Reede, september 19, 2025

Monthly Archives: detsember 2019

Riigikogu võttis vastu e-kaubanduse tarbijate huve kaitsva seaduse

By
Helena-Reet Ennet
-

NordenBladet — Riigikogu kiitis tänasel istungil heaks seaduse, millega tugevdatakse tarbijate huvide kaitset e-kaubanduses ning parandatakse asutuste vahelist koostööd piiriüleste rikkumiste avastamisel ja lahendamisel.

Seadusega tehakse täiendused, mis on vajalikud uue tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmise tagamist ja asutuste vahelist koostööd käsitleva EL-i otsekohalduva määruse (nn CPC määrus) rakendamiseks. Samuti muudetakse paindlikumaks tarbijavaidluste komisjoni menetluskorda.

CPC määrusega suunatakse liikmesriike tagama järelevalveasutustele piisavaid volitusi, mis võimaldavad teha tõhusat järelevalvet digitaalses keskkonnas. Seetõttu antakse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile (TTJA) täiendavad õigused – õigus saada teavet igalt isikult (sh krediidiasutustelt) tehingus vastutava isiku tuvastamisel. Samuti antakse TTJAle õigus äärmuslikul juhul takistada tarbijate õiguste tagamiseks juurdepääsu veebiliidesele (nt e-poele, mobiilirakendusele). Õiguste kasutamine peab olema põhjendatud ja proportsionaalne, arvestades rikkumise laadi ning võimaliku kahju suurust ja olemust. Määruse rakendamiseks täiendatakse ja ühtlustatakse CPC määrusega hõlmatud valdkondades sanktsioone.

Tarbijavaidluste komisjoni menetluses tehakse muudatused, et tõhustada ja lihtsustada tarbijavaidluste kohtuvälist lahendamist. Näiteks võimaldatakse vaidluste lahendamist üheliikmelises komisjonis ja kaebaja nõusolekul kirjalikus menetluses ilma istungita.

Valitsuse algatatud tarbijakaitseseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (103 SE) poolt hääletas 91 Riigikogu liiget.

Riigikogu võttis vastu veel ühe seaduse:

Valitsuse algatatud maksualase teabevahetuse seaduse muutmise seadus (89 SE) käsitleb selliste skeemide alast teabevahetust, mis mõjutavad maksustamist, finantskontode alast teabevahetust või tegeliku kasusaaja tuvastamist.

Peamine huvi on maksuhalduritel saada teavet riikide maksuseaduste vahelisi lünki kuritarvitavate agressiivsete maksuplaneerimise skeemide kohta. Agressiivne maksuplaneerimine ei ole standardsete ja ajas püsivate tunnustega määratletav, seega sätestatakse rahandusministri määrusega loetelu tunnustest, millele vastav skeem tuleb maksuhaldurile esitada. Sätestatakse kriteeriumid, mis võivad viidata agressiivsele maksuplaneerimisele või tegevusele, mille kaudu oma varasid peita.

Teavet peavad esitama eelkõige Eestis tegutsevad maksunõustajad, kes on skeemi välja töötanud. Kolmandast riigist tellitud või ise välja töötatud skeemi kohta esitab teabe maksumaksja ise. Samuti peab maksumaksja esitama skeemi ise juhul, kui skeemi välja töötanud advokaat või audiitor ei esita teavet seadusest tuleneva kutsesaladuse kaitse tõttu, kui klient teda sellest ei vabasta.

Skeem tuleb esitada maksuhaldurile 30 kalendripäeva jooksul alates selle kliendile üleandmisest, selle rakendamiseks valmisolekust või rakendamise esimeste toimingute tegemisest. Sõltuvalt sellest, milline päev saabub varem. Maksuhaldurid edastavad kogutud teabe Euroopa Komisjoni peetavasse kesksesse registrisse.

Seaduse poolt hääletas 88 Riigikogu liiget.

 

Allikas: Eesti Riigikogu

 

Ilmus raamat uurimisretkedest Vepsamaale

By
Helena-Reet Ennet
-

NordenBladet — “Ekspeditsioonid läänemeresoome muinasmaale. Eesti etnograafide vepsa välitööde päevikud 1962-1969” on elav sissevaade vepsalaste argipäeva ning tolleaegsete uurijate töösse ja olmesse. Raamatu koostaja on Eesti Rahva Muuseumi teadur Indrek Jääts.

