (Krimmi annekteerimine) muutis järsult ohuhinnangut ka Läänemere piirkonnas. Rootsi mõistis, et muutunud ja ohtlikumas julgeolekuolukorras ei suuda väikesearvuline palgaarmee riiki enam kaitsta, mistõttu tuli ajateenistus taastada.

  • 2017. aasta otsus: Rootsi valitsus otsustas 2017. aastal taastada ajateenistuse, kuid uuel kujul – sooneutraalsena. See jõustus 2018. aastal.

  • Filosoofia: Rootsi mudel lähtub totaalkaitse (Totalförsvaret) printsiibist. Kaasaegne sõda ei vaja ainult füüsilist jõudu, vaid ka tehnilist taiplikkust, analüüsivõimet ja logistilist planeerimist – omadusi, mis ei sõltu soost.

3. Kuidas süsteem tegelikult töötab? (“Valikuline kohustus”)

Paljudel on eksiarvamus, et “kohustuslik” tähendab massilist mobiliseerimist, kus iga 18-aastane tüdruk ja poiss viiakse vägisi kasarmusse. Nii Norras kui Rootsis toimib nn valikuline ajateenistus.

  1. Kutse ja ankeet: Kõik kodanikud (mehed ja naised), kes saavad teatud aastal 18-aastaseks, saavad kutse ja peavad täitma põhjaliku veebiankeedi oma tervise, motivatsiooni ja oskuste kohta.

  2. Sõelumine: Kaitsevägi valib ankeetide põhjal välja kandidaadid, kes kutsutakse füüsilistele ja psühholoogilistele katsetele (Mönstring).

  3. Teenistusse määramine: Sõelast pääsevad läbi vaid parimad ja motiveeritumad.

    • Näide: Kui aastakäigus on 60 000 noort, siis reaalsesse teenistusse võetakse neist võib-olla vaid 5 000 – 10 000.

  4. Tagajärg: Kuna teenistusse pääseb väike protsent, nähakse ajateenistuse läbimist CV-s tugeva kvaliteedimärgina, mis näitab distsipliini ja võimekust. Naised, kes teenistusse lähevad, teevad seda sageli kõrge motivatsiooniga.

4. Elu kasarmus: Segatoad ja ühine varustus

Üks suuremaid müüte oli hirm, et naiste lisandumine tekitab distsipliiniprobleeme või seksuaalset ahistamist. Uuringud (nt Norra Kaitseuuringute Instituut) on näidanud vastupidist – nn segatubade (unisex-kasarmud) efekt.

  • Degenderiseerimine: Kui mehed ja naised elavad ja töötavad koos samas rühmas (ja magavad samades tubades), kaob kiiresti seksuaalne pinge. Nad muutuvad üksteise jaoks eelkõige relvavendadeks ja meeskonnakaaslasteks. “Müstika” kaob, asendudes professionaalse kamraadlusega.

  • Varustus: Mõlemad riigid on investeerinud palju varustuse kohandamisse (nt kehakujuga sobivad kuulivestid ja seljakotid), tunnistades bioloogilisi erinevusi, kuid mitte tehes järeleandmisi füüsilistes nõuetes lahinguolukorras.

5. Miks see mudel on edukas?

Eksperdid toovad välja kolm peamist põhjust, miks sooneutraalne ajateenistus Skandinaavias toimib:

  1. Operatiivne tõhusus: Segameeskonnad lahendavad keerulisi ülesandeid paremini. Nad on vähem altid grupimõtlemisele ja agressiivsele riskikäitumisele kui puhtalt meessoost üksused.

  2. Ühiskondlik sidusus: Ajateenistus on ühiskonna läbilõige. Kui seal teenivad nii mehed kui naised, peegeldab armee paremini ühiskonda, mida ta kaitseb. See suurendab rahva kaitsetahet.

  3. Võrdõiguslikkus kui kohustus: Skandinaavia feminism on liikunud õigustelt kohustustele. Kui naised tahavad võrdset ligipääsu tippjuhtimisse ja võrdset palka, peavad nad jagama ka riigikaitse rasket koormat.

