NordenBladet – Sõudmise ja Aerutamise klubi “Tartu” (SAK Tartu) ridadesse kuuluv sõudja Hanna-Liisa Ennet (38) püstitas aprilli algul maailmarekordi tehes läbi sisesõudmise ultradistantsi 1000 kilomeetrit, mida Eestis seni vaid kaks meessportlast (Rait Merisaar ja Rainer Saad) tandemisõiduna on läbinud, olles seega praegu ainus naine Eestis, kes on läbinud selle ülipika distantsi ning pealekauba teinud seda individuaalsõiduna – see tähendab, et ta läbis kogu 1000 km pikkuse distantsi üksinda, ilma paariliseta ehk siis täpsemalt ilma sõiduvahetusteta.

“Põhiline eeldus 1000 km läbimisel on soov see distants läbida. Kui motivatsioon on leitud, siis tuleb harjutada ergomeetril istumist ja hakata järjest meetreid koguma, et liikumisaparaat kohaneks ja kujuneks lihasvastupidavus. Oluline on sõita õige tempoga ja koormust nii ajastuse kui lihasgruppide töö seisukohast võimalikult ühtlaselt jagada,” ütles ultrasõudja Hanna-Liisa Ennet NordenBladet.ee´le.

“Tuhande kilomeetri sõit on kindlasti minu senise elu kõige suurem elamus. Eriliseks muudab selle kogemuse teadmine, et maailmas on küllalt vähe neid „hullumeelseid”, kes selle katsumuse on otsustanud ette võtta ning ühtlasi ka suutnud selle edukalt läbi teha. Miljoni meetri kogukond on väike, aga üliäge! Siinkohal tuleb kindlasti tõdeda, et õhinapõhise üksiküritajana siiski enamasti kaugele ei jõua ning õnneks oli minulgi imeline tugitiim, kellele soovin avaldada südamest tänu sel nädalal minuga koos pingutamast, abistamast, juhendamast, kaasa elamast,” lisas Ennet.

Kes sõitis: Hanna-Liisa Ennet (38a), miljon meetrit individuaalselt
Millal sõitis: esmaspäev, 2 aprill 2018 kl 02.00 am – esmaspäev, 9 aprill 2018 kl 01.00 am
Kus sõitis: Tartu linna sõudebaas, SAK Tartu, Ranna tee 3, Tartu, Eesti
Millega sõitis: Concept2 ergomeeter, mudel D, monitor pm5
Kes kontrollis: Rait Merisaar, SAK Tartu
Mis kategooria: naised 30-39 a, raskekaal

Väljavõtteid Hanna-Liisa Ennet´i spordipäevikust:

Ultradistantsi läbimise mõte tekkis esmakordselt vast eelmise aasta novembris, mil Tartu sõudeklubi treener ja ultrasõudmise maailmarekordiomanik Rait Merisaar saatis mulle lugemiseks kokkuvõtte individualse 1000 km sõidu kogemustest ja elamustest selle ülipika distantsi läbinud sõudja David Plumb’i sulest. Too kirjatükk oli muidugi esmalt oma sisu poolest väga erakordne ning lisaks ka väga huvitavalt kirja pandud. Nii lugesingi seda sõudmise lugu päris mitmeid kordi ja hakkasin mõtlema, kas ehk minagi ei võiks midagi sarnast proovida.

Detsembris oli mõte juba juurdunud ning jaanuaris asusin juba konkreetseid samme astuma ning katsetasin distantsi läbimist „Virtual Team Challenge” raames pikema ajaperioodi jooksul – läbisin veidi üle tuhande kilomeetri 31 päevaga. Kuid minu eesmärgiks oli saanud midagi enamat. Tahtsin sõita tuhat kilomeetrit läbi võimalikult lühikese aja jooksul. Veebruaris rääkisime treeneriga sõiduplaanist ning veebruarikuu ja märtsi algusega saigi valmis väga täpne ajakava.

Tuhat kilomeetrit oli plaanis läbida seitsme päevaga. Kalendripäevade arvestuses siiski kulus ka tükike kaheksandat, kuid kui võtta aluseks stardikellaaeg, siis sai tuhat kilomeetrit vaat et täpselt seitsme ööpäevaga läbi sõidetud.

