Esmaspäev, juuli 7, 2025

Monthly Archives: juuli 2017

Mihkelson tutvustab Washingtonis Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise prioriteete

NordenBladet — Väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson viibib sel nädalal töövisiidil Washingtonis, et tutvustada Ameerika Ühendriikide Kongressile Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise prioriteete. Ühtlasi osaleb ta konverentsil, mis on suunatud NATO ja USA kaitsepoliitikale.

Mihkelson peab teisipäeval Venemaa sõjalise õppuse Zapad 17  ja regiooni sõjaliste ohtude teemal ettekande Eesti saatkonna ja Atlantic Councili koostöös korraldataval konverentsil.

Oma ettekandes keskendub ta Venemaa sõjalise doktriini ning geopoliitiliste huvide analüüsile, samuti sellele, kas ja millist rolli üldse mängivad sõjalised suurõppused Vene ühiskonda mobiliseeriva tegurina.

Mihkesloni sõnul ei ole lääneriikide vastu suunatud suurõppused Venemaal kaugeltki viimase aja trend. “Ei maksa unustada, et suurõppused Zapad ulatuvad oma ajas tagasi Külma sõja perioodi. Ainus vahe toonaste õppustega on sellles, et siis olid läbimängitavate stsenaariumite peamiseks rünnakuobjektiks Taani väinad, nüüd aga Balti riigid ja Poola. Seega näeme siin pikaajalist tegevust, millele peab ka NATO liitlaste vastus olema adekvaatne,” ütles Mihkelson.

Kolmapäeval toimuval Eesti Euroopa Liidu eesistumise avaüritusel räägib Mihkelson Eesti eesistumise prioriteetidest ja Euroopa Liidu ning USA suhetest.

Neljapäeval Kongressis toimuval kohtumisel käsitletakse laiemalt Euroopa Liidu ja USA koostöö ning Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise põhiteemasid. Üritusest võtavad osa välisasjade Euroopa alakomitee aseesimees kongresmen Gregory Meeks ja välisasjade komitee liige kongresmen Joe Wilson ning Euroopa Liidu suursaadik USAs David O’Sullivan.

Visiidi jooksul on Mihkelsonil plaanis ka kahepoolsed kohtumised Kongressi liikmetega. Samuti kohtub ta USA ajakirjanduse esindajatega.

 

Avafoto: Marko Mihkelson (Riigikogu fotoarhiiv/Erik Peinar)
Allikas: Eesti Riigikogu

 

Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenijatel algas baasväljaõpe

NordenBladet — Juuli alguses Kuperjanovi jalaväepataljonis teenistust alustanud ajateenijatel on praegu käimas sõduri baasväljaõpe.

„Esimene nädal on olnud nagu alati uutele sõduritele kohanemiseks. Palju on harjumatut, aga ei midagi ülemäära keerulist,“ ütles Kuperjanovi jalaväepataljoni staabiülem major Tõnis Vau, kes praegu täidab ka pataljoni ülema kohuseid.

Sellel nädalal keskendutakse relvaõppele ja topograafiale, samuti on sõdurid õppinud tundma oma varustust ja saanud esimesed riviõppe tunnid.

2. jalaväebrigaadi koosseisu kuuluva Kuperjanovi jalaväepataljoni üks rahuaja ülesandeid on õpetada välja ja komplekteerida sõjaaja üksuseid.

Ühe õppeaasta jooksul komplekteeritakse ajateenijatest kolm jalaväekompaniid, miinipildujapatarei, tagalakompanii ja staabikompanii.

Allikas: Eesti Kaitsevägi
Loe kõiki NordenBladet´i “Eesti uudised & info” rubriigi artikleid SIIT

Eestisse saabus visiidile Iiri kaitseväe juhataja

NordenBladet — Täna Eestisse visiidile saabunud Iiri kaitseväe juhataja viitseadmiral Mark Mellett kohtus oma Eesti ametivenna kindral Riho Terrasega, et arutada Euroopa Liidu eesistumise, ÜRO rahuvalvemissiooniga Liibanonis ja küberkaitse koostööga seonduvaid küsimusi. Täna pärastlõunal asetas viitseadmiral Mellet pärja Vabadussõja võidusamba jalamile.