1960. aastail hakkasid Eesti etnograafid taas hõimurahvaid uurima, esimesena võeti luubi alla vepsalased. Ligipääs põhjavepsa küladesse oli võrdlemisi hea, kesk- ja eriti lõunavepsa ala ühendus muu maailmaga aga väga kehv, küladevahelistest teedest rääkimata. Kuidas siis kohale jõuti? Lisaks rongidele ja bussidele kasutati hobuseid, paate ja külgkorviga mootorratast ning muidugi tuli pikki vahemaid käia ka jalgsi. 1966. aasta ekspeditsiooni algust kirjeldab etnograaf Aleksei Peterson nõnda: „Mootorratas on viimasel ajal palju streikinud, kord ei töötanud käivitamisvänt, enne seda aga purunes silinder, vaatamata kapitaalremondile, mis tehti Tallinnas talvel, on ratas halvas korras. Miks sõidame siiski rattaga? Auto sisse ei lähe – s.t. auto ei läbi neid teid. Peaks olema 4 veorattaga, kuid seda ei saa. Minna jala? Kuid meil on vajalik filmiaparatuur kaasas – seda juba seljaga ei tassi.“

Külades elasid uurijad enamasti koolimajades või nende juurde kuuluvates abihoonetes, aga ööbiti ka inimeste pool kodus või tühjalt seisvates majades. Olmetingimused selgusid tavaliselt alles kohapeal. Üht ööbimispaika 1963. aastast kirjeldab etnograaf Aino Voolmaa nõnda: „Seejärel tulime tagasi koolimajja, saime allkirja vastu voodid, madratsid, tekid ja padjad – ning loendamatu arvu lutikaid. Viimaste eest polnud tarvis allkirja anda.“

Eesti rahvateadlasi köitis vepsa kolkakülades säilinud arhailisus – seal osati veel alet põletada, kootidega reht peksta, ahjus vihelda ja haabjaid valmistada. Seda kõike oli vaja teaduse tarvis jäädvustada! Alati kõike siiski pildile püüda ei õnnestunud, sest külarahvas oli algul sageli umbusklik ja võõristav: „Küla juures nägime kartulipanijaid harkadraga, tahtsime pildistada, kuid kündja peitis end mäe taha ja varsti tuli üks naine teiste saatel kurjustama, et te olete vist ameeriklased, uitate ringi, tulge tööle,“ kirjutab etnograaf Ants Viires 1965. aasta uurimisretke päevikus. Vahvaid kirjeldusi on raamatus omajagu, näiteks samast ekspeditsioonist on Viires üles märkinud järgmist: „Hommikul kell 9 väljasõit troitsat vaatama Peluši surnuaiale. /–/. Surnuaias rahvas juba haudadel söömas-joomas. Muide, mõned panid risti peale tükikese toitu, ilmselt ohvriks esivanemaile. Nägin ise raasu vahvlit. Peterson oli näinud tükki pirukat, mille koer ära sõi.“ 

Raamat on rikkalikult illustreeritud ekspeditsioonidel tehtud fotode ja joonistega ning sisaldab pilte ka Vepsamaalt kogutud esemetest. Sissejuhatav artikkel aitab selle kõik laiemasse teadusajaloolisse konteksti panna. Trükise saab soetada ERMi muuseumipoest, sh muuseumi e-poest, samuti hästivarustatud raamatupoodidest üle Eesti.

Lisainfo raamatu kohta: Indrek Jääts, ERMi teadur, indek.jaats@erm.ee, tel 556 031 83.

__________________________________

Vepsamaa on kultuuripiirkond Ida-Euroopas, mille moodustavad vepslaste asualad.

Tänapäeval paikneb Vepsamaa üldiselt Laadoga, Äänis- ja Valgjärve vahel. Karjala Vabariigis on see endise Vepsa rahvusvalla ala, Leningradi oblastis on see Ojati jõeruumis Lodeinoje Pole ja Podporožje rajoonis. Vologda oblastis on see Babajevo ja Võtegra rajoonis.

