NordenBladet —Helsingis Töölös valmis paar aastat tagasi suur, üle 800 kohaga maa-alune parkla, aga see seisab tühjalt ja inimesed hoiavad oma autot pigem tänaval lume sees. P-Töölö parklas Töölönkatul pargib päeva jooksul vaid paarkümmend autot. Kohti on aga küllaga: 30 000 ruutmeetrit ja 810 parkimiskohta. Parkla avati suure käraga. Kas Töölö inimesed on autodest loobunud?
Ilmselt autodest siiski loobutud pole, sest kohe parkla sissesõidu juures on puudus tänava-äärsetest parkimiskohtadest. Inimesed jätavad pigem auto tänavale lume sisse ja elektriauto laadimata kui maksavad parklakoha eest. Parklas on iga koha juures laadimisvõimalus, vahendab Helsingin Sanomat.
Öine parkimiskoht soojas ja avaras parklas maksab veidi alla 100 euro kuus. Ööpäevane parkimine maksab olenevalt lepingust 250 euro ringis. Helsingi linn pakub aga soodsaid parkimiskohti ka tänava äärtes. Hinnavahe on tõenäoliselt piisavalt suur, mis sunnib inimesi taluma ebamugavusi seoses tänava ääres parkimisega.
Kohaliku elaniku parkimise luba ka kõige kallimates Helsingi piirkondades maksab 28 eurot kuus. Isegi kui hind tõstetakse 2021. aastal 30 euro peale on see ikkagi tunduvalt madalam turuhinnast maa-aluses parklas.
Eraparklaid on Helsingisse tulemas veel. Näiteks Katajanokkale tuleb 500-kohaline parkla. Katajanokka linnaosa kitsastel tänavatel liigub päevas ligi 8000 autot ja osa sellest liiklusest tuleneb parkimiskohtade otsimisest.
Inimesi aga igal pool parklasse juhtida ei saa, sest osa täna-äärsetest parkimiskohtadest kuuluvad majaühistutele ja nende kasutamise üle otsustab ühistu. Lisaks sellele on inimesed harjunud odava parkimisvõimalusega tänava ääres.
Töölös näiteks pole linn vähendanud täna-äärsete parkimiskohtade hulka nagu algul planeeriti. Kui autod viia maa alla parklasse, saaks tänavale rohkem ruumi tekitada. Samuti on keskkond puhtam. Linn pole aga seni sellest huvitatud olnud. Tänava äärest autode ära viimine on poliitiline otsus, mida pole tahetud teha.
NordenBladet — Teadlaste merepinna uurimise üheks eesmärgiks on võimalikult täpselt kaardistada merevee kvaliteedi näitajaid ning analüüsida kliima ja ökosüsteemi muutuseid. TalTechi okeanograafid keskendusid oma hiljutises uurimistöös uue meetodi arendamisele, mis „ehitab“ merepinna temperatuuri ja soolsuse vaatlustest lünkadeta „kaardid“, mille tulemusi saab prognoosimudelites otseselt kasutada. Lisaks toimuvate keskkonnamuutuste kaardistamisele saavad sellisest informatsioonist otsest praktilist kasu ka näiteks kalurid, kelle töö sõltub kalaparvede liikumistest.
Uurimistöö juht, TalTechi meresüsteemide instituudi professor Jüri Elken selgitas, et mereteadlased, ehk okeanograafid kasutavad merevee pinnakihi uurimiseks tänapäeval valdavalt kolme tüüpi andmeid: „Vanim meetod on nn in situ meetod, ehk siis vee omadusi mõõdetakse kohapeal laevadelt või kaasajal ka automaatjaamadelt, kasutades kas sensorite andmeid või analüüsides võetud veeproove. Teiseks meetodiks on kaugseire: kaasajal kasutatakse enim satelliitidelt saadavaid andmeid, mille tulemusi võib esitada näiteks detailsete kaartidena. Kolmas uurimismeetod on numbriline modelleerimine, kus mere seisundi muutused leitakse füüsikalisi protsesse simuleerivate keeruliste arvutiprogrammide abil, mille tulemusi saab esitada ka animeeritud kaartidena ehk omalaadse multifilmina.“
Kõigil kolmel analüüsimeetodil on tegelikult omad plussid ja miinused. Nii näiteks annavad kohapealsed vaatlused kõige täpsemad andmed merevee omaduste kohta, kuid vaatluspunkte on vähe ning nad on ebaühtlaselt jaotunud, mistõttu kujunev pilt on kahjuks kaunis fragmentaarne. Satelliidipildilt saame detailse info näiteks vee temperatuuri ja klorofüllisisalduse kohta, kuid mitte merevee soolsuse, toitainete ja paljude muude oluliste merevee näitajate kohta. Numbrilised mere ökosüsteemi mudelid leiavad üha rohkem praktilist kasutamist, kuid nende täpsus jätab mõnikord soovida. „Seega kasutame mereseisundi uurimiseks ja oma prognooside tegemiseks kõiki kolme meetodit. Uurimistulemuse edu valem ongi teadlaste jaoks kolme meetodi omavahelises õiges kombineerimises“, lisab Jüri Elken.
Erinevat tüüpi andmete ühildamiseks kasutavad okeanograafid aga statistilisi meetodeid. Antud uuringus võeti kasutusele traditsiooniline EOF (empiirilised ortogonaalsed funktsioonid) meetod, millele tehti täiendused: pinnakaartide kordusmustrid leiti korrapärasel arvutusvõrgul numbrilise mudeli tulemustest, põhiliste mustrite kaalukoefitsiendid konkreetse ajahetke kohta leiti aga lähiperioodi vaatlusandmete põhjal. Selle meetodi abil on võimalik vaatlustulemusi laiendada ka piirkondadesse ja nendele aegadele, kus vaatlusi ei toimunud. „Kui mingi merepiirkond, näiteks Eestit ümbritsevad merealad, on samasuguste ilmastikutegurite mõju all, on mereseisundi muutujate reaktsioon üksteisest eemal asuvates paikades sarnane. Näiteks kui sügisel toimub Soome madalas rannikumeres, kuskil Kotka lähistel, kiirem jahtumine kui avamerel, siis sarnane muutus esineb väga tõenäoliselt ka Pärnu lähistel või Väinameres. Samuti kui Narva jõe lähedal on meres keskmisest väiksem soolsus, siis on ta tõenäoliselt väiksem ka Daugava juures. Sellist keerulist korrelatsioonide mustrit võtab põhimõtteliselt arvesse meie arendatud EOF analüüsi rakendus,“ selgitab professor Elken. Seega – toetudes ühes kindlas piirkonnas domineerivatele statistilistele mustritele, saavutatakse senise vaatlusjaamadelt saadud kaardistatava analüüsiala oluline laienemine.
„Teadustöö väljundina lõime vaatlusandmete sulandamise (assimileerimise) uut tüüpi algoritmi ja ka vastava arvutiprogrammi. Selle rakendamise esimeste katsetulemuste põhjal võib väita, et saame oluliselt vähendada seni suureks probleemiks olnud veepinna temperatuuri ja soolsuse päevase prognoosi süstemaatilist (kuu keskmist) erinevust võrreldes tegelike vaatlusandmetega,“ kinnitab professor Elken.
Rahvusvaheline uurimisrühm, kuhu kuulusid lisaks TalTechi okeanograafidele ka teadlased Taani Meteoroloogia Instituudist, avaldas oma kaheaastase uurimistöö tulemuste kohta artikli „Veepinna temperatuuri ja soolsuse väljade rekonstrueerimine, kasutades mudelist saadud EOF mustreid“ (Reconstruction of Large-Scale Sea Surface Temperature and Salinity Fields Using Sub-Regional EOF Patterns From Models) väljaandes Frontiers in Earth Science.
NordenBladet — Maaülikooli külalisprofessori John Stanturfi eestvedamisel ühendasid teadlased üle maailma oma teadustulemused ja teadmised ning panid kokku raamatu “Achieving sustainable management of boreal and temperate forests“ (Boreaalse ja parasvöötme metsade säästva majandamise saavutamine). Teos on juba pälvinud rahvusvahelist tähelepanu.
Pinchoti metsanduse ja keskkonnauuringute professor ning USA Yale’i ülikooli ülemaailmse säästva metsanduse instituudi direktor Chadwick Dearing Oliver leidis, et tänasteid teadmisti sünteesides panustab see raamat oluliselt maailmateadusesse ja näitab teed metsade säästva majandamise uurimissuundadele tulevikus. “Dr Stanturf on taas kokku pannud suurepärase rahvusvahelise teadlaste rühma, et koostada põhjalik teos. Kaetud teemad ja valitud eksperdid tähendavad, et raamatut kasutatakse pikka aega säästva metsamajanduse aluseks olevate paljude teaduslike tugipunktide mõistmiseks” sõnas Oliver.