Homme kohtub Iiri kaitseväe juhataja kaitseminister Jüri Luige, välisministeeriumi asekantsleri ülesannetes Aino Lepik von Wireniga, külastab Tallinnas asuvat NATO küberkaitse koostöö keskust ning tutvub 1. jalaväebrigaadi ning Tapal teeniva NATO lahingugrupi teenistusega.

Iirimaa on alates eelmisest aastast Liibanonis ÜRO rahuvalvemissioonil teeniva mitmerahvuselise pataljoni juhtriik, pataljoni koosseisus teenib ka Eesti jalaväerühm. Samuti juhib kogu rahuvalvemissiooni tegevust hetkel Iiri kindralmajor Michael Beary.

Koos Iiri kaitseväelastega on Eesti kaitseväelased teeninud ka Euroopa Liidu Põhjala lahingugrupis. Iiri kaitseväel on arvestatavad kogemused nii ÜRO kui Euroopa Liidu missioonidelt.

Allikas: Eesti Kaitsevägi
Loe kõiki NordenBladet´i “Eesti uudised & info” rubriigi artikleid SIIT

Helena-Reet: Puhkus (vol4) – Võrtsjärve ääres, Paistu surnuaial ning Intsu kĂĽlas Männiku Metsatalus

NordenBladet – Päevad lendavad, olen juba ammu kahepäevaselt puhkuselt tagasi, toimetan aias ja teen teisi igapäevaseid toiminguid. Ent eelmisel teisipäeval-kolmapäeval Viljandis käik lõi mind totaalselt rivist välja – ĂĽhtpidi oli see maailma parim mini-phkus ning teisalt avastasin endas väga palju tahke, mis esma-vaatlusel mind väga hirmutavad. Näiteks see, et olen kindel, et mul on rohkem “võimeid” kui ma seda tean või endale tunnistada tahan.

Aga nĂĽĂĽd jätkan sealt, kust viimati pooleli jäin. Kui Mustlas oli käidud, mõtlesime, et Võrtsjärv on vaid kiviviske kaugusel – käime seal ka ära. Sealsed tuntumad ja kĂĽlastatavamad vaatamisväärsused on Kivilõppe Kalevipoja ja Vanapagana kivid. Ilm soosis meid igati, meie trajektooril lõi vaid korra äikest ent suurtest vihmadest sõitsime mööda. Enamus päevast oli isegi väga ilus ilm. Imeline oli niimoodi õega mööda Viljandit autoreisil olla, vahepeal isegi rääkisime, et see täitsa puhkuse moodi ning ei vahetaks seda ĂĽhegi peene ja kalli välisreisi vastu.

Kell oli umbes viis kui Võrtsjärve äärest otsustasime läbi Pahuvere Paistu sõita. Olin kella ĂĽheksast hommikul roolis, viimased kaks tundi suure jalavaluga. Võtsime Mustla Konsumist kaks Värksa vett ning õde juhtis edasi. Vahemaad on Viljandis väikesed ja olenemata sellest, kus oled, jõuad järgmisesse punkti suhteliselt kiiresti. Ma pole kindel, kas ikka sõitsime läbi Pahuvere, ent õige pea olime päral. Keegi oli juba sugulastest surnuaial käinud ning hauad olid korras, ämbri ja kastekannuga polnud seal midagi peale hakata. Meie ĂĽllatuseks oli ĂĽhe haua kõrvalt langetatud suur puu nii, et känd oli pooleldi pikali jäetud ning juured osaliselt maas, osaliselt ĂĽle haua. Väga kummaline ja kole. Keegi oli ka vana loodusliku (kahest poolikust palgist tehtud tooli) asendanud lakitud pingiga, mis meenutas meile jalgadel kirstu. Krimpsutasime nina ning mõtlesime, et see ei sobi sinna kohe ĂĽldse. Hiljem kĂĽsisin emalt, kust see jõle tool sinna sai, ning kui ta ĂĽtles, et onu Peeter (minu isa vend) ise oma kätega tegi, siis vaatasime sellele kohe teise pilguga. Kui poeg on ise oma kätega midagi oma ema hauale teinud, siis ei suuda sa seda enam sellises valguses vaadata – siis tagantjärgi mõtlesime sellele hoopis heldinult.