 

 

TalTechi materjaliteadlased parandasid järgmise põlvkonna päikesepaneelide tööefektiivsust hõbeda lisamisega absorbermaterjali

By
Helena-Reet Ennet
-

NordenBladet — Tallinna tehnikaülikooli materjaliteadlased on oma kaheaastase ühisprojekti tulemusena täiustanud uue põlvkonna päikesepatareide efektiivsust, asendades sealses absorbermaterjalis osaliselt vase hõbedaga.

Majanduse areng ja üldine tarbimiskasv suurendab nõudlust ka keskkonnasäästliku ning samas odavama energiatootmise järele. Selleks otsitakse võimalusi eelkõige taastuvenergeetikast. Uusi energiatootmise tehnoloogiaid iseloomustavad märksõnad on jätkuvalt puhtus, odavus, keskkonnasõbralikkus ja mitmekülgsed kasutusvõimalused, mistõttu päikeseenergeetika on täna parim lahendus. Päikeseenergeetika uue põlvkonna – monoterapulbril põhinevate päikesepaneelide  – arendamisega tegelevadki TalTechi materjaliteadlased.

TalTechi päikeseenergeetika materjalide teaduslabori juhataja vanemteadur Marit Kauk-Kuusik: „Klassikaliste 1950ndatel alguse saanud räni-päikesepaneelide tootmine on jätkuvalt väga ressursi- ja energiamahukas. Meie oleme keskendunud aga päikesepaneelide uue põlvkonna, ehk ühendpooljuhtmaterjalide baasil valmistatud nn õhukesekileliste päikesepaneelide arendamisele.“

Lahtiseletatult koosneb õhukesekileline päikesepaneel õhukestest materjalikihtidest. Selliste päikesepaneelide valmistamiseks peab kasutama väga hea päikesevalguse neelamisvõimega pooljuhtmaterjale. Kuna paneelide tootmiseks pikalt kasutatud räni päikesevalguse neelamisvõime pooljuhis pole eriti kõrge, kasutavad TalTechi teadlased selle asemel hoopis pooljuhtühendit kesteriiti (Cu2ZnSn(Se,S)4), mis sisaldab looduses laialt levinud ja mitte eriti kalleid erinevaid keemilisi elemente (näiteks vaske, tsinki, tina, väävlit ja seleeni). Kesteriidi valmistamiseks kasutavad TalTechi teadlased aga maailmas ainulaadset monoterapulbertehnoloogiat.

„Meie arendatav monoterapulbertehnoloogia eristub ülejäänud maailmas kasutatavatest sarnase struktuuriga päikesepaneelide tootmise tehnoloogiatest oma meetodi poolest. Üldiselt on levinud õhukesekileliste struktuuride valmistamiseks peamiselt vaakumaurustamise- või vaakumpihustustehnoloogiaid, mis on võrreldes monoterapulbertehnoloogiaga oluliselt kulukamad“, selgitab Marit Kauk-Kuusik.

Pulbertehnoloogia on protsess, kus spetsiaalses kamberahjus kuumutatakse 750 kraadi juures keemilisi komponente neli päeva. Seejärel saadud mass pestakse ja sõelutakse spetsiaalsetes masinates. Sünteesitud kõrgekvaliteediline mikrokristalne pulber, monoterapulber, lähebki kasutusse päikesepaneelide valmistamiseks. Pulbertehnoloogia erineb teistest tootmisviisidest eelkõige oma odavuse poolest, kuna sel puhul puudub vajadus kallite kõrgvaakumseadmete järele.

Tekkinud monoterapulber koosneb iselaadsetest mikrokristallidest, mis moodustavad suures paneelis (kaetuna üliõhukese puhverkihiga) igaüks omalaadse miniatuurse päikesepatarei. See annab aga materjalile nn eelmise põlvkonna ehk räni baasil tehtud päikesepaneelidega võrreldes tohutud eelised: ta on kerge, painduv, saab olla ka läbipaistev, olles samal ajal keskkonnasõbralik ja oluliselt vähem kulukas.

Päikesepaneeli kvaliteedi näitajaks on selle efektiivsus. Efektiivsus sõltub lisaks paneelis kasutatud materjalide omadustele ja päikesepatarei struktuurile ka päikesevalguse intensiivsusest, langemisnurgast ja temperatuurist.
Ideaalsed tingimused päikesepaneeli suurima efektiivsuse saavutamiseks on külmas päikselises mäestikus, mitte aga kuumas kõrbes, nagu eeldada võib, sest soojus ei suurenda paneeli efektiivsust. Iga päikesepaneeli jaoks on võimalik välja arvutada maksimaalne teoreetiline efektiivsus, mida seni on olnud reaalsuses siiski paraku võimatu saavutada. Aga see on eesmärk, mille poole püüelda.
„Meie oleme oma arendustöös jõudnud punkti, kus kesteriitses absorbermaterjalis osaliselt vaske hõbedaga asendades on võimalik suurendada paneeli efektiivsust 2%. Seda põhjusel, et vask on oma olemuselt väga liikuv, muutes päikesepaneeli töö seega ebastabiilsemaks. Lisades aga vase asemel 1% Ag-d (hõbedat), parandati efektiivsust 6,6%lt 8,7%ni“, kinnitab Marit Kauk-Kuusik.

TalTechi materjaliteadlaste kahe uurimisrühma: päikeseenergeetika materjalide uurimisrühma ja optoelektroonsete materjalide füüsika uurimisrühma koostööst ilmus artikkel „The effect of Ag alloying of Cu2(Zn,Cd)SnS4 on the monograin powder properties and solar cell performance“ mainekas teadusajakirjas Journal of Materials Chemistry A.

Arendatud toomistehnoloogia on pilootprojektina kasutusel Eesti-Austria ühisettevõttes Crystalsol GmbH. Selleks, et meie teadlaste väljatöötatud tehnoloogial valmistatud päikesepaneelid masstootmisse jõuaksid, soovitakse viia nende efektiivsus 15 %-ni.

Allikas: 08.10.2019 Journal of Materials Chemistry A
https://pubs.rsc.org/en/content/articlelanding/2019/TA/C9TA07768E#!divAbstract

Lisainfo: TalTechi päikeseenergeetika materjalide teaduslabori vanemteadur Marit Kauk-Kuusik, marit.kauk-kuusik@taltech.ee

Kersti Vähi, TalTechi teadusosakond

 

Allikas: Eesti Teadusinfosüsteem
Loe kõiki NordenBladet´i “Eesti uudised & info” rubriigi artikleid SIIT

Tartu Ülikooli eestvedamisel parandatakse Euroopa viljatusravi kvaliteeti

By
Helena-Reet Ennet
-

NordenBladet — Viljatusravi on üks osa paljude perede elust. Ligikaudu 5% kõikidest paaridest saab lapse tänu meditsiini abile. See arv võiks aga olla ligikaudu kaks korda suurem. Tartu Ülikooli reproduktiivmeditsiini professori Andres Salumetsa juhtimisel loodud teaduskonsortsium püüab paremini mõista, kuidas inimese embrüo areneb, kuidas toimub embrüo ja ema vaheline suhtlus ning missuguseid meditsiinilisi tehnoloogiaid võiks pakkuda lastetusravi tõhustamiseks.

Professor Salumetsa sõnul on Eesti lastetusravi kättesaadavuse poolest üks maailma parimaid riike, sest meil on ravi tasuta ja kergesti kättesaadav, ent selle tulemusena sündivate laste arv on siiski jäänud tagasihoidlikuks. „Lastetusravi vähene tulemuslikkus on kõikjal maailmas suur probleem,“ tõdes Salumets.

Salumetsa eestvedamisel loodud teaduskonsortsium MATER koondab seitsme Euroopa riigi juhtivaid ülikoole ja ettevõtteid, mille eksperdid aitavad arendada uuenduslikke reproduktiivmeditsiini tehnoloogiaid. „Meie eesmärk on korraldada baasteaduslikke ja kliinilisi uuringuid naiste reproduktiivmeditsiini valdkonnas, et parandada viljatusravi kvaliteeti, tõhusust ja ohutust,“ selgitas ta.

Konsortsiumi teaduslikud eesmärgid hõlmavad nii munaraku küpsemist kui ka embrüo ja loote arengut, aga samuti naise viljakuse hormonaalset ja geneetilist regulatsiooni ning personaalmeditsiini võimaluste rakendamist reproduktiivmeditsiinis. MATER-i uuringutes käsitletakse ka loote tervise probleeme ja loote haiguste tuvastamise meetodeid. „Kokkuvõttes on meie suurim soov pakkuda uuenduslikke ravivõimalusi kõikidele paaridele, kes vajavad laste saamisel meditsiinilist abi,“ ütles Salumets.

Projekti on kaasatud 15 doktoranti, kelle uurimis- ja teadustöö täidab projekti eesmärke ning kellel on potentsiaal saada reproduktiivmeditsiini vallas noorteadlasteks.

Lisaks teadustööle ja õpingutele partnerülikoolides – Tartu Ülikoolis, Rootsi Karolinska Instituudis, Belgia Katoliiklikus Leuveni Ülikoolis ning Soome Helsingi ja Oulu ülikoolis – saavad doktorandid ka praktilise ettevõtluskogemuse. Selleks läbivad nad tööpraktika vähemalt ühes projekti partnerettevõttes, kelle seas on Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus, Soome ettevõte Blueprint Genetics, Poola ettevõte Invicta, Hispaania ettevõte Igenomix ja Itaalia ettevõte Sismer.

Projekti MATER, mis kujutab endast uuenduslikku koolitusvõrgustikku naiste reproduktiivmeditsiini edendamiseks, rahastab Euroopa Komisjon programmist „Horisont 2020“.

 

Soomes on tulnud avalikuks sõjalised salaplaanid, kuidas kavatseti vastu seista NSV Liidu rünnakule

By
Helena-Reet Ennet
-

NordenBladet — Soomes on tulnud avalikuks salajased plaanid selle kohta, kuidas kavatseti vastu seista Nõukogude Liidu rünnakule. Plaane oli kaks: üks lääne- ja teine idapoolse ohu tõrjumiseks, kuigi kõik teadsid, et reaalne oht tuleb idast.

Soomet ähvardas oht idast vaatamata sellele, et NLiiduga oli 1948. aastal sõlmitud vastastikuse koostöö lepe. See lepe sidus Soome NLiiduga. Selle kaitseartikkel kohustas Soomet seisma vastu NLiitu lääne poolt ohustavale rünnakule. Soome kaitsevägi varjas algusest peale kiivalt seda, et tegelikkuses oldi valmis ka idapoolseks rünnakuks. Selle kohta valmis Soome kaitsekõrgkoolis paar aastat tagasi uuring.

Soome lõplik kaitseplaan idapoolse rünnaku vastu valmis 1950ndate aastate lõpus, kui nõukogude väed olid Porkkalast lahkunud. Soome jaoks oli kriitiline olukord 1961. aasta oktoobris, mil oli nn noodikriis. Siis saatis NLiidu välisminister Andrei Gromõko 30. oktoobril Soomele noodi, milles nõudis lepingu täitmist Saksa, Taani ja Norra suunalt tuleva sõjalise ohu vastu. Noodis olid välja toodud koostööleppes ette nähtud konsultatsioonid.

Samal päeval pani NLiit Novaja Zemljal plahvatama seni suurima termotuumapommi ehk nn Tsaar-pommi, mille võimsus oli võrdne 57 miljonit tonni TNT-ga. Plahvatust oli palja silmaga näha tuhande kilomeetri kaugusele. Soomega konsultatsioonideni aga asi ei jõudnud. Hiljem tuli välja, et nn noodikriis oli mõeldud venemeelse Urho Kekkoneni valimisvõidu kindlustamiseks presidendivalimistel 1962. aasta algul, vahendab Ilta-Sanomat.

Soomes pöörati juba toona palju rõhku õhukaitsele ning NLiidust soetati 21 hävitajat MIG 21 F ja neli õppehävitajat MIG 15. Hävitajad oleks aidanud tõrjuda NLiitu ohustavaid USA pommitajaid. Pärast mandritevaheliste rakettide arengut 1960ndatel aastatel pommitajate oht kadus.

NLiit tõusis 1960ndatel aastatel maailmas sõjaliseks vägilaseks, mille kõrval Venemaa praegune tase kahvatub. Relvastus arenes NLiidus väga kiiresti. Soome analüütikud said ruttu aru, et tavalise rindesõja plaaniga idapiiril enam hakkama ei saa.

1960ndate aastate keskel võeti uus suund – piirkondlik kaitse, mis koosnes nii tavapärasest kaitsest kui hajutatud sissisõjast maale tunginud vaenlase vastu. Soome territoorium jaotati seitsmeks sõjaliseks piirkonnaks, mis olid autonoomsed ja ei sõltunud kesksest sõjalisest juhtimisest. Keskuse juhtimise alla jäid õhu- ja merevägi. Piirkondlik kaitse põhines reservil ja sellel põhineval heidutusel.

Piirkondliku kaitse loomine oli pooleli, kui NLiit viis 1968. aastal väed sisse Tšehhoslovakkiasse. Üllatav ja kiire okupeerimine pani Soome sõjalise juhtkonna pead kratsima: selline rünnak oli võimalik ka Soomes. Ohupilt muutus: NLiidu suurt rünnakut ei peetud enam tõenäoliseks. Võimalikuks ohustsenaariumiks oli kiire okupeerimine, milles sisaldusid mitmed dessandid ja pealinna kiire hõivamine.

Soomes tekitas hirmu see, et Tšehhoslovakkia ründamise ajal koondati väeosasid Soome piiri taga Karjalas. Punalipulise Balti laevastiku alused liikusid ähvardavalt Soome lahel. Soome valitsus oli hirmul ning president Urho Kekkonen ei saanud sõna suust. Maailmasõja ohtu aga ei tulnud, kuna Lääs rahunes maha ja mingit rünnakut NLiidu vastu ei planeeritud.

Soomes oli kriitiline olukord 1968. aasta oktoobris, kui NLiidu peaminister Aleksei Kosõgin tuli Kekkonenile külla selgitama Tšehhoslovakkia olukorda. Kosõgin pidi tulema merel nõukogude laevalt Soome laevale, kus Kekkonen teda ootas. Merel oli aga torm, mis takistas ühest laevast teise tulekut ning Vene ristleja koos Kosõginiga sisenes Kekkoneni laeva järel Hanko sadamasse. Kõik oli muidu hästi, aga Soome kaitseüksustele polnud sellest teada antud ning võõra sõjalaeva saabumine tekitas Soome kaitsejõududes häireolukorra. Nõukogude laeva juba sihiti, aga õnneks tuld ei avatud.

Pärast Tšehhoslovakkia okupeerimist tugevdati Soomes rannikuvalvet. Rannikuüksused said uued 100mm suurtükid ning NLiidu päritolu meretõrjeraketid. Need pandi kaitsma võimalikke kriisikohti Helsingis, Hankoniemis ja Porkkalas.

Seutula ja Malmi lennujaamade juurde ehitati suurtükipatareid, samuti kindlustati Ahvenamaad. Kiiret okupeerimist soodustas see, et NLiit sai korraldada kopterirünnaku Eesti sõjaväebaasidest. Lennuaeg Helsingisse oli vähem kui pool tundi. Sellega seoses tugevdati Helsingi õhukaitset. Soome õhuvägi hankis omale Rootsi päritolu õhutõrjerakettidega varustatud hävitajad Saab Draken.

Soome võimekus seista vastu kiirele hõivamisele paranes oluliselt 1980ndate aastate alguses pärast seda, kui Rootsist soetati uued meretõrjeraketid. Nende rakettide, rannapatareide ja sõjalaevade abil oli võimalik ootamatut sõjalist hõivamist ära hoida.

Soome merevägi võttis lisaks kasutusele uut tüüpi meremiinid, mis ei vaja plahvatuseks puudutust. Sellega oli Soome sõjaline tõrjevõimekus viidud maksimumini. Soome piirkondlikust kaitseplaanist loobuti alles 1993. aastal pärast NLiidu lagunemist ja vastastikuse koostöö lepe kaotas kehtivuse. Soome valmistus liituma Euroopa Liiduga ja sai koha Läänes. Senine neutraalsus asendus NATO-partnerlusega.

1...789...20Page 8 of 20