NordenBladet – Naalakkersuisut ja Kommune Kujalleq sõlmisid kaevandusettevõttega Nalunaq A/S* nn Impact Benefit Agreement’i (IBA) ehk kokkuleppe, mis peab tagama, et Lõuna-Gröönimaa kullakaevandus toob mõõdetavat kasu nii kohalikule kogukonnale kui ka Gröönimaale laiemalt. Värske IBA-kokkulepe (Naalakkersuisut + Kommune Kujalleq + Nalunaq A/S) tehti investoritele teatavaks 8. jaanuaril 2026.
IBA sõlmimine on maavaraseaduse järgi nõutav suurte kaevandusprojektide puhul: ettevõte peab kokku leppima nii Naalakkersuisut’i kui ka selle omavalitsusega, kus projekt paikneb, et kindlustada tegevuse sotsiaalne ja majanduslik kasu. Nalunaqi loa eripära tõttu (algne kaevandamisluba anti 2003. aastal) jõudis IBA nõue projekti tingimustesse hiljem, mistõttu sõlmitakse kokkulepe alles nüüd.
Kokkulepe tugineb ettevõtte ühiskondliku jätkusuutlikkuse mõjuhinnangule (VSB), mille Naalakkersuisut kiitis heaks juunis 2024, ning sellele lisandub uuendatud IBA-raamistik, mis muudab kohustused selgemaks, mõõdetavamaks ja paremini järelevalvatavaks. IBA on koostatud kalaallisu ja inglise keeles.
Kokkuleppe peamised kohustused
IBA sisaldab mitut konkreetset ja mõõdetavat nõuet, sh:
Kohalik tööjõud: 2026. aastal peavad Gröönimaa elanikud moodustama 40% tööjõust; 2027. aastal 45%; 2028. aastast alates 50%. Sihtide täitmata jäämisel tuleb maksta trahv Aatsitassarsiornermi Aningaasaateqarfi.
Koolitus ja oskuste arendamine: vähemalt 250 000 DKK aastas kohalike töötajate väljaõppeks ja täiendõppeks.
Kohalikud hanked: vähemalt 10% tegevuseelarvest tuleb suunata kohalikele ettevõtetele; täitmata osa kompenseeritakse fondi kaudu.
Kulla pakkumine kohalikele: iga kvartal tehakse müügiks 500 g kulda Gröönimaal elavatele isikutele.
Toetus kogukonnale: vähemalt 100 000 DKK aastas kultuuri-, keskkonna- ja sotsiaalsetele algatustele.
Aruandlus ja dialoog: regulaarne aruandlus ning osalemine koostöö- ja dialoogivormides ametiasutuste ning kohalike kogukondadega.
Ettevõtluse, maavarade, energeetika, õigusemõistmise ja võrdõiguslikkuse valdkonna minister Naaja H. Nathanielsen rõhutas, et kokkulepe seab Lõuna-Gröönimaa elanikele selged ja kontrollitavad kasueesmärgid ning tähistab tugevamat ja tulemuslikumat koostöömudelit, kus on ühiselt paika pandud, kuidas projekt peab kohalikku arengut toetama.
__________________________ * Nalunaq A/S on Gröönimaal registreeritud Amaroq Minerals tütarfirma, mis kuulub 100% Kanada/rahvusvahelisele kaevandusettevõttele Amaroq Ltd. (varem Amaroq Minerals Ltd., veel varem AEX Gold Inc.).
Amaroq Minerals on Nalunaq kullakaevanduse arendaja ja omanik Lõuna-Gröönimaal. Amaroq omandas Nalunaqi projekti 2015. aastal ning on sellest ajast alates projekti arendanud ja laiendanud. Amaroq’i aktsiatega kaubeldakse TSX Venture Exchange’il, Londoni börsi AIM-turul ning ettevõttel on noteering/kaubeldavus ka Nasdaq Icelandil (AMRQ).
NordenBladet – Ma pole leidnud piisavalt motivatsiooni blogida… Ühtpidi olen avatud ja ka edev, tahan teiega oma elu jagada, mulle meeldivad teie toetavad sõnad ja meilid (kuigi neid on vähem kui sapiseid märkusi). Teistpidi olen laisk, ei viitsi, või taban end mõttelt, et miks ma peaksin teid tasuta “meelelahutama”. Kolmandat pidi näen selles vahel riski pere turvalisusele. Neljandat pidi tean, et kõik mida tõeliselt südamega “katsun”, muutub puhtaks kullaks. Aga kas puudutada-arendada seda, mis ise ka liitintressi toodab, või seda, mis lihtsalt on hea — või oleks tark arendada mõlemat?
Otsustasin, et vaatan läbi plussid ja miinused, mida blogimine endaga kaasa toob. Asjade-olukordade rahulikult läbi mõtlemine toob alati selgust majja. Tark ei torma, tark analüüsib… right?
