NordenBladet —Jalgpalli MMi ajal pääseb Venemaale ilma viisata, kui ette näidatakse pilet ja jalkafänni ID. Nüüd on seda võimalust aga hakatud kuritarvitama, et pääseda Venemaa kaudu Soome. Selliseid juhtumeid oli möödunud nädalal Soome idapiiril mitmeid. Inimesed tunnistasid, et hankisid MMi pileti ja jalkafänni ID ainult selleks, et Venemaa kaudu Soome pääseda.
Reedel tegi varjupaigataotluse Helsingi Vantaa lennuväljal ka üks lennukiga saabunud reisija. Neljapäeval üritas Vainikkala kaudu Soome pääseda üks Nigeeria kodanik, kel oli võltsitud Brasiilia pass. Pühapäeval üritas Vaalimaa lähedal Soome pääseda kolm marokolast.
Kõik neli Soome kagupiiril kinni võetud isikut olid saabunud Venemaale ilma viisata, ainult jalkafänni ID-ga. Kõik taotlesid samas kohe Soomes varjupaika.
Sellised juhtumid polnud Soome piirivalvele üllatus, aga neid oodati MMi lõpupoole.
Spordivõistluste kasutamine Euroopa Liitu pääsemiseks on täiesti uus ilming. Näiteks möödunud aastal oli Venemaal samalaadne jalgpallivõistlus, nn eel-MM, kuhu pääses samuti ilma viisata, aga siis sellist Soome tulekut polnud.
Piiriületuse katseid on Soomes olnud 5-10 juhtumit aastas viimaste aastate jooksul. Võltsitud dokumentidega üritab Soome pääseda aastas 20-30 inimest.
NordenBladet —Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni (ELAK) liikmed osalevad Bulgaaria pealinnas Sofias Rahvusparlamentide Euroopa Liidu asjade komisjonide täiskogu istungil (COSAC).
ELAK-i esimees Toomas Vitsut ütles, et Eestilt Euroopa Liidu eesistumise üle võtnud Bulgaaria rõhutab sarnaselt Eestiga liidu ühtsuse tähtsust ning rahvusparlamentide rolli EL-i otsuste kodanikeni viimisel. Lisaks on Bulgaaria tulnud välja mitme uue olulise teemaga nagu Lääne-Balkani ühinemine EL-iga, millele keskenduti COSAC-i istungi teisel arutelusessioonil. „Arutatakse neid võimalusi ja seisu, mis Lääne-Balkani riikidel Euroopa Liiduga ühinemisel praegu on. Bulgaaria on oluliseks pidanud, et need ühinemised toimuksid võimalikult kiiresti,“ ütles Vitsut.
ELAK-i aseesimees Jaak Madison rõhutas oma sõnavõtus, et enne kui saab rääkida ühenduse laienemisest, tuleb paika panna, kuhu Euroopa Liit üldse liigub. „Meie jaoks on eksistentsiaalne küsimus, kas Euroopa Liit föderaliseerub või me suudame selle suunata tagasi algsele rajale. Enne ei saa me uute liikmesriikide vastuvõtmisest rääkida,“ ütles Madison.
COSACi päevakorras on Bulgaaria eesistumise saavutused, Lääne-Balkani riikide suurem integratsioon Euroopa Liiduga, Euroopa sotsiaalõiguste sammas, ühtekuuluvuspoliitika pärast 2020. aastat ja EL-i parlamentide vaheline koostöö subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete üle peetavas arutelus.
Rahvusparlamentide Euroopa Liidu asjade komisjonide täiskogu istung Sofias toimub 17.-19. juunini. Eestist osalevad Toomas Vitsut, Jaak Madison, Tarmo Kruusimäe, Tiit Terik ja Urve Tiidus.
NordenBladet —Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni liige Marianne Mikko esineb Austrias Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ekspertide kohtumisel, kus tähelepanu keskmes on võrdõiguslikkus ja naiste roll poliitikas.
Mikko sõnul keskendutakse kohtumisel küsimusele, kuidas head valitsemist edendada. „Üks demokraatia näitajaid on naiste osalus juhtimises, seda nii poliitikas kui ka ettevõtluses. Tähtis on silmas pidada, et naisi kaasamata ei ole riik jätkusuutlik,“ ütles Mikko.„Ma usun, et kaasavas ühiskonnas elavad inimesed on õnnelikumad, tolerantsemad ja nii ka konkurentsivõimelisemad. Seda seetõttu, et kõik ühiskonnaliikmed saavad oma võimeid rakendada. Kaasavad ühiskonnad suudavad paremini ka kriise lahendada,“ lausus Mikko.
Marianne Mikko on Euroopa Liidu asjade komisjoni esindaja Euroopa soolise võrdõiguslikkuse instituudi sootundlike parlamentide pilootprojektis.
NordenBladet – Reede õhtul umbes 20.30 torkas mulle pähe mõte, et tahaks minna Lõuna-Eestisse. No ja kui see tahtmise tunne on peale tulnud, siis on keeruline sellega võidelda – lihtsam on sellele järgi anda. Nii et 20.45 oli mul juba kohver pakitud, tilluke auto puupüsti träni täis laotud (kaasa arvatud tekid, linad, padjad.. no nii igaks juhuks) ning kihutasime Sakust läbi Rapla ja Türi Imavere poole. Kuna kiiruga pakkides kunagi ei tea, kuhu teekond viib, siis ma panen kõik enam-vähem vajalikud asjad kaasa – nii leiduski autos kõike alates kummikutest, lõpetades laste mänguasjadega.
Tagasi kodus olime ei vähem ega hiljem kui 23 tunni pärast (laupäeval kl 19.30), ent mida kõike on võimalik hea tahtmise korral sellise lühikese ajaga teha! Programm oli nii tihe, et täna on tunne nagu oleks nädalasel puhkusreisil käinud.
Esimene peatus Imavere. Tahtsin näha Imavere rüütlimõisat (saksa k. Immafer) endises Pilistvere kihelkonnas (nüüd Järva vald) ning selle ümbrust. Imavere mõis asutati 1748. aastal, mil ta eraldati naabruses asuvast Loopre mõisast. Mõis on kuulunud nii von Salzadele kui ka von Pistohlkorsidele. Viimane 1919. aasta võõrandamise eelne omanik oli mõisal Eugen von Pistohlkors. Nagu suur enamus Eesti mõisaid, oli see lagunenud, võssa kasvanud ja hooletusse jäetud. Imaverest sõitsime läbi Põltsamaa Tartusse. Ööbisime mu noorema õe juures, kust hommikul startisime ca kelle 12 paiku edasi.
Järgmine peatus oli Tõraveres ja siis kohe Elvas. Elva sissesõit oli paljulubav, käänak kaunite kuusemetsade vahelt, ent keskus eriti vaimustav polnud. Mulle meeldivad rohkem sellised nuku-linna tüüpi väikelinnad nagu näiteks Tarvastu ja Mustla. Ostsime vett ning võtsime sularaha välja, sest mõtlesime, et ööbime järgmise öö Intsul, Männiku Metsatalus (Viljandis) – olen seal korra õega ööbinud ja mulle meeldis (vaata blogi SIIT & SIIT). Tegime Elvas pisikese tiiru – bussijaama ja muusikakooli juurde ja sõitsime edasi. Mõtlesin omaette ka, et ei tea, kus kandis laulja Kerli Kõiv siin elada võiks.
Elvast läbi, otsustasime, et keerame kõikjale sisse, kus mõni põnevam vaatamisväärsus teepeale jääb. Järgmiseks peatuspunktiks oli Meeri rüütlimõis (saksa k. Meyershof) Nõo kihelkonnas Tartumaal. Mõisat on mainitud 16. sajandil ja tollal kuulus see Tartu toomkapiitlile. Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta mõisate võõrandamist oli Ernst Karl Maria von Seidlitz. Kahjuks ma ei teinud Imavere ja Meeri mõisast pilti, ent nad olid väga sarnased (kahekordsed, punast värvi, suhteliselt sama stiiliga ning tänaseks lagunenud ning erakätes olevad ehitised). Mõlemad mõisad olid algselt ühekorruselised, ent neid kasutati hiljem koolina ning ehitati teine korrus juurde. Sellest hetkest otsustasin, et pildistan ikka kõik põnevad kohad üles, et blogis teiega ka jagada ning kahetsesin, et juba nähtud mõisatest pilte ei teinud.
Järgmisena jäi teepeale Rõngu valla territooriumil asuv Vana-Kirepi mõis. Kirepi mõis (saksa k Kirrumpäh) on asutatud 17. sajandil. Läbi aastasadade on mõisal vahetunud palju omanikke. Enne 1919. aasta võõrandamist kuulus mõis Bruno von Samson-Himmelstjernale. Säilinud on nii puidust peahoone kui kolme kaaravaga valge kiviait.
Rõngu bussijaamast läbi jäi meile teepeale ka teenäitude kohaselt Rõngu vasallilinnus (saksa k. Ringen), mis oli Tartu piiskopi vasalli linnus, mille varemed asuvad Rõngu lähedal Lossimäe külas (Rõngu alevikust 2 km loodes Valguta tee ääres). Linnus ehitati 14. sajandi esimesel poolel (arvatavasti 1340. aastal) ja see kaitses Tartu piiskopkonna edelaosa. Linnus kuulus keskajal Tödwenite suguvõsale. Alates 1583 oli see Jesuiitide ordu kasutuses ning 1625. aastal lasksid nad selle Rootsi võimu saabumisel õhku. Sõitsime vist natuke valesti ja seda linnust me ei näinud, ent Lossimäel jäi meile hoopis silma vahva postkastide ja infotahvli lahendus ja Valguta oja.
Rõngust suundusime läbi Koruste ja Pikasilla Suilepa külla, kus järgmise peatuse tegime, et Õhne jõe kaldal asuvat Uue-Suislepa mõisat näha. Uue-Suislepa ehk Suislepa mõis (saksa k Suislep) asutati 1796. aastal, kui Vene keiser Paul I eraldas ta riigile kuuluvast Vana-Suislepa mõisast ning kinkis Ernst Mengdenile. 1799. aastal siirdus mõis von Kruedeneride aadliperekonna valdusse, kelle kätte ta jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Võõrandamisjärgselt kolis mõisahoonesse kool, mis tegutseb seal vist tänini. Säilinud on ka mitmeid kõrvalhooneid, neist pilkupüüdvaim on mõisasüdamest mõnisada meetrit loodes paiknev tuulik.
Tarvastu võttis meid vastu kauni piknikulauaga, mis kohe meenutas meile, et kõht on tühi. Mul oli plaan minna Mustla kesklinnas asuvasse kohvikusse (Posti 21), ent see oli kinni. Selle üle oli nii kurb meel, sest seal on maailma parimad kodused supid, praed ja koogid ja veel mis hinnaga! Praktiliselt tasuta. Võtsime siis hoopis Mustla konsumist (Posti 52a) salatid ning ühekordsed kahvlid ning rallisime tagasi Tarvastu jõe ääres, Tarvastu pargi serval oleva vahva piknikulaua juurde. Kõhud täis läksime Tarvastu ordulinnuse varemeid vaatama. Oi seal oli lahe, sest nimelt elavad seal varemetes lambad! Lapsed olid nii vaimustused ning millised võrratud vaated ülevalt avanevad! Lihtsalt imelised!
Mustla keskus on väga armas, majadele ja bussipeatustele on joonistatud pildid ning lilleamplid ripuvad tänavapostidel. Kahjuks oli laupäeval kinni Tarvastu käsitöökoda ning muuseum.