Kõhud hakkasid tĂĽhjaks minema ning otsustasime, et vaatame Intsu kĂĽlas oleva Männiku Metsatalu ĂĽle. Et kui meeldib, siis jääme sinna ning kui ei meeldi, siis Viljandi kesklinnas leidub kindlasti mõni korralik hotell. Paistust Intsu on väga lĂĽhike maa. Olime peagi kohal ning meie rõõmuks oli koht imeilus. Rahulikus kohas ilusa tiheda vana kuusemetsa sees. Samal ajal oli seal perelaager – olete varem midagi sellist kuulnud? Mina mitte, ma ei teadnud, et on laagrid, kus pered (ema-isa-lapsed) koos käivad. Igaljuhul väga põnev! Laagrilised magasid telkides ning kartsime, et õhtul hakkavad liiga valjult pidu pidama – meil oli plaanis rahulikult metsas jalutada, rääkida, kummeli-teed juua ning magama minna. Vot sulle linnainimese rikutud mõtlemine! Laagrist ei tulnud mingit kära, enamus telkijaid läksid varakult magama. Kõik oli ĂĽmberringi nii sõbralik-aus-tore-armastusväärne. Me ei tahtnud enam kuhugi kohvikusse-restorani sööma minna, seega sõitsime Viljandisse ja tõime poest kaasa õhtusöögi ja hommikusöögi (viinamarjad, arbuusi, salatid ning võileivamaterjali). Maja oli täiesti tĂĽhi ja meie päralt. Valisime omale toa, sõime õhtust, rääkisime juttu ning läksime oma tuppa. Ning siis see algas… Olen veendunud, et me polnud Mustlast saadik ĂĽksi – kas vaim-kummitus-olend – ma ei tea kuidas seda kutsuma peaks, oli meile järgnenud või järgnes meile sĂĽnge energia, mida ise oma teadmatuses ja hirmus tekitasime – olgu ĂĽks või olgu teine, see oli väga jube!  Tunne, et lisaks meile on veel keegi, keda me reaalselt ei näe aga tunneme-tunnetame. Kes sunnib meid järeldusi tegema. Lausa käseb enda peale mõelda. Ma tundsin tugevat survet kustudada enamus pilte, mida ma päeva jooksul olin teinud (mu sisetunne ĂĽtles, et ma ei või neid jäädvustada), samuti mu sĂĽdametunnistus sundis mind mitu korda kõva häälega andeks paluma selle eest, et käisime kokku leppimata võõral krundil ning tume-rusuv tunne, mis õhtul justkui paisus ja paisus, hirmutas meid niivõrd, et hakkasime aktiivselt palvetama. Ăśtlesin HaShem´ile kõva häälega, et soovin olla ainult ja jäägitult VALGUSE poolel ning kui mulle on ka antud, et mingid portaalid-kanalid või teab mis avanevad ja ma neid tunnen ja tajun, siis mina kardan selliseid asju ning soovin neid mitte näha ning nendega mitte suhelda. Ma olen korduvalt ka varem tunnetanud, et ma tunnen ja tunnetan liiga palju, näen asju mida paljud ei näe ning kui ennast avan, võin lugeda kohti ja inimesi nagu lahtiseid raamatuid – ent ma ei taha midagi sellist, mitte midagi sellist! Ma väga kardan selliseid asju, väga! Palvetades tuli lõpuks uni. Hommikul oli meil plaanis palgata kinnisvarahindaja, et uuesti neid kinnistuid “torkima” minna, ent see mõte oli hommikuks lõhutud – nimelt oli mul autokumm katki ja täiesti tĂĽhi. Vajasime autoabi. Veelkord (peale jala välja väänamist), saatis keegi märgi, et me ei või seda teemat täna või ĂĽldse rohkem torkida. Ăśtlen teile järgmises blogis, mis edasi sai ning miks ma selgeltnägemist kardan. Samuti räägin teile televisioonis endale kuulsust teinud nõiast Marilyn Kerrost – kes on meile sugulane ning nö nõiaredelil ĂĽks isegi tagasihoidlikumaid suguvõsas. Võite arvata, mis jõud siis teistel veel on, kui selline suur tegija on alles nö “beebipapudes”.

jätkub..