Esimesena kargas pähe miinus: raskema kaaluga prioriteedid asuvad mujal… kitsalt NordenBladet-it vaadates on kogu meediasait meeletult kaalukam, kui minu suvalistel aegadel ilmuvate postitustega blogi selles.
NordenBladet on Põhjamaade ja Baltikumi innovatiivsetele projektidele ning äri- ja kultuuriuudistele keskendunud neljakeelne meediaplatvorm, mis töötab vajadusel minu äri või teenuse kasuks niikuinii. See aitab mul soovi korral postisioneerida igat oma toodet-teenust Skandinaavia turul just sellises ulatuses ja toonil, mis mulle sobib.
Ma ei peaks selleks veel eraldi blogima oma eraelust ja mõtetest, kuigi ma olen täheldanud, et vaatamata ka nendele täiesti suvalistel aegadel ilmuvatele blogipostitustele, aktiveerub just siis mingi täiesti eraldi seltskond. Fännid on kindlasti liiga tugev sõnakasutus, aga inimesed, keda just konkreetselt minu mõtted huvitavad.. ning see paitab mu sisemist Lõvi tähtkujus elavat kassikest. 🙂
Aga Lõvi-kassike tahtis meeletut tähelepanu 20-aastaselt ja sinna-kanti. Tänasele Lõvi-kassikesele meeldib endiselt teatav tähelepanu (kellele ei meeldiks), aga see ei mõjuta (ammugi mitte ei domineeri) kuidagi mu tänaseid otsuseid, elu, ega enesetunnet. Edevus on hea, üldiselt edasiviiv jõud.. aga enesekindlus, teadlikkus ja analüüsivõime on veel paremad omadused. Enamasti olen täna “ei, aitäh” ütlejate liigas kui see, kes oma aega tasuta teistele kingib.
Tuleme tagasi. Ühesõnaga… Blogimise seisukohast oleks suht loogiline siinkohal panna punkt ja isegi seda postitust mitte avaldada…. Aga nüüd kargasid pähe Charlie Munger-i öelnud kuldsed sõnad: “Esimene kasvatamise reegel on: ärge iial ilmaasjata katkestage.” Katkestamine oleks asjatu, isegi kui blogimine pole regulaarne. See läheb kirja kui pluss blogimise kasuks.
Sama kuldsed oleksid muidugi ka sõnad, et kui kuskil kasvab midagi veel metsikumalt, siis võiks olla see teie “See üks asi“, nagu õpetavad Gary Keller ja Jay Papasan oma samanimelises raamatus, mis on väga hea raamat, reaalselt soovitan lugeda kuigi ma ei nõustu sealt 100%-liselt kõigega. Sest,…
Inimesed ei pea tegelema ainult ühe asjaga
Selleks, et olla edukas, selleks, et olla järjepidev, selleks, et saavutada midagi, ei pea eduraamatute õpetusi leht-lehelt näpuga järgima. Fookus on hea ning edu ei saavuta see, kes teeb kõige rohkem, kõik ei ole võrdselt tähtis ja kahtlemata on tõene, et enamik sissetulekutest tuleb väga väikesest osast teie tegudest – see on tõsi… aga elu ei ole ainult sissetulek, elu ei ole ainult eduõpik, mis õpetab absoluutset eduprintsiipi.
Tee oma to-do list päevaks, nädalks, kuuks ja veel parem aastaks. Pane sinna kõik oma mõtted ja hullused kirja. Ka see on eduraamatutes hea soovitus, et kahanda nüüd seda nimekirja poole võrra. Minu soovitus on aga kasvatada oma nö edu harjumust. Tee midagi, ükskõik mida, mis teeb sinust iga päev natuke parema inimese. Omanda harjumus, mis teeb sind paremaks, kasvõi natuke. Inimesed, kes kontrollivad oma harjumusi, saavad edukalt tegeleda ka erinevate asjadega. Õigete harjumustega harjunud inimesed ON edukamad kui teised. Harjumusi aga kujundame me ise!
Et mitte nüüd mõttest liiga kaugele kalduda, siis veel laiemalt vaadates, on hetkel ka NordenBladet tegevusnimekirjas küll kõrgel, aga mitte esikohal. NordenBladet on juba ligi 20-aastat Põhjamaades sisse töötatud usaldusväärne meediasait, mis on, jääb ja toimib. See ei vaja otseselt enam igapäevast “higistamist”. Ka missioon on NordenBladetil mujal kui tavapärastel nö rea meediasaitidel – me ei ole pelgalt äriettevõte, mille ainueesmärk on toota kasumit. NordenBladetil on tänu väga erilisele “omaniku isiklikule huvile ja rahastusele” võimalus jääda 100% ausaks ja sõltumatuks, sest NordenBladet ei elatu pelgalt reklaamitulust.