Norra ja Rootsi on tõestanud, et sooneutraalne ajateenistus ei ole “sotsiaalteaduste eksperiment”, vaid efektiivne viis riigikaitse tugevdamiseks. See süsteem ei sunni püssi alla iga naist, vaid võimaldab riigil valida oma kaitsjateks parimad ja motiveeritumad kodanikud, sõltumata sellest, mis on kirjas nende passis soo lahtris.

Olukord Eestis: Vabatahtlikkuse ja traditsiooni hübriid

Erinevalt Norrast ja Rootsist kehtib Eestis endiselt traditsioonilisem lähenemine: ajateenistus on kohustuslik vaid meestele, kuid naistele on see avatud vabatahtlikkuse alusel. See tähendab, et riik ei kohusta naisi püssi kandma, kuid tervitab ja soosib neid, kes seda ise soovivad. Huvitav eripära Eesti süsteemis on “90 päeva reegel”: naistel on võimalus esimese kolme kuu jooksul teenistusest loobuda, kui see neile ei sobi. Pärast seda perioodi muutuvad nad aga meestega juriidiliselt võrdseks – nad arvatakse reservi ja neid võidakse mobilisatsiooni korral lahingusse kutsuda täpselt samadel alustel. Viimastel aastatel on huvi hüppeliselt kasvanud ning igal aastal läbib ajateenistuse üha rohkem naisi, kellest paljud jätkavad karjääri tegevväelastena.

Siiski on Eestil varuks oma “salaarelv”, mis Põhjamaade mudelist eristub – Naiskodukaitse. Kui Skandinaavias integreeritakse naised otse kaitseväe regulaarstruktuuri, siis Eestis on tohutu roll vabatahtlikul organisatsioonil, kuhu kuulub ligi 4000 naist. Naiskodukaitse ei dubleeri sõdurioskusi, vaid keskendub laiapõhjalisele riigikaitsele: evakuatsioonirühmade juhtimisele, välitoitlustamisele, meditsiinile ja tagalatoetusele. See on Eesti unikaalne vastus sooneutraalsele kaitsele – Eesti ei sunni kõiki naisi kaevikusse, vaid pakub paindlikku ja massilist võimalust panustada riigikaitsesse tsiviilelu kõrvalt, olles kriisiolukorras sama kriitilise tähtsusega kui eesliinil võitlejad.

Avafoto on illustreeriv: NordenBladet

Latte-pappa fenomen: Kuidas Põhjamaad muutsid isaduse loomulikuks eluosaks

By
NordenBladet.ee
-
latte-pappa

NordenBladet – Latte-pappa ehk sotsiaalne eksperiment, mis muutis Põhjamaade peremudelit jäädavalt. See on lugu sellekst, kuidas pilkenimi muutus sotsiaalseks standardiks. Kes on latte-pappa ja miks maailm teda kadestab?

Kui jalutada tööpäeva hommikul Stockholmi trendikas Södermalmi linnaosas või Oslo Grünerløkkas, avaneb pilt, mis enamikus maailma paikades on haruldane: kohvikud on täis noori mehi, kes lükkavad kalleid lapsevankreid, joovad caffè latte’t ja arutavad omavahel mähkmete või unerežiimide üle. Need ei ole töötud ega puhkepäeva nautijad. Need on latte-pappad – sümbol Skandinaavia edukast perepoliitikast ja radikaalsest kultuurilisest nihkest.

See, mis algas pilkava terminina, on tänaseks muutunud tavaliseks sotsiaalseks normiks, mis defineerib ümber kaasaegse isaduse. Isa lapsevankriga ei ole midagi haruldasemat kui ema lapsevankriga.

1. Fenomeni sünd ja tähendus

Termin “latte-pappa” tekkis Rootsis 2000. aastate alguses. Algselt kasutati seda kergelt iroonilises võtmes, kirjeldamaks meediatöötajaid ja hipster-isasid, kes veetsid oma pikki vanemapuhkuseid kallites kohvikutes aega surnuks lüües.

Tänaseks on termin kaotanud oma pilkava varjundi. Sellest on saanud Põhjamaade heaoluühiskonna norm, mis tähistab isa, kes on lapsekasvatamisse kaasatud võrdselt emaga juba imiku east alates. See ei ole enam “lapsehoidmine” (mis eeldab, et põhitöö teeb keegi teine), vaid täisväärtuslik vanemlus – sooline võrdõiguslikkus.

2. Poliitiline arhitektuur: “Kasuta või kaota”

Latte-pappa ei tekkinud tühjale kohale. See on otsene tulemus aastakümneid kestnud sotsiaaltehnoloogiast ja poliitilistest otsustest, mille eesmärk oli murda traditsioonilisi soorolle.

Ajaloolised verstapostid:

  • Rootsi, 1974: Esimene riik maailmas, mis asendas “emapuhkuse” sooneutraalse “vanemapuhkusega”.

  • Norra, 1993: Võeti kasutusele “Isade kvoot” (Fedrekvote). See oli revolutsiooniline põhimõte: teatud osa vanemapuhkusest on broneeritud eksklusiivselt isale. Kui isa seda välja ei võta, läheb see aeg (ja raha) pere jaoks kaotsi. Ema ei saa seda aega endale võtta.

  • Rootsi, 1995: Järgnes oma “isakuuga”, mida hiljem pikendati.

Praegune seis (2024+):

Tänapäeval on süsteemid disainitud nii, et need sunnivad mehi koju jääma, kui nad ei taha peret majanduslikult kahjustada.

  • Rootsi: Vanematele on ette nähtud 480 päeva tasustatud puhkust. Sellest 90 päeva on n-ö “isade kvoot”.

  • Island: Süsteem on veelgi radikaalsem – 4 kuud emale, 4 kuud isale ja 4 kuud jagamiseks.

  • Soome: 2022. aasta reformiga said mõlemad vanemad võrdse arvu, 160 tasustatud puhkusepäeva.

3. Statistika: Numbrid, mis purustavad müüte

Kas see poliitika tegelikult töötab või on see vaid väike eliidi lõbu? Statistika näitab selget massilist omaksvõttu.

  • Osalusmäär: Rootsis ja Norras kasutab ligikaudu 90% isadest oma õigust vanemapuhkusele. See ei ole enam valik, vaid sotsiaalne ootus.

  • Päevade jaotus: Rootsi sotsiaalkindlustusameti (Försäkringskassan) andmetel võtavad isad välja ligikaudu 30% kõigist makstud vanemapuhkuse päevadest. Kuigi see pole veel 50/50, on see maailma mastaabis ülikõrge (võrdluseks: paljudes riikides on see näitaja alla 5%).

  • Mõju lahutustele: Uuringud on näidanud, et paarid, kus isa võtab aktiivselt vanemapuhkust, lahutavad väiksema tõenäosusega, kuna kodune koormus on võrdsemalt jaotatud.

4. Kultuuriline nihe ja sotsiaalne surve

Kõige huvitavam aspekt latte-pappa fenomeni juures on see, kuidas seadused muutsid kultuuri.

  • Tööandja vaade: Skandinaavias on tekkinud olukord, kus tööandja vaatab viltu pigem sellele mehele, kes ei lähe vanemapuhkusele. See tekitab küsimusi: “Kas ta ei hooli oma perest?”, “Kas ta on vanamoodne?”, “Kas tal on kodus probleeme?”.

  • Karjääri planeerimine: Kuna nii noored mehed kui ka naised “kaovad” tööturult lapse saades mõneks kuuks, on vähenenud noorte naiste diskrimineerimine värbamisel. Risk, et töötaja jääb lapsega koju, on nüüd sooneutraalsem.

  • Maskuliinsus: Põhjamaades ei vähenda lapsevankri lükkamine mehe staatust. Vastupidi, see signaliseerib kompetentsust, emotsionaalset intelligentsust ja modernsust. See on staatuse sümbol.

kes on latte-pappa skandinaavias ja põhjamaades Latte-pappa fenomen on enamat kui vaid trendikas termin – see on Skandinaavia linnapildi uus üsna loomulik osa. See tähistab isasid, kes on vahetanud kontorilaua lapsevankri ja kohvikumelu vastu, sümboliseerides ühiskonda, kus hooliv isadus on auasi ja lastekasvatamine kahe vanema ühine teekond. Ometi peidab mõiste tänini endas natuke ka peent irooniat, vihjates, et avalik jalutuskäik käruga ei taga alati koduste kohustuste võrdset jagunemist suletud uste taga. (NordenBladet)

5. Miks just “Latte”? Sotsialiseerumise vajadus

Miks me näeme neid isasid just kohvikutes? Vastus on lihtne ja inimlik. Aastakümneid oli väikelastega kodus olemine naiste pärusmaa, mis tekitas naistele suunatud tugigrupid, beebikoolid ja sotsiaalsed võrgustikud.

Kui mehed hakkasid massiliselt koju jääma, avastasid nad end sotsiaalses isolatsioonis. Nad ei sobinud alati “emmede gruppidesse”. Kohvikud muutusid neutraalseks pinnaks, kus kohtuda teiste isadega, jagada kogemusi ja säilitada side täiskasvanute maailmaga. Kohvikukultuur on seega otsene vastus isade vajadusele sotsiaalse võrgustiku järele lapsepuhkuse ajal.

Kokkuvõte: Eeskuju maailmale?

Latte-pappa ei ole pelgalt nunnu pilt Instagramis. See on tõestusmaterjal, et riiklik poliitika suudab muuta sügavaid soolisi stereotüüpe. Skandinaavia kogemus näitab, et kui luua süsteem, kus isadus on majanduslikult toetatud ja sotsiaalselt normeeritud, võtavad mehed selle rolli rõõmuga vastu.

Tulemuseks on ühiskond, kus lapsed saavad lähedasema suhte isaga, naised saavad kiiremini naasta tööturule ja mehed kogevad lapsekasvatamise rõõme (ja raskusi) vahetult, mitte kõrvaltvaatajana.

Avafoto: NordenBladet

Põhjamaade mudel: Soolise võrdõiguslikkuse globaalne etalon ja selle paradoksid

By
Helena-Reet Aari
-
sooline võrdõiguslikkus skandinaavias

NordenBladet – Skandinaaviamaad – Taani, Norra, Rootsi (ja laiemas kontekstis ka Soome ja Island) – on aastakümneid olnud maailma soolise võrdõiguslikkuse majakad. Maailma Majandusfoorumi (WEF) iga-aastases Global Gender Gap Report edetabelis hõivavad need riigid järjepidevalt esikohad. Kuid selle statistilise edu taga peitub keerukas maastik, kus ajaloolised võidud kohtuvad kaasaegsete, kohati üllatavate väljakutsetega, mida teadlased nimetavad “Põhjamaade paradoksiks”.

1. Ajalooline vundament: Teerajajad poliitikas

Skandinaavia edu ei ole juhuslik, vaid pikaajalise poliitilise arengu tulemus. Piirkond on olnud maailmas esirinnas naiste kaasamisel poliitilisse otsustusprotsessi.

  • Taani ja Nina Bang (1924): Taanil on märgiline koht ajaloos. 1924. aastal sai Nina Bangist Taani haridusminister sotsiaaldemokraatlikus valitsuses. See tegi temast maailma esimese naisministri demokraatlikult valitud ja rahvusvaheliselt tunnustatud valitsuses. See sündmus purustas klaaslae ajal, mil paljudes Euroopa riikides polnud naistel veel valimisõigustki.

  • Soome ja hääleõigus (1906): Soome oli esimene riik maailmas, kus naised said täielikud poliitilised õigused – nii õiguse hääletada kui ka kandideerida parlamendivalimistel.

  • Norra ja Gro Harlem Brundtland (1981): Norra esimene naispeaminister Brundtland moodustas 1986. aastal valitsuse, kus 18 ministrist 8 olid naised, pälvides hüüdnime “naiste valitsus”. See normaliseeris naiste osakaalu tipp-poliitikas tasemeni, mis on tänaseks standardiks (40–50%).

2. Haridus: Uus lõhe on tekkimas

Tänapäeva Skandinaavias on haridusmaastik teinud täieliku pöörde. Kui sajand tagasi võitlesid naised ligipääsu eest ülikoolidele, siis täna on nad haridussüsteemi edukaim grupp.

  • Naiste ülekaal kõrghariduses: OECD andmetel on Rootsis, Norras ja Taanis naiste osakaal ülikoolilõpetajate seas ligikaudu 60%. Naised on akadeemiliselt edukamad peaaegu kõikides astmetes.

  • “Poiste kriis”: Uus murekoht on poiste mahajäämus põhihariduses, eriti lugemisoskuses. See on tekitanud diskussiooni haridussüsteemi feminiseerumisest ja vajadusest kohandada õppemetoodikaid poistele sobivamaks.

  • STEM-valdkonna visadus: Vaatamata kõrgele võrdõiguslikkuse tasemele on inseneeria, IKT ja tehnoloogia endiselt tugevalt meeste pärusmaa (naiste osakaal ca 25-30%), samas kui tervishoid ja haridus on ülekaalukalt naiste domineeritud (ca 75-80%).

sooline võrdõiguslikkus Skandinaavias
Skandinaavia on arenenud heaoluühsikond. Põhjamaid iseloomustab tugev sooline võrdõiguslikkus: universaalsed lastehoiu- ja perepoliitikad, tasustatud vanemapuhkus (sh isapuhkuse kvoodid) ning laialdane tugi naiste osalemisele tööturul. Samal ajal peetakse normiks, et nii tasustatud töö kui ka hooldus- ja kodutööd on jagatud, mistõttu on naisi palju juhtimises ja poliitikas ning palgalõhe ja takistused karjääris on üldiselt väiksemad. Ometi ei ole süsteem “valmis”: endiselt püsib ametialane sooline segregatsioon ja palgalõhe, ning debatt keskendub sellele, kuidas jõuda veelgi võrdsema võimu- ja vastutuse jaotuseni. (Kollaaž: 3 x NordenBladet)

3. Tööturg ja “Põhjamaade paradoks”

See on Skandinaavia mudeli kõige huvitavam ja vastuolulisem aspekt.

  • Kõrge tööhõive: Põhjamaades on naiste tööhõive määr maailma kõrgeimate seas (ulatudes üle 75%), mis on peaaegu võrdne meeste omaga. See on saavutatud tänu taskukohastele lasteaedadele ja paindlikule vanemapuhkuse süsteemile.

  • Horisontaalne segregatsioon (Paradoks): Uuringud näitavad, et Põhjamaade tööturg on sooliselt rohkem segregeeritud kui näiteks USA-s või Lõuna-Euroopas.

    • Miks? Kuna heaoluriik on suur tööandja, töötavad naised massiliselt avalikus sektoris (õpetajad, õed, sotsiaaltöötajad), kus on kindlad sotsiaalsed garantiid ja lapsesõbralikud tööajad. Mehed koonduvad erasektorisse. See segregatsioon on otsene põhjus püsivale palgalõhele.

  • Osaajaga töö: Eriti Norras ja Rootsis on levinud, et naised töötavad pärast laste sündi osaajaga. Kuigi see on vabatahtlik valik, mõjutab see negatiivselt naiste karjääriredelil tõusmist ja tulevast pensioni.

4. Palgalõhe: Visa kaduma

Vaatamata progressiivsele mainele, ei ole palgalõhe kadunud.

  • Statistika: Eurostati ja kohalike statistikaametite andmetel püsib sooline palgalõhe Skandinaavias vahemikus 12–14% (korrigeerimata).

  • Põhjused: Peamine põhjus ei ole otsene diskrimineerimine (“sama töö eest vähem raha”), vaid eelmainitud elukutsevalikud. “Naiste tööd” avalikus sektoris on süsteemselt madalamalt tasustatud kui “meeste tööd” erasektoris (nt finantssektor või IT).

5. Perepoliitika: “Isade kvoodid” ja sotsiaalne revolutsioon

Skandinaavia suurim innovatsioon on arusaam, et naiste võrdõiguslikkus tööturul sõltub meeste võrdõiguslikkusest kodus.

  • Isade kvoot (Fedrekvote): Norra oli esimene riik maailmas, mis kehtestas 1993. aastal isadele mõeldud vanemapuhkuse kvoodi – perioodi, mida ei saa emale üle kanda. Kui isa seda välja ei võta, läheb see aeg kaotsi.

  • Tulemused: Tänaseks kasutavad Rootsis ja Norras ligi 90% isadest vanemapuhkust. See on tekitanud uue sotsiaalse normi – Latte-pappa (Rootsi termin noorte isade kohta, keda näeb keset tööpäeva kohvikutes vankritega). See on vähendanud tööandjate hirmu noorte naiste palkamise ees, sest ka mehed jäävad lapsega koju. Loe ka: Latte-pappa fenomen: Kuidas Põhjamaad muutsid isaduse loomulikuks eluosaks

6. Juhtimine ja ettevõtlus: Kvoodid vs. Vabatahtlikkus

  • Norra “radikaalne” samm: 2003. aastal (jõustus 2008) šokeeris Norra ärimaailma, nõudes börsiettevõtete nõukogudes vähemalt 40% naiste osalust. Vastasel juhul ähvardas ettevõtet sundlikvideerimine. See eesmärk saavutati kiiresti ja on inspireerinud sarnaseid seadusi üle Euroopa.

  • Klaaslagi tipus: Vaatamata kvootidele on tegevjuhtide (CEO) seas naiste osakaal Skandinaavia suurfirmades endiselt madal (ca 10-15%). See näitab, et kvoodid aitavad järelevalvetasandil, kuid operatiivjuhtimise tippu jõudmine on endiselt keeruline.

Huvitavaid fakte ja “Kas te teadsite, et…?”

  • Rootsi feministlik välispoliitika: 2014. aastal kuulutas Rootsi (tollase välisministri Margot Wallströmi eestvedamisel) esimese riigina maailmas välja “feministliku välispoliitika”, seades naiste õigused ja esindatuse oma diplomaatia keskmesse. (Kuigi 2022. aasta uus valitsus loobus sellest terminist, on põhimõtted suuresti säilinud).

  • Islandi streik: 1975. aastal toimus Islandil “Naiste vaba päev”, mil 90% riigi naistest lõpetas töötamise ja kodutööd, et demonstreerida oma asendamatust. See viis viis aastat hiljem maailma esimese demokraatlikult valitud naispresidendi (Vigdís Finnbogadóttir) ametisse valimiseni.

  • Sõjaväekohustus: Norra (2015) ja Rootsi (2017 taastatud kujul) on ühed vähesed riigid maailmas, kus ajateenistus on sooneutraalne ja kohustuslik nii meestele kui naistele.

Skandinaavia riigid tõestavad, et riiklik sekkumine (lasteaiad, isapuhkus, kvoodid) on soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel kriitilise tähtsusega. Siiski näitab sealne kogemus ka seda, et kultuurilised mustrid ja elukutsevalikud on visad muutuma. Tõeline võrdõiguslikkus ei tähenda enam vaid juriidilisi õigusi – need on ammu tagatud –, vaid võitlust stereotüüpide ja tööturu struktuurse segregatsiooniga.

Avafoto: NordenBladet

Fääri saarte turismiminister osales Oslos turismiüritusel

By
Helena-Reet Aari
-
NordenBladet (Nordic News Service) edastab infot Põhjamaade ja Balti riikide kohta, pakub ülevaatlikku lingikataloogi, andmeid, analüüse ning äri- ja turuuudiseid.

NordenBladet – Fääri saarte turismiminister Eirikur í Jákupsstovu viibis teisipäeval, 20. jaanuaril Oslos, kus Visit Faroe Islands ja Atlantic Airways korraldasid Norra reisikorraldajatele ja meediaesindajatele vastuvõtu seoses Euroopa meistrivõistluste käsipallikohtumisega Sloveenia ja Fääri saarte vahel.

Üritusel osales üle 30 reisikorraldaja ja ajakirjaniku. Minister Eirikur í Jákupsstovu esines kohalviibijatele kõnega, millele järgnes Visit Faroe Islandsi tegevjuhi Guðrið Højgaardi ettekanne. Højgaard tutvustas Fääri saari kui turismisihtkohta, keskendudes oma esitluses spetsiifiliselt Norra turule.

Kulinaarsed ja kultuurilised elamused

Külalistele pakkusid maitseelamusi kokad Gutti Winther ja Janus Einar Sørensen, kes serveerisid roogasid, milles olid loovalt ühendatud Fääri ja Norra traditsioonilised toorained ning toidukultuur.

Meelelahutusprogrammis astusid üles Fääri artistid:

  • Silvurdrongurin (Trygvi Danielsen) esitas oma luuletusi talle omases unikaalses ja isikupärases võtmes.

  • Dania O. Tausen kandis ette omaloomingulisi lugusid, pakkudes kuulajatele hingestatud muusikalist elamust.

Pärast ametlikku osa suundusid külalised ühiselt Oslos asuvasse Unity Arenale, kus nad said Fääri saarte ja Sloveenia vahelise mängu ajal osa erakordsest atmosfäärist, mida pakkus Fääri saartele omane kirglik poolehoidjaskond.

Antud üritus on osa Visit Faroe Islandsi ja lennufirma Atlantic Airwaysi strateegilisest turundustööst Norra turul.

Minister Sirið Stenberg: Fääri saarte käsipallikoondis on ühendanud terve rahva

By
Helena-Reet Aari
-
NordenBladet (Nordic News Service) edastab infot Põhjamaade ja Balti riikide kohta, pakub ülevaatlikku lingikataloogi, andmeid, analüüse ning äri- ja turuuudiseid.

NordenBladet – Laupäeval, 17. jaanuaril 2026, pidas Fääri saarte sotsiaal- ja kultuuriminister Sirið Stenberg Oslos laeva Norrøna pardal piduliku kõne, kus ta tervitas rahvuskoondist, treenereid ja tuhandeid kohale sõitnud poolehoidjaid.

Minister alustas oma sõnavõttu ajaloolise tagasivaatega, tõmmates paralleele viikingiajaga. Ta märkis, et kui enam kui tuhat aastat tagasi saabusid norra viikingid Fääri saartele, siis nüüd on fäärlased teinud “rahumeelse sissetungi” Norrasse, saabudes oma lipulaeva Norrønaga ja tuues kaasa oma parimad pojad – rahvuskoondise.

Rahvuslik ühtekuuluvustunne

Stenberg tõstis esile erakordset toetust, mis koondisele osaks on saanud. Hinnanguliselt on Oslosse reisinud üle 10% Fääri saarte elanikkonnast. Minister tõi võrdluseks, et kui Šveits teeks midagi sarnast, peaks nendega kaasas olema ligi miljon fänni.

“Käsipallipalavik on haaranud terve riigi,” sõnas minister, kirjeldades, kuidas kodusaartel on liiklus hõrenenud ja igapäevased vestlused keerlevad vaid eelseisvate mängude ümber. Ta rõhutas, et käsipall on enamat kui sport – see on kogukond (felagsskapur), mis seob üksikisikud ühtseks tervikuks.

Eeskujud tulevastele põlvedele

Oma kõnes tänas minister mängijaid selle eest, et nad on võtnud aega laste ja koolide külastamiseks. Stenbergi sõnul on see hindamatu väärtusega, sest erinevalt varasematest aegadest, mil Fääri lastel nappis kohalikke eeskujusid, on praegune põlvkond tõestanud, et ka väikerahvas suudab maailma tipptasemel konkureerida.

“Te õpetate lastele, et unistused võivad täituda, kui nende nimel sihikindlalt töötada. Te annate rahvale eneseusku ja uhkust,” lisas Stenberg.

Ajalooline side ja tulevik

Kõne lõpetuseks viitas minister Fääri saarte ja Norra ühisele ajaloole, meenutades Fääri saartel üles kasvanud kuningas Sverret, kes valitses Norrat 12. sajandil. “Tookord andsime neile ühe kuninga, kuid nüüd oleme toonud terve meeskonna jagu kuningaid koos fännide armeega,” ütles minister.

Stenberg soovis koondisele edu jätkuval turniiril, märkides, et olenemata tulemustest on nad juba teinud ajalugu ja võitnud rahva südamed.
_____________________
Põhjamaade ühine suurturniir
2026. aasta meeste käsipalli Euroopa meistrivõistlused (Men’s EHF Euro 2026) on märgiline suursündmus, mida korraldavad ühiselt kolm käsipallikantsi: Norra, Taani ja Rootsi. Turniiri alagrupimängud jagunesid korraldajariikide vahel, kusjuures Fääri saarte koondis võistles Norra pealinnas Oslos asuval Unity Arenal. Võistluste järgmine etapp ehk vahegrupimängud viiakse läbi Taanis Herningis ja Rootsis Malmös, kuhu minister Stenberg oma kõnes ka koondist edasi pürgimas nägi. Tšempionaadi otsustavad medalimängud ja finaal toimuvad turniiri lõppfaasis Taanis, kuulsal Jyske Bank Boxen areenil. See Põhjamaade ühine korraldusformaat on loonud unikaalse atmosfääri, võimaldades tuhandetel Fääri saarte poolehoidjatel naaberriigis oma rahvuskangelasi vahetult toetada.
1...789...56Page 8 of 56