Helena-Reet: Puhkus (vol 3) – Holstre, Mustla ja kohtumine kummitusega

NordenBladet – Uskumatu kui palju emotsioone ĂĽhte päeva mahtuda võib! Pisikene kĂĽlastus Viljandisse oli kui väljasõit Kosmosesse – nii palju emtosioone, nii palju avastamist, nii palju uut ja huvitavat! RuudikĂĽlas põikasime metsa – õde kummikutega ja mina varbavahe plätudega. Ei läinud kaua, kui ma hädaldama hakkasin, et äkki on heina sees uss või midagi muud. Ăśhesõnaga rikkusin ĂĽhist ĂĽritust. Läksime tagasi auto juurde ja ma panin jalga sokid ja õe tossud. Edasi oli juba veidi julgem. Ent õige pea avastasime, et ilusa metsa asemel on hoopis võsa. Vot nõnda. Polegi neid ilusaid kuusemetsi Eestis nii kerge leida.

Peale mõningat aega metsas tarka nägu tehes ning hädaldades, et kus vanasti ikka oli kõik teisiti, otsustasime minna Mustlasse. Mustlasse tahtsime minna seetõttu, et Memm (isa ema) rääkis alati, et läheme Mustla bussi peale. See tähendas, et sõitsime RuudikĂĽlla Viljandi bussijaamast Mustla bussiga. Kuna Memm nii palju korrutas sõna Mustla, siis mõtlesime, et peame seal ka ära käima. Kaarti me muidugi ei vaadanud ning seetõttu sattusime ka täiesti suvalistesse kohtadesse. Tegelikult see oli osaliselt ka meie eesmärk – mitte minna punktist A punkti B mööda suurt maanteed vaid pigem seigelda ning suvalistel kĂĽlavaheteedel ära eksida. Isegi ootasime seda, aga kuna kõik teemärgid ja teed on tehtud nii loogiliselt, siis on ära eksida väga keeruline.

Natuke sõitu läbi ilusa Viljandimaa ning nähes kauneid viljapõlde ning ohtraid hernepõlde – jõudsime Holstresse. Seal tervitas meid Pärna pood. Nonii, ma ĂĽtlesin, et siit tuleb nĂĽĂĽd Margusele pilt saata, siis tunneb minu eelmise kergelt ĂĽle võlli mineva blogi järel ennast paremini (tema perekonna nimi on Pärn). Ma ĂĽtlen tihti nii teravalt, et pärast kahetsen. Läksime poodi, kus oli sinise peaga poe-mĂĽĂĽja ning tegin automaatselt paar pilti viina-letist ja kĂĽpsise-riiulist. Blogijana teen absoluutselt kõigest kogu aeg pilte, kunagi ei tea, mida hiljem vaja läheb. Seejärel too siniste juustega mĂĽĂĽja ĂĽtles, et poes pildistada ei või ning me läksime pobisedes välja. Poe ees juhtus aga väga jube asi. Ma jäin ĂĽle tee olevat bussi vaatama ning jalg nõksatas ning ma käisin täies oma ilus ja pikkuses pikali – väänasin jala jubedalt välja. Olin täiesti kindel, et jalas on mõra. Selle teadmisega ja suure jalavaluga sõitsime Holstrest edasi Mustla poole.