Sõltumatuse saavutamine ka elus on väga oluline. Minu elu muutus üli mõnusaks täpselt sellest hetkest, kui ma sain aru, et raha on piisavalt aga minu mindset laseks mul õnnelik olla ka puruvaesana.
Õige mõtteviis on väga oluline aga vaesana või rahahädas olles on üli raske või peaaegu võimatu seda õiget tunnetust saavutada. See on ka tõsi. Ma tunnen, et mul on tänaseks nii õige mindset kui ka piisav finantsseis…
Mis siis on minu NordenBladet-is blogimise plussid ja miinused?
PLUSSID
✔️ Isiklik bränd ja nähtavus – blogi on suurepärane platvorm, mis toetab vajadusel kõiki teisi tegevusi ja ettevõtmisi. Hea kanal nii olemasolevate kui uute loodavate brändide turundamiseks. Mida tihedamini postitan, seda rohkem tuleb juurde lojaalseid lugejaid. Reklaam NordenBladetis viiks mu toote nagunii suure lugejaskonnani aga oma blogi NordenBladetis loob isikliku ja erilise usaldusideme ning touch-i minu ja minu blogi jälgijate vahel.
✔️ Enesearendus ning loovuse väljendus – Blogi aitab tihti erinevaid mõtteid läbi mõelda ning neil settida. Regulaarne ideede kogumine, kirjutamine, pildistamine ja jagamine hoiavad loovuse elus.
✔️ Mõttekaaslaste leidmine – kasvab kogukond, kellelt saab inspiratsiooni, tagasisidet ja vahel praktilisi soovitusi.
✔️ Professionaalsed võimalused – regulaarne blogimine toob koheselt huvitavaid koostöid (põnevad ühisprojektid, lahedad üritused, meediakajastused, reklaam). Mina eraisukuna ja isikuliselt olen turundajale paljudes situatsioonides parem ja lihtsam valik kui kogu meediaplatvorm üldiselt.
✔️ Mälestuste talletamine – blogi on päevik, kuhu jäävad alles minu ilusad perehetked, reisid, käsitöö, kodused tegemised, aiatöö ja muud projektid. Hiljem on tore lugeda.
✔️ Põnevus tuleviku ees – blogi on natuke nagu loteriipilet. Kui sul seda ei ole, ei võida igal juhul. Põnev on mängida mõttega, et tänu blogile võib avaneda mõni just mulle suunatud huvitav tulevikuprojekt.
MIINUSED
❌ Aeganõudev – postituste kirjutamine, fotode valik, tõlkimine inglise, soome ja rootsi keelde võtab aega. Samuti nende jagamine sotsiaalmeedias on aeganõudev.
❌ Isikliku elu avalikkus – ma pole tänaseni päris kindel, kui “avaliku elu tegelane” ma soovin olla. Nii võimalus oma mõtteid jagada kui ka privaatsus on mõlemad parajalt head maiuspalad.
❌ Sisu laialivalguvus – olen loomult ja olemuselt väga mitmekülgne inimene. Mulle meeldivad ühtviisi nii tõsised teemad (a la börs, aktsiad, kinnisvara, masinõpe, programmeerimine, kvantfüüsika jne) kui lõbusad ja kerged teemad (loodus, reisimine, puhkamine, shoppamine, inimsuhted, armastus jne). Lisaks ealised iseärasused: meeldib kokata, aiandus meeldib, käsitöö meeldib. Siis veel lapsed ja nendega seotud teemad. Millest siis kirjutada, millest mitte? Blogipostitused oleks veits nagu rosolje.. või seda on kõikide 40+ aastaste elu?
❌ Surve järjepidevalt või kindlatel aegadel postitada – ebajärjekindlus ei aita blogil kasvada ja võib blogi kahjustada. Mulle aga ei meeldi surve. Näiteks kui ma olen plaaninud õhtul veini rüübata, siis mul pole mingit soovi hiljem maha istuda, ning oma päeva kellegagi jagada. Või siis vastupidi – äkki tuleb just hirmus soov kõike kajastada ning pärast on siis “mõnus” kahetseda.. hahaa.
❌ Ilusad hetked jäävad nautimata – vahel pilte või videosid tehes on tunne, et “kõik on sisu” ja pärishetkede nautimine läheb kaduma, sest iga kord on vaja pildistada/filmida.
❌ Alternatiivkulu – blogi on mulle pigem kulu kui tulu, sest nagu iga ettevõtja teab: “saamata jäänud tulu on kulu” ning sama aeg toob mulle programmeerides ja börsil aktsiatega kaubeldes (treidides) suurema tulu.
