NordenBladet – Eesti Loto on käivitanud mahuka turunduskampaania, mille hinnasildiks on 435 000 eurot – kampaania, mille eesmärk pole mitte ainult olemasolevate mängijate lojaalsuse hoidmine, vaid uute mängijate „turule toomine“. Tegemist on ühe osaga riigifirma laiemast turundusstrateegiast, mille aastane maksumus ulatub 2,3 miljoni euroni. Kõik see makstakse kinni maksumaksja rahaga.
Eesti Loto on varasemalt olnud tagasihoidlik, ent nüüdne strateegiline pööre seab kahtluse alla riigifirma rolli ja vastutuse ühiskonnas. Kas tõesti peab riik aktiivselt reklaamima hasartmänge, et täita riigieelarvet ja kasvatada käivet – või peaks riiklik ettevõte hoopis hoidma eemale tegevustest, mis võivad süvendada sotsiaalseid probleeme nagu hasartmängusõltuvus?
Kampaania käigus on panustatud kõlavatele nimedele ja silmatorkavale reklaamile. Muu hulgas kaasatakse armastatud ja tuntud artiste, nagu Tommy Cash. Konkreetseid summasid, mis artistile makstakse ei avalikusta ei hanke võitnud Inspired Universal McCann ega Eesti Loto, teada on vaid et “Istu maha, räägi kaasa” kampaania, mis kutsub “kogukonnaga” liituma, maksab kokku 435 000 eurot. Eelarves sisaldub meediapindade ost, reklaammaterjalide ja videoklippide tootmise kulud kui artistitasu, mis erinevate allikate väitel on suisa kuuekohaline.
Samas tuleb tunnistada, et Eesti Loto ei tegutse omal käel – kõik kulutused, sealhulgas 2,3 miljoni eurone aastane turunduseelarve, on saanud heakskiidu ettevõtte nõukogult. See tähendab, et rahandusministeeriumi haldusalasse kuuluv ettevõte toimib teadlikult suunas, mis on rohkem suunatud turuvõidule kui vastutustundlikule avalikule rollile.
Kuigi Eesti Loto uus juht Triin Agan rääkis Delfi Ärilehele, et eesmärk on luua kasutajasõbralikum lotokeskkond ja kaasata mängijad tootearendusse, ei saa mööda vaadata moraalsest dilemmast. Reklaamide kaudu uut publikut püüdma asudes ei kaasne kampaaniatega mitte ainult lootus võita, vaid ka väga reaalne risk hasartmängusõltuvuse süvenemisele – eriti juhul, kui mängima meelitatakse neid, kes seni on teadlikult kõrvale jäänud.
Kriitikud küsivad: kas see on tõesti riiklik prioriteet? Miks peab maksumaksja taskust finantseeritud ettevõte kulutama miljoneid selleks, et motiveerida rohkem inimesi lotot mängima – tegevust, mis teaduslike uuringute järgi võib tekitada sõltuvust, soodustada finantsilist läbipõlemist ja luua sotsiaalseid probleeme? On teada, et just agressiivne ja emotsionaalne hasartmängureklaam võib olla päästikuks haavatavatele inimestele, sealhulgas noortele ja vaesematele elanikkonnakihtidele.
Eesti Loto uus juhtkond põhjendab kulutusi vajadusega „kaasajastada tehnoloogilist platvormi“ ja „luua kogukond“, kellelt tootearenduse käigus tagasisidet küsida. Kuid turunduse põhiline funktsioon ei ole tehniline – see on psühholoogiline mõjutamine. Ja mõjutuse objektiks on inimeste lootus, et võib-olla „seekord veab“. See lootus võib aga paljude jaoks osutuda rahaliseks lõksuks.
Tõstatub veel teinegi küsimus: kas riigifirma, mis tegutseb monopoolses olukorras, vajab üldse reklaami? Eriti, kui selle mõte on kasvatada sõltuvust tekitava toote tarbimist ja see maksab maksumaksjale 2,3 miljonit eurot aastas.
Avafoto: Väljavõte Eesti Loto kodulehelt