Esimese päeva fookuses oli pandeemia põhjustatud tagajärgede analüüsimine noortevaldkonnas. Palju oli võimalusi omavahel suhelda ja kogemusi vahetada, seda just workshoppides. Kõige olulisemaks pidasid konverentsil osalenud noored kriisi ajal teavitamist, koostööd ja ühist tegutsemist – seda just noorte suunas ja noortega koos. Viimase kriisi ajal tunti, et noorte ja nende teadmiste vastu huvi sisuliselt puudus – vähemalt otsustajate tasandil küll. Räägiti ka, kuidas riigi loodud süsteemid tegelikult hästi ei töötanud. Näiteks räägiti meie mõistes valgusfoori süsteemist, kus vahetpidamata muudeti olukord punase, rohelise, kollase peale. Nii ei olnud ainult informatsioonipuudus vaid ka ebastabiilsus. Et koolid olid pikalt kinni, on praeguseks täheldada õpiraskusi, ehkki seda oleks saanud vältida. Toodi välja, et riigid oleks võinud välja pakkuda mentorid, kes oleksid saanud noori paremini abistada. Räägiti, kuidas distantsõppe ajal oleks olnud vaja rohkem pause, võimalusi teha väike jalutuskäik või korralik lõuna. Selle asemel istuti aga tundide kaupa järjest arvutis ning paljude jaoks muutus õppimine seetõttu ebaatraktiivseks.

Seejärel arutati, kuidas käituda, kui peaks saabuma uus kriis. Cristian Hellevang (Norra Kohalike ja Piirkondlike Ühenduseste Liit) rõhutas, kui oluline on noorte parem ning otsesem kaasamine, nende kuulamine ja aitamine. Ta väärtustas dialoogi noortega, sest kuidas muidu teada, mida nad päriselt vajavad. Ühest erivajadustega noorte ühendusest pärit tütarlaps rääkis, kuidas prioriteet nihkus täielikult vanematele inimestele ja krooniliste haigustega noortel polnud võimalik saada regulaarset meditsiinilist abi. Selline olukord ei tohiks kindlasti kunagi korduda.

Fookusgruppides anti ka häid nõuandeid:

• Ehita juba enne kriisi üles vastupidav osalusstruktuur, kujunda kaasavad harjumused ja hoiakud.
• Tunnista, et lapsed ja noored on heterogeenne rühm – neid kõiki ei tohi käsitleda samasuguselt!
• Kaasa lapsed ja noored kriisiks valmisoleku struktuuri.
• Lihtsalt kuula, mida lastel ja noortel on öelda – nad teavad rohkem, kui sa arvata oskad.

Teisel päeval rääkis Kirsten Kvalø (Norra Riiklik Inimõiguste Institutsioon) näiteks õigusest olla kaasatud. Peamine mure oli tema hinnangul, et noored isegi ei tea oma õigusi ning ei kasuta neid enda kasuks ära. Seetõttu on Kristeni sõnul oluline julgustada noori. Toimus ka pikem arutelu Balti riikide esindajatega. Pealtnäha tundus, et meie süsteemid ja murekohad on sarnased ning just seetõttu on mõistlik koos nendele lahendusi otsida. Põhiliselt toodi ikka välja seda, kuidas noorte seas on passiivsus veelgi kasvanud. Kui rääkida näiteks noortevolikogudest, siis peetakse neid liiga poliitiliseks. Eksisteerib hirm võtta vastutust, veel enam, kui vaja on formuleerida oma seisukoht ja see avalikustada. Või laiemalt ei soovita endile võtta lisakohustusi jms. Seega leiti, et omavahelise koostöö arendamiseks ja lahenduste leidmiseks võiks luua ala rakkerühma, teha õppereise. Nii saaks atraktiivsemalt kaasata ka tavalisi noori.

Muidugi oli osalistel võimalik nautida kaunist ning sügist Oslot ja osaleda peale programmi korraldatud õhtusel sündmusel.

Avafoto: Pexels