Kuus plussi, kuus miinust… viigiseis. See viitab sellele, et otsust ei saa teha ainult loogika põhjal.
Selle peale võtan appi 20. sajandi üheks mõjukaimaks äri- ja sotsiaalfilosoofiks nimetatud juhtimisteadlase Peter Ferdinand Drucker-i kuulsa tsitaadi:
“Parim viis ennustada tulevikku on seeluua”
Küsimus “Blogida või mitte blogida?” on tegelikult küsimus “Kas ma luban endal olla mitmekülgne ja kasutan kõiki oma kanaleid?”
Harjumused domineerivad minu edukust, edu ei seisne vaid ühes prioriteedis: Minu oma soovitus siin blogis oli kasvatada oma edu harjumust – teha iga päev midagi, mis teeb minust-sinust- kellesti natuke parema inimese – see on edu vundament. Blogimine võib olla üks neist väikestest, aga regulaarsetest parendavatest harjumustest, isegi kui see on harv ja ebaregulaarne.
Minu elu on mitmekülgne ja rikkalik segu tõsistest teemadest (börs, programmeerimine, meedia, NordenBladeti arendamine, ettevõtlus, lapse autism) ja kergetest (kokandus, aiandus, reisimine, shoppamine jne). See on minu isikupära ja see ei ole miinus, vaid minu unikaalne pluss! See on see, mis minu lugejaid tegelikult paelub.
Otsus langetatud: Ka blogimine on osa minu tulevikust, mida ma alles loon! Või kuna ma viimasel ajal olen ja elan Allaniga nii MEIE-stiili, siis ütleks, et:
blogimine on osa meie tulevikust, mida me alles loome!
Head vana aasta lõppu ja kohtumiseni uuel aastal! 🎆✨🎇🎉💖💝
NordenBladet –Reedel toimus Skúlanum við Streyminis pidulik tseremoonia, kus Fääri saarte ressursi- ja kaubandusminister Eirikur í Jákupsstovu andis neljale Sunda tuletõrjebrigaadi (Sunda Sløkkilið) liikmele üle hõbedased teenetemärgid pikaaegse ja ustava teenistuse eest.
Sunda valla poolt korraldatud ürituse avas vallavanem Eyðstein Zachariasen, kes tervitas kohalviibijaid. Seejärel pidas minister kõne ning andis meestele üle aumärgid.
Tunnustuse pälvisid järgmised päästjad:
Jón Láadal – 33 aastat teenistust Sunda tuletõrjes.
Símun Niclasen – 32 aastat teenistust Sunda tuletõrjes.
Helgi Elttør – 31 aastat teenistust Sunda tuletõrjes.
Magnus Madsen – kokku 27 aastat tööd päästeteenistuses, Sunda tuletõrjebrigaadi operatiivjuht alates eelmise aasta oktoobrist.
“Tänan teid teie ustava teenistuse, teie tugevuse ja teie vastupidavuse eest,” sõnas minister oma kõnes laureaatidele.
Pidulikust sündmusest said osa ka tunnustuse saajate pereliikmed, sõbrad ja kolleegid päästeteenistusest, kes olid tulnud veteranpäästjaid austama.
NordenBladet – Meil kõigil on mälusopis lapselik nägemus jõuluvanast: punane kuub, valge habe, põhjapõdrad ja aadressiks “Soome, Rovaniemi”. Tundub, nagu oleks see olnud nii aegade algusest. Aga tegelikult on see lugu soomlaste geniaalsest turundusest, ühest armastatud lastesaate raadiohäälest ja ootamatust diplomaatilisest visiidist, mis muutis Lapimaa igaveseks.
See on lugu sellest, kuidas soomlased “varastasid” Jõuluvana Põhjapooluselt ja andsid talle kodu.
I vaatus: Raadiomees, kes rääkis lastele saladuse (1927)
Enne 1920ndaid arvas maailm (eriti ameeriklased), et Jõuluvana elab Põhjapoolusel. Soomlaste jaoks oli see aga ebaloogiline – seal on ju ainult jää ja külm tuul, põhjapõdrad ei saa seal süüa sammalt!
Mängu astus mees nimega EinoMarkus Rautio, keda terve Soome tundis nime all Markus-setä (Onu Markus). Ta juhtis Soome Yleisradio ülipopulaarset saadet “Lastentunti” (Lastetund).
Ühes 1927. aasta saates teatas Onu Markus eetris kuulsa lause, mis muutis ajalugu:
“Jõuluvana (JOULUPUKKI) ei ela Põhjapoolusel. Ta elab Soomes, Lapimaal, Korvatunturil!”
Miks just Korvatunturi? Markus Rautio selgitus oli geniaalne ja laste jaoks täiesti loogiline:
Mäe kuju: Korvatunturi (“Kõrva mägi”) on kujuga nagu kolm suurt kõrva.
Funktsioon: Tänu nendele “kõrvadele” kuuleb Jõuluvana täpselt, mida lapsed üle maailma soovivad ja kas nad on sõnakuulelikud. See on nagu hiiglaslik looduslik radar.
Salapära: Korvatunturi asub sügaval metsikus looduses, täpselt Soome-Vene piiril. See on ligipääsmatu koht, mis sobis ideaalselt selgituseks, miks keegi Jõuluvana maja kunagi näinud polnud.
Sellest hetkest alates teadsid soome lapsed tõde aga maailm vajas veel veenmist.
II vaatus: Maailma esimene leedi külastas Soomet
Hüppame ajas edasi aastasse 1950. Rovaniemi linn oli Teises maailmasõjas Saksa vägede taganemise käigus peaaegu täielikult hävitatud. Linn oli tuhas, sillad purustatud, inimesed elasid äärmises vaesuses.
Siis saabus teade, mis pani kohalikud ametnikud higistama: Rovaniemisse tuleb visiidile Eleanor Roosevelt – USA varalahkunud presidendi Franklin D. Roosevelti lesk ja ÜRO Inimõiguste Komisjoni esimees.
Miks ta tuli? Eleanor Roosevelt ei tulnud otsima Jõuluvana. Tema missioon oli tõsine ja humanitaarne. Ta soovis näha:
Kuidas edeneb Lapimaa ülesehitustöö pärast sõda.
Kuidas kasutatakse UNRRA (ÜRO abiorganisatsiooni) toidu- ja riideabi.
Ja üks isiklik soov: ta tahtis külastada Polaarjoont.
III vaatus: Paanika ja onn keset tühermaad
Rovaniemi linnaisadel oli probleem. Polaarjoon jookseb linnast veidi põhja poolt, kuid aastal 1950 oli seal vaid tühi mets, soo ja miljonid sääsed (räkkä). Jah, just sääsed kaugel Põhjamaal! Kuigi me seostame Rovaniemit Jõuluvana ja lumega, on seal juunis täiesti tavaline suvi. Lumi on sulanud, päike paistab ööpäevaringselt (keskööpäike) ja temperatuur võib tõusta +15 kuni +25 kraadini. Kuna Eleanor Roosevelt maandus Rovaniemis 11. juunil 1950 ei olnud seal midagi vaadata – polnud isegi teed, kus peatuda. Kuidas viia maailma tähtsaim naine keset võsa ja öelda: “Palju õnne, siin see Polaarjoon on”?
Soome kiirreageerimine:
Vaid kaks nädalat enne visiiti otsustati ehitada Polaarjoonele väike vastuvõtuonn.
Arhitekt Ferdinand Salokangas joonistas projekti ühe ööga (legend räägib, et ta kasutas inspiratsiooniks vana palgiparvetajate onni).
Ehitusmeeskond eesotsas meister Jarl Sundquistiga töötas ööpäevaringselt. Palke toodi otse Ounasjoki jõest.
Kuna täpsed mõõtmisvahendid puudusid ja aega nappis, pandi onn püsti “umbes-täpselt” sinna, kus arvati polaarjoon olevat (hilisemad mõõtmised näitasid, et nad panid tegelikust joonest ca 100 meetrit mööda, aga see ei häirinud kedagi).
Pühapäev, 11. juuni 1950 Onn sai valmis täpselt hetkeks, kui lennuk maandus. Eleanor Roosevelt astus onni, jõi seal kohvi, saatis oma sõbrale (toonasele president Harry S. Truman) postkaardi – esimene kiri, mis saadeti “Polaarjoone postkontorist” – ja kiitis kohalikke nende vastupidavuse eest. Saates esimese postkaardi uhiuuest “Polaarjoone postkontorist” (mis oli toona lihtsalt üks laud seal onnis) maailma võimsaimale mehele, andis Eleanor sellele kohale koheselt rahvusvahelise tähtsuse.
IV vaatus: Kuidas onnist sai Jõuluvana kontor
See pisike onn, mida täna tuntakse nime all Roosevelt Cottage (vaata infot SIIT), jäigi sinna seisma.
Turistid, kes sõitsid Põhja-Norra poole (Nordkappi), hakkasid seal peatuma, et juua kohvi ja osta suveniire.
Kuna Markus Rautio oli juba loonud legendi (1927. a.), et Jõuluvana elab “kuskil siin lähedal”, hakkasid turistid küsima Jõuluvana järele. 1958. aastal pälvis Rautio selle lennuka laste jaoks välja mõeldud vastuse eest Soome Kultuurifondi tunnustusauhinna ning 1967. aastal omistati talle Teatterineuvose aunimetus (sõna-sõnalt „teatrinõunik”).
Soomlased panid pildi kokku: Korvatunturi on Jõuluvana kodu (privaattsoon), aga Rovaniemi ja see onn võiksid olla tema kontor, kus ta külalisi vastu võtab!
Aastal 1985 kuulutas Rovaniemi end ametlikult Jõuluvana Kodulinnaks (The Official Hometown of Santa Claus). Roosevelti onni ümber ehitati terve küla, peapostkontor ja vastuvõtukeskus.
5 x Rovaniemi (NordenBladet)
Faktide ja maagia sulam
Täna on Rovaniemi üks maailma tuntumaid turismisihtkohti. Aga selle sära taga on tegelikult südamlik lugu:
Onu Markus andis Jõuluvanale hinge ja aadressi (Korvatunturi).
Sõjajärgne puudus sundis soomlasi olema leidlikud.
Eleanor Roosevelt andis põhjuse ehitada esimene maamärk, millest sai kogu Jõuluvana Küla nurgakivi.
Tänaseks on sellest imelisest juhuste jadast kasvanud midagi palju enamat kui lihtsalt üks Põhjamaine turismimagnet. See on elav tõestus sellest, kui väga me kõik – olenemata vanusest – vajame usku imedesse ja kohta, kus muinasjutt saab reaalsuseks. Soome turundajad tegid ajalooliselt fantastilise töö!
Mõnes mõttes tuletab see “Jõuluvana kodu lugu” meile meelde, et tõeline jõuluime ei peitu mitte palkmajades ega polaarjoones, vaid inimestes endis – meie soovis luua rõõmu, hoida elus legende ja pakkuda killukest maagiat keset karget ja pimedat põhjamaa talve.
NordenBladet –Svalbard (eesti keeles sageli ka Teravmäed) on Norra kuningriigi osa, kuid eristaatusega Norra Arktika saarestik*, mis paikneb Mandri-Norra ja põhjapooluse vahel (umbkaudu 74°–81° põhjalaiusel). Ta on ühtaegu asustatud kogukond, rahvusvaheline teaduslabor, karmide ohutusreeglitega looduskaitseala ja geopoliitiline erand – koht, kus “tavalised” riigi-, piirirežiimi ja igapäevaelu eeldused enam päriselt ei kehti.
Allpool on 10 fenomeni, mida Svalbardi kohta on huvitav teada (ja mis ei pruugi olla laialt tuntud):
1) Svalbardi leping: Norra suveräänsus + teiste riikide võrdõiguslik majandustegevus
Enne 1920. aastat oli Svalbard n-ö ei kellegi maa, kus valitses seadusetus ja riigid vaidlesid maavarade pärast. Leping sündis Esimese maailmasõja järgsetel Pariisi rahukõnelustel kompromissina: suurriigid (nagu USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa) nõustusid andma saarestiku Norrale, kuid tingimusel, et nad ei kaota ligipääsu sealsele rikkusele.
Seega kuulub Svalbard Norrale – seal kehtivad Norra seadused ja riigikeeleks on norra keel. Samas on kõigil 48 lepinguosalisel – nende hulgas ka Eestil – õigus saarestikus vabalt ja võrdsetel alustel tegutseda (elada, kaevandada, äri ajada).
Seega kinnitas leping Norra suveräänsuse, kuid andis kõigi osalisriikide (praegu 48) kodanikele seal võrdse õiguse elada ja äri ajada (sh kaevandamine, kaubandus jm). Norra ei tohi saartelt tulu välja viia – kõik kogutud maksud peavad kuluma vaid kohapealse elu ülalpidamiseks. Lisaks on saarestik demilitariseeritud ehk sinna ei tohi rajada sõjaväebaase. Sisuliselt on tegemist ainulaadse rahvusvahelise tsooniga, kus kehtib küll Norra lipp, mida valitseb Norra, kuid mis on maailmale avatud.
2) Svalbard on Schengenist väljas – kuid sinna jõutakse tavaliselt Schengeni kaudu
Svalbard ei kuulu Schengeni alasse. Praktikas tähendab see, et Mandri-Norra ja Svalbardi vahel toimub piiri- ja tollikontroll ning reisijal peab olema pass või ID-kaart. Kui su kodakondsus eeldab Schengeni viisat, on sul Svalbardi minekuks (ja tagasi tulekuks) vaja viisat, mis lubab vähemalt kahekordset sisenemit Schengeni.
Svalbard (Teravmäed) on Norra kuningriigi osa, kuid eristaatusega Norra Arktika saarestik (foto: Väljavõte Google maps)
3) Eraldi maksurežiim: madalam tulumaks ja käibemaksu puudumine (kuid reeglid on detailirohked)
Svalbardis kasutatakse eraldi maksusüsteemi: palgatulul on madalamad määrad (nt 8% madalama astme puhul ja 22% kõrgema astme puhul vastavalt kehtivatele määradele). Samal ajal on oluline nüanss, et paljudel juhtudel võib inimene olla teatud olukordades jätkuvalt maksukohustuslane ka Mandri-Norras — seega “madal maks” ei ole automaatne ega universaalne.
4) Rahvastik ei ole lihtsalt “üks number”: Svalbard peab eraldi rahvastikuregistrit ja statistikat avaldatakse poolaasta kaupa
Norra statistikaamet (SSB) avaldab Svalbardi asulate rahvaarvu poolaasta lõikes, eristades mh Longyearbyenit/Ny-Ålesundi ning Vene asulaid (Barentsburg/Pyramiden) ja Poola Hornsundi jaama. Registri loogika on eriline: Longyearbyenis ja Ny-Ålesundis hõlmab register neid, kes plaanivad elada üle 6 kuu, ning eristatakse ka “Mandri-Norras registreeritud” ja “välismaalt (või puuduliku lähteinfoga)” elanikke.
Kes elavad Svalbardil ja kui suur on elanikkond?
Asulad ja kogukonnad
Svalbardi püsiasustus koondub peamiselt Spitsbergeni saarele ning mõnda üksikusse uurimis- või kaevandusasukasse:
Longyearbyen – suurim asula ja Norra halduslik kese; teenused, kool, turism, teadus (sh UNIS) jm.
Ny-Ålesund – rahvusvaheline teadusasula ja mõõtmisjaamade võrgustik.
Barentsburg – Vene kaevandus- ja kogukonnaasula koos hotellide/teenustega; oma taristu ja institutsioonid.
Pyramiden – endine Nõukogude kaevanduslinn, tänapäeval suures osas “külmunud ajas” turismi- ja hooldusfunktsiooniga (püsielanikke väga vähe, hooajaliselt rohkem).
Hornsund – Poola polaarjaam (püsitiim väike).
Rahvaarv (ametliku statistika järgi)
SSB viimaste avaldatud poolaastanumbrite järgi (2025. aasta II poolaasta, s.o 1. juuli 2025 seisu lähis) oli: Longyearbyen + Ny-Ålesund: 2528 elanikku; Barentsburg + Pyramiden: 343 elanikku; Hornsund: 10 elanikku. Kokku teeb see ligikaudu 2881 inimest.
Kas Svalbardil “on lihtne elama asuda”?
Svalbardis ei nõuta välismaalaselt eraldi elamis- ja tööluba samal viisil nagu Mandri-Norras, kuid sissepääs ja elamine ei ole “tingimusteta”: kehtivad eraldi reeglid, ning kuberneril (Sysselmesteren) on õigus tagasi lükata inimesi, kes ei vasta nõuetele (nt puuduvad elatusvahendid). Praktikas soovitatakse enne tulekut kindlustada töö ja elukoht, sest elamispind on piiratud ja kallis.
5) Enamik Svalbardist on kaitse all – ja seda mitte ainult maismaal
Svalbardis on looduskaitseala ulatus erakordselt suur: ligikaudu 65% maismaast ja umbes 84% territoriaalvetest on erinevate kaitsekategooriate all (sh rahvuspargid ja looduskaitsealad). See seab liikumisele ja tegevustele (eriti väljaspool asulaid) reaalseid piiranguid.
6) Kultuuripärand: “1946 piir” ja 100 meetri kaitsevöönd – ka luukillud ja vaalapüügi jäänused loevad
Svalbardis on kultuurimälestiste kaitse üllatavalt lai: kõik enne 1946. aastat pärinevad mälestised on automaatselt kaitse all, lisaks on inimhaudade jäljed ja teatud luuleiud kaitstud sõltumata vanusest. Paljudel objektidel on 100 m kaitsevöönd, kus nt lõkke tegemine ja (mõnes kohas) telkimine on piiratud.
7) Ny-Ålesund on “raadiovaikne” teadusasula: Wi-Fi ja Bluetooth võivad olla keelatud
Ny-Ålesund ei ole lihtsalt põhjapoolne küla, vaid rahvusvaheline teaduskeskus, kus teadusmõõtmisi kaitstakse ka elektromagnetilise müra eest. Seal kehtib raadiovaikuse põhimõte ning teatud sagedusvahemikes (sh tavalised Wi-Fi/Bluetoothi alad) on kasutus piiratud suures, kuni ~20 km ulatuses alas.
8) Svalbardi Globaalne Seemnevaramu: permafrost kui “passiivne turvasüsteem”
Longyearbyeni lähedal asub maailma tuntuim varuseemnete hoidla, mis on rajatud mäe sisse ning toetub Arktika külmale ja permafrostile; seemneid hoitakse täiendava jahutusega standardil –18 °C. Hoidla avati 2008 ja toimib pigem “seifina” (hoiustajad omavad oma seemneid; avalikkusele ei ole see tavapäraselt avatud).
Seda kohta kutsutakse tihti inimkonna toiduvarude ‘Noa laevaks’. Sinna saadavad oma seemnepankade koopiaid riigid ja instituudid üle terve maailma – sisuliselt on seal riiulitel kõrvuti nii USA kui ka Põhja-Korea jne. kastid ehk see koht on poliitikast kõrgemal. Hoiustatakse eelkõige põllukultuure, mis on meie ellujäämiseks kriitilised: nisu, riis, mais, kartul ja sajad teised. See on ülemaailmne varuplaan halvimaks stsenaariumiks: kui mõnes riigis peaks kohalik seemnepank hävinema (näiteks sõja, üleujutuse või tehnilise rikke tõttu), saab Svalbardist võtta puutumata ‘varukoopia’ ja need sordid uuesti kasvama panna.
Platåbergeti lähedal paiknev Svalbardi satelliidijaam (SvalSat) on polaarorbiite teenindava maajaamana geograafiliselt erakordses kohas: see võimaldab paljusid polaarorbiidil satelliite “näha” väga sagedasti. Euroopa Kosmoseagentuur on rõhutanud selle rolli polaarsete maajaamadena.
10) Permafrost ei ole “igav külmunud pinnas”: sulamine mõjutab maju, teid ja pärandit
Svalbard soojeneb kiiresti ning permafrost’i soojenemine/sulamine on väga praktiline probleem: see võib kahjustada hooneid ja taristut ning suurendada maalihete ja laviinide riski, lisaks ohustab rannikul kultuuripärandit erosiooni kaudu. Svalbardis tehakse permafrost’i seiret ning teema on kohaliku elukeskkonna keskne risk.
Lisaks (geoloogia “boonus”):
Svalbard on teadlastele nagu avatud ajalooraamat. Kuna seal puid ja põõsaid peaaegu ei kasva, on maapind paljas ja miljoneid aastaid vanad kivimid ning luud on kõigile näha.
Sealt on leitud hiiglaslike merekoletiste (eelajalooliste sisalike) luid, kes elasid seal ammu enne dinosauruseid. Need leiud on üliolulised, sest need näitavad, kuidas elu Maal uuesti tärkas, pärast seda kui suur katastroof oli enamiku liike hävitanud.
Kas turist saab Svalbardile minna? Jah – ja enamasti on see lihtsam, kui välja paistab
Kuidas kohale jõuda
Lennukiga: peamine värav on Longyearbyeni lennujaam (LYR). Aastaringselt toimuvad regulaarsed lennud eeskätt Oslo kaudu, ning piletid/ühendused leiab näiteks SAS-i ja Norwegi veebidest.
Dokumendid ja piiri-/tollirežiim (oluline detail)
Kaasa tuleb võtta pass või ID-kaart.
Svalbard on Schengenist väljas, seega Mandri-Norra ja Svalbardi vahel toimub piiri- ja tollikontroll.
Kui vajad Schengeni viisat, peab see olema sageli double-entry, et saaksid pärast Svalbardi reisi Mandri-Norra kaudu tagasi liikuda.
Ohutus ja reeglid: miks “lihtsalt jalutama” ei minda
Jääkaru risk on reaalne. Asulatest väljaspool liikumisel nõutakse sobivaid vahendeid jääkaru peletamiseks; seetõttu käivad turistid praktiliselt alati giidiga.
Looduskaitse- ja liikluspiirangud on ranged: näiteks on mootorliiklus väljaspool teid üldpõhimõttena keelatud, eranditega ja lubadega.
Metsloomade häirimine on karistatav: näiteks jääkaru ei tohi asjatult häirida ning teatud distantsid ja käitumisreeglid on seaduses kirjas.
Lähiaastatel lisandub turismis veelgi standardeid: Norra on kehtestanud uue väliohutuse regulatsiooni, mille raames giidide heakskiitmise süsteem ja kohustus kasutada heakskiidetud Svalbardi giide jõustub etapiviisiliselt (kohustuslik kasutus alates 1. juulist 2027).
Ekspeditsioonikruiisid on suur osa suvisest külastusmustrist, sageli koos maabumiste ja rangete keskkonnareeglitega.
Ny-Ålesund ja mitmed kaitsealad on “teadus esikohal” põhimõttega ning külastus võib olla piiratud või erikorraldusega.
Huvi korral leiate rohkem infot ka veebilehelt Visit Svalbard.
___________________________ * Svalbard on Norra Arktika saarestik (Norwegian Arctic archipelago), aga “Arktika” hõlmab lisaks Svalbardile ka Gröönimaa, Islandi põhjaosa, Põhja-Kanada, Alaska, Vene Arktika ning muid piirkondi.