Peagi olimegi Mustlas ning siiralt imestunud, et see koht nõnda väikene on – ĂĽks kohvik, ĂĽks Konsum, vallamaja, raamatukogu ja kool – kogu lugu. Kohvikus mĂĽĂĽdi aga väga maitsvaid kohalikke toite. Võtsime kahepeale ise valmistatud seljanka (€1.50), kohaliku köögi poolt valmistatud tuuletasku ja halvaasaia ning latte kohvi, kokku ei läinud vist nelja eurotki – täpselt ei mäleta, ent maitsesid jumalikult! Olime ĂĽllatunud, et sellises pisikeses kohas nii maitsv ja supersoodne menĂĽĂĽ!!

Siis läksime vaatama ĂĽhte Tarvastu vallas mĂĽĂĽdavat maja. See, mida nĂĽĂĽd räägin, on hirmutav. Vähemalt meid hirmutas see nõnda, et värisesime-vabandasime ja palvetasime peale seda poole kaheni öösel. Olime KV.ee kinnisvara lehelt leidnud ĂĽhe vana talukoha mĂĽĂĽgikuulutuse ning mõtlesime, et kui koht on vinks-vonks, siis võiks selle ära osta ning korda teha. Kuna meie ajagraafik oli suvaline, siis ei viitsinud me maaklerile-omanikule helistada ning mõtlesime, et vaatame eemalt ja kogu lugu (vanad majad seest nagunii ĂĽhte moodi sarad ja vajavad täielikku remonti). Sõitsime siia-tänna ja kolmandasse kohta, ent lõpuks leidsime teeotsa ĂĽles. Parkisime auto tee äärde ja sammusime heinamaadpidi kõne all oleva objekti poole. Minul jalg valutas ent uudishimu ja põnevus ĂĽletasid valu. Peagi olime vana talukoha väravas. Väravat ega aeda seal polnud, aga ma pean silmas krundi piiri, mõttelist väravat. Sealt edasi minna me poleks tohtinud – see oli ju eramaa ja nii ei tehta, aga kuna tegu oli mĂĽĂĽgis oleva krundiga ning täiesti suvalises maakohas, siis ma ei tea, mis õigusega me mõtlesime, et läheme kõnnime õue peale ja vaatame milline õu on. Ning nĂĽĂĽd tuleb midagi jubedat. Ma seisin just maja kõrval, kui ma tundsin, et midagi on mu selja taga. Reaalselt tundsin, et keegi seisab mul selja taga. Käisime õega ĂĽmber maja ja ma ĂĽtlesin talle, et tead, sa pead mind nĂĽĂĽd tõenäoliselt imelikuks, aga mul on tunne, et siin kummitab. Ja nĂĽĂĽd tuleb veel õudsem koht. Ma olin surmkindel, et õde ĂĽtleb midagi stiilis “joo vähem” või “sul on pohmell” või “ära kujuta endale asju ette” aga ta ĂĽtles, et tal oli sama tunne. Täpsemalt vaatas mulle suurte hirmunud silmadega otsa ja ĂĽtles nii: “Mul on täpselt sama tunne, ma ei tahtnud sulle öelda, sest kartsin sind (vanema õena) hirmutada, aga mul on ka tunne, et keegi kogu aeg jälgib ja on selja taga. Siin on midagi väga imelikku. Ma ei oska seda sõnadesse panna, aga siin pole kõik korras. Siin on mingi tume energia, mingi kurbus, masendus, ĂĽksindus, midagi ebaloomulikku.”

Läksime aiast ära krundi piirile tagasi ning meid valdas väga ebamugav tunne. Kõndisime autoni ning nägime ĂĽhte kohalikku. Me ei osanud endale seletada, mis just juhtunud oli. Kohalik naine rääkis, et siin ei ela aastaid kedagi ning läheduses pole ka lapsi. Läksime edasi Võrtsjärve äärde, pärast seda läbi Pahuvere Paistu ning sealt Intsu kĂĽlla Männiku metsatallu… mis seal juhtuma hakkas, see on veel õudsem – see kummitus/vaim kas järgnes meile või olid “hirmul suured silmad” – igatahes on väga ebaloogiline, et juhtus midagi sellist, mida kaks inimest samaaegselt tunnevad ja kogevad … Käigust Võrtsjärve äärde, Paistu surnuaial käigust ning Männiku Metsatalust loe edasi järgmisest postitusest!