Edasi läksime Tarvastu surnuaeda (Tinnikuru, 69716 Viljandi). Olin seal esimsest korda, sest Viljandis käime enamasti hoopis Paistu surnuaial, kuhu enamus isa-poolseid sugulasi on maetud. Aga kuna ma viimasel ajal tunnen väga suurt huvi esivanemate ning põlvnemiste järgi, siis leidsin Geni andmetest, et ka sinna on vähemalt kaks lähisugulast maetud. Holstres Tokerpilli talus 1844 aastal sündinud Peeter Pill (taluperemees) ning Tarvastus Oina talus sündinud Peeter Pilli poeg Jaan Pill (mõisavalitseja). Jaan on minu isa Jüri Enneti vanaisa ning Peeter vanavanaisa. Helistasin isale ja küsisin, kuidas haua üles leiab ning peagi leidsimegi. Peaväravast esimene tee vasakule ning siis paremal. Seal suure puu all Jaan Pill oligi. Kahjuks ei teadnud isa Peeter Pilli (11.01.1844-09.05.1909) haua kohta, ise arvan, et äkki ta seal otse kõrval on aga kahjuks pole hauakivi ning ka sugulased ei tea. Ehk saan surnuaiavahilt järgmisel korral teada – lähen siis ilma lasteta ning saan pikemalt erinevaid esivanemate talukohti, hauakohti ning infot uurida.
Taravastu surnuaialt suundusime edasi Holstresse. Otsisime seal üles Tokerpilli talu maad (ajaloo arhiivides tihti ka Tocka, Tocho ja Tokre) – 83.3 hektarit metsa ja põldu ning talukoht. Holstrest mööda Mõnnaste teed Luiga poole. Tokerpilli talus sündis 1702.aastal Peeter, seejärel 1732 aastal tema poeg Jakob, siis 1767. aastal tema poeg Jaan, siis 1805.aastal tema poeg Peeter, siis 1844. aastal tema poeg Peeter. 1844. aastal Tokerpilli talus sündinud Peeter ongi minu isa vana-vanaisa, kes peaks olema maetud Tarvastusse nagu tema mõisavalitsejast poeg Jaan Pill. Enne seda maeti vist taluõuele, aga täpselt ei tea. Üle 300 aasta on isapoolsed esivanemad Tokerpillis elanud, ma pole veel jõudnud uurida, kes ja millal ja kellele selle maha müüs – tean vaid, et praegu ei ole see kahjuks meie sugulaste käes. Kuna sissesõidu teele oli pandud suurelt silt: “Sõissesõit vaid omaniku kirjalikul loal”, siis ei julgenud ma edasi sõita – mine tea hulle, võtavad veel jahipüssi ja lasevad maha. Nii kurja silti, et lausa kirjalikul loal, vist päris normaalne inimene ei pane oma koduteele. Seda enam, et Viljandis on väga lahke rahvas, kelle mentaliteet on pigem selline “Võdi madi all” ja luud risti ukse ees-stiili. Lastega ei julge sellist riski võtta. Nii et ka Tokerpilliga tutvumine jääb järgmisesse korda. Helistan ette ja lepin kohtumise kokku.
Peale Tokerpilli läksime Paistu surnuaeda. Siis oli kell viis ja mõtlesime, et äkki läheks koju tagasi. Mõeldud-tehtud. Tagasi tee Tallinnasse kulges läbi Suure-Jaani, Lahmuse, Vändra, Järvakandi ja Rapla. 23 tundi ning nii palju elamusi! Kulutused: bensiin 36.-EUR + ca 20 EUR (salatid, mineraalveed, limonaadid, jäätised).
NordenBladet — Riigikogus moodustati ühendus suitsuvaba Eesti, mille esimeheks valiti Tarmo Kruusimäe.
Kruusimäe sõnul on ühenduse eesmärk, et aastaks 2030 oleks Eesti suitsuvaba. „Meie siiras unelm on toetada inimesi suitsetamisest loobumisel ja seeläbi vähendada tubakasuitsust tekkivaid tervisekahjusid,“ ütles Kruusimäe.
Toetusrühma kuuluvad veel Madis Milling ja Hardi Volmer.
Ühenduste ja toetusrühmade kaudu saavad Riigikogu liikmed ja fraktsioonid tõmmata tähelepanu konkreetsele teemale ning toetada ja kaitsta kitsama eluvaldkonna huve.
XIII Riigikogu on moodustanud kokku 81 ühendust ja 61 parlamendirühma.