Raamatu peatükkides on käsitletud edusamme metsa ökofüsioloogia mõistmisel, sealhulgas puude juurte ja võrastiku arengu mehhanismide uurimisel saadud uusi teadmisi ning viisi, kuidas puud reageerivad koos abiootilisele stressile.
Kogumikus antakse ülevaade praegustest uuringutest, mis käsitlevad boreaalsete ja parasvöötme metsade säästva majandusliku kasutuse tasakaalustamist metsade poolt pakutavate ökosüsteemiteenustega. Teaduslikule vundamendile tuginedes vaadatakse peatükkides seejärel läbi säästva metsamajandamise võtete edusammud, sealhulgas metsaselekstsiooni areng ning mõju, metsa tervise jälgimine, uudsed lahendused istutamisel, puistu majandamisel ja uuendamisel, samuti uudsed võimalused raieviisde ja raietehnika juures.
Lisaks leiavad käsitlemist looduslike riskidega seotud teemad, putuk- ja seenkahjurid ning nende tõrjevõimalused ning looduslikest häiringutest tingitud ohud. Raamatu viimases osas hinnatakse metsasaaduste arendamise ja mitmekesistamise jätkusuutlikke viise, sealhulgas puidu, puitse biomassi, mittepuidutoodete innovatiivseid kasutusviise ja metsaga seotud erinevaid puhketeenuseid.
Raamat on mõeldud eelkõige metsavaldkonna akadeemilistele teadlastele, valitsus- ja teistele rahvusvahelistele asutustele, kes vastutavad metsaressursside säästva majandamise eest. Samuti leiavad sealt väärtuslikku lugemisvara metsa haldavad ettevõtted ja mittepuiduliste teenuste pakkujad ning puittoodete tootjad.
Toimetaja ja autor Dr John Stanturf on endine juhtivteadur USA metsateenistuse metsahäiringute teaduskeskusest. Ta on Eesti Maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi külalisprofessor ja Taani metsanduse nõustamisettevõtte InNovaSilva vanemteadur. 2019 aastal pävis Dr Stanturf Rahvusvahelise Metsanduslike Uurimisasutuste Liidu (IUFRO) elutöö auhinna. Varasemalt on talle omistatud Eesti Maaülikooli audoktori nimetus ja USA metsateenistuse ülema auväärse teaduse aumärk panuse eest metsa taastamise alases teadustöös. Ta on uurinud ja avaldanud laialdaselt teadustulemusi metsa ökosüsteemi häiringudünaamika ja ökoloogilise taastamise alaste uuringute kohta kogu maailmas.
NordenBladet — Stenbocki majas kogunenud e-Eesti nõukogu kiitis 14. jaanuaril heaks infoühiskonna arengukava 2030 koostamise plaani, kinnitas järgmise Tallinnas toimuva digitaalse tippkohtumise põhiteemaks e-tervise arengu ning tutvus vastutustundliku andmekasutuse põhimõtete väljatöötamisega valitsusasutustele.
„Alanud aastal koordineerib Eesti koostööd kaheksa Balti- ja Põhjamaa vahel ning tervishoid, ka digitaalsest vaatenurgast, on üks meie prioriteetidest. Loodan, et arutelu üheks viljakamaks osaks saab olema ka 5.–6. oktoobril toimuv Tallinn Digital Summit,” ütles peaminister Jüri Ratas. Tervishoid on üks valdkondi, kus andmete konfidentsiaalsus ja turvalisus nende halduse, vahetuse ja analüüsi käigus on eriti oluline, ning Eesti võiks olla siin rajaleidja rollis nii Euroopa Liidu tasandil kui ka koostöös muu maailmaga.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium tutvustas e-Eesti nõukogu liikmetele infoühiskonna arengukava 2030 koostamise plaani. Uue arengukava peamised suunad on digiriigi areng, sealhulgas uute teenuste käivitamine ning olemasolevate projektide kaasajastamine, küberturvalisus ja paremad sideühendused.
„On väga oluline, et infoühiskonna arengukava oleks praktiline ja pragmaatiline ilma, et see meid järgneva kümne aasta jooksul liialt palju piiraks,“ kommenteeris väliskaubandus- ja infotehnoloogiaminister Kaimar Karu. „Lisaks arusaadavale põhisuunale peame pakkuma paindlikkust parimate lahenduste leidmiseks – neist mitmeid pole täna veel olemaski. Me peame arengukavas adresseerima teadaolevaid ning juba hetkel valu tekitavaid probleeme, näiteks hajusasustuse internetiühendused ning e-riigi tehniline jätkusuutlikkus, ja aitama kaasa sellise keskkonna loomisele, kus nii kodanikud, ettevõtted kui meie välispartnerid saaksid võimalikult palju abi infotehnoloogiliste lahenduste arukast kasutamisest,“ lisas minister.
Ministeerium esitab uue infoühiskonna arengukava koostamise kavatsuse lähitulevikus kooskõlastamisele ja eesmärk on saada arengukava heakskiidetud 2020. aasta lõpuks.
Lisaks sai e-Eesti nõukogu ülevaate justiitsministeeriumi eestvedamisel koostavatest vastutustundliku isikuandmete kasutuse põhimõtetest. Selle töö eesmärk on anda valitsusasutustele suuniseid, kuidas arendada avalikke teenuseid nii, et nad oleksid mugavad, proaktiivsed ja läbipaistvad, samas aga säiliks andmete konfidentsiaalsus ning kasvaks inimeste usaldus e-riigi vastu. Pärast laiemat arutelu huvigruppidega esitatakse põhimõtted valitsusele heaks kiitmiseks.
E-Eesti nõukogu juhib Eesti infoühiskonna ja e-riigi arengut, asutab vajadusel ekspertkomisjone ja töörühmi ning tellib analüüse IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) poliitika valdkonnas. Nõukogu esimees on peaminister Jüri Ratas, lisaks kuuluvad nõukogusse teised infoühiskonna arenguga seotud ministrid, eksperdid ja IKT-sektori esindajad. Nõukogu tööd korraldab riigikantselei strateegiabüroo.
NordenBladet —Helsingi kesklinnas ülikooli metroojaama juures Kluuvis seisab juba aastaid tühjalt 3400 ruutmeetri suurune kaubanduspind kahel korrusel. Kaubanduspind asub Helsingi ülikoolile kuuluvas Kaisa-talos. Selle all on ülikooli metroojaam ja üleval väljapääs Kaisaniemenkatule, vahendab Helsingin Sanomat.
Varem tegutses seal Anttila kodutehnika pood Kodin Ykkönen. Anttila läks aga 2016. aasta suvel pankrotti ja kõik Anttila ning Kodin Ykköneni 36 poodi suleti. Üks neist oli ka Kaisa-talo pood.
Miks aga kaubanduspind 3,5 aastat pärast Anttila lahkumist jätkuvalt tühjalt seisab? Helsingi ülikooli info kohaselt pole see olnud eesmärk ja rentniku leidmiseks on läbirääkimisi peetud. Samas on läbirääkimised jooksnud liiva ja rentnikku pole leitud. Hinda ülikool ei avalikusta, aga väidetakse, et see on turuhinnale vastav. Pinnale sobiks suur pood, nagu oli Kodin Ykkönen. Samas ollakse valmis ka muudeks lahendusteks.
1950ndatel aastatel asutatud Anttila läks pankrotti 2016. aastal ja poed suleti. Viimane Anttila pandi kinni Idakeskuses 2016. aasta 14. detsembril. Ettevõttes töötas kokku ligi 1300 inimest. Anttila poodide asemele on tulnud GraniittitalosseLidl, Makkaratalosse Tokmanni ja Itise kaubanduskeskusesse Finnkino Imax. Vantaa Varisto Kodin Ykköneni endistes ruumides hoitakse karusnahku.
Enne ülikooli metroojaama ehitust tegutses samas kohas aadressil Kaisaniemi 5 suur Pukeva kaubamaja. 1990ndate algul aga hakati sinna metroojaama ehitama ja Kaisaniemenkatu tänav kaevati lahti. Siis tuli majanduskriis ja Pukeva läks pankrotti. Pukeva kinnistu ostis kindlustusselts Eläke-Sampo ja sinna tehti kaubanduskeskus Kaisa. 1999. aastal kolis keskusesse Kodin Ykkönen.
Siis ostis maja endale Helsingi ülikool, aastatel 2010-2012 tehti kapitaalremont ja maja nimekas sai Kaisa-talo, kuhu toodi ülikooli raamatukogu. Kodin Ykkönen kolis majja tagasi ja tegutses seal kuni sulgemiseni 2016. aastal.