Sõit oli üles ehitatud poolmaratonide kaupa: hommikune sessioon kolm poolmaratoni ning õhtune sessioon neli poolmaratoni. Ühe poolmaratoni pikkus on 21097m ning selle läbimiseks kulub minul normaalselt kuni kaks tundi (enamasti 1:40 … 1:50). Miljoni meetri sõiduplaanis oli läbida iga päev seitse poolmaratoni – v.a. neljas päev, kui kava nägi ette pool koormust ehk neli poolmratoni ning kõige esimene päev, mil oli ette nähtud läbida kaheksa poolmaratoni. Pikkade distantside puhul võis ennustada tavalisest madalamat sõidutempot, sest tuhande kilomeetri sõidutempo nädala jooksul ei saa olla sama, mis on tempo tavatreeningule puhanud lihastega saabudes ja ühekordselt poolmaratoni distantsi läbides.

Start oli kavas kell 02.00 vastu esmaspäeva, 2. aprilli hommikut. Edasised stardid järgnevatel päevadel olid algusega kell 03.00. Esimese päeva lõpuks oli kavas läbida 168 km, teise päeva lõpuks 315 km, kolmanda päeva lõpuks 462 km, neljanda päeva lõpuks 546 km, viienda päeva lõpuks 693 km, kuuenda päeva lõpuks 840 km ning viimase päeva lõpuks kogudistants 1000 km. Plaanist suutsin kogu nädala jooksul kinni pidada, seega ei tekkinud kordagi hirmu, et plaan on vaja ümber teha või et oleks põhjust mõelda katkestamise peale. Vaid korra oli treeneriga kümneminutiline tõsine vestlus ja arutelu, kuidas plaaniga edasi minna, kuna kolmanda päeva viimane sõidulõik oli jäänud plaanitust hilisemale kellaajale ning seetõttu mõlgutasin mõtet, kas teha nädalakavas mingeid kohandusi. Plaan jäi siiski paika algsel kujul tänu treeneri kogemustele ning sisendusjõule, seega läbisin puuduva lõigu samal õhtul ning edasise nädala jooksul muudatuste mõtteid enam ei kerkinud.

Väikseks erandiks kujunes mõneti siiski kõige viimane päev, mil start lükkus poolteist tundi edasi eelneva õhtu hilisema lõpetamise tõttu – magama sain südaöö paiku ning kavandatud kella poole kolme asemel ärkasin alles kell pool neli hommikul – ning start hilines ka seepärast, et randmed olid sadade kilomeetrite läbimisest valusaks ja tuimaks jäänud ning käsi ei saanud värkselt ärganuna tööle enne pooletunnist mudimist.

Kõige raskem hetk oli päev enne starti. Eelnev nädal oli möödunud kiirustades ning erinevaid ettevalmistusi tehes, asju valmis seades, tegevusi läbi mõeldes ja veel viimseid kaupu soetades. Lõunapausid läksid märkamatult mööda ja jõuvarude täiendamise asemel hoopis kaotasin paar kilo nii vahelejäänud toidukordade kui ka kiirustamise ja veidi suurema muretsemise tulemusel. Kaks päeva enne starti pidin ka puhkama ning seega ei teinud tavapärast trenni, nagu olin harjunud. Keha reageeris kõigile nendele muudatustele ning päev-paar enne ürituse algust oli mul tekkinud nohu ning väike palavik. Mõlemad nähud kirjutan siiski ootusärevuse arvele ning seetõttu ei tulnud ka mõttesse teha mingeid ümberkorraldusi stardi ajastuses.

—-

Aprilli esimesel nädalal läbisin ergomeetril individuaalsõiduna miljon meetrit (1000 kilomeetrit). Sisesõudmise ultradistantsi miljon meetrit on Eestis seni vaid kaks meessportlast – Rait Merisaar ja Rainer Saad – tandemisõiduna läbinud. Ülipikk distants on koormus nii kehale kui vaimule, eeldades ettevalmistusi ja planeerimist ning mõnel määral julgust valida liikumiseks piltlikult öeldes rohtunud ja veel sissetallamata teerada.

Huvitavamaid küsimusi kogu ettevõtmise juures ongi ehk motivatsiooniküsimus: miks tahta veeta nädal aega sõudeergomeetril kilomeetreid kogudes? Võib vast tunduda põnev treenida järjest tund, kaks tundi, kümme tundi, lausa kakskkümmend neli tundi – aga milleks istuda ergomeetril nädal aega järjest?

Üks variant on küsida vastu läbi eituse: aga miks mitte?

Miks ei peaks end keskmisest raskema ülesandega proovile panema ja miks ei võiks inimene tundma õppida oma võimete piire ning võimalikke reaktsioone rasketes olukordades? Puutudes kokku tundmatu ning mahuka ülesandega kipume sageli ülesande tähtsust võimendama ning muserdame ennast pelgalt mõtlemisega, jõudmata tegevuseni. Tagasi vaadates tunduvad varem kaalukana tundunud ettevõtmised mõnikord üsna tavapärased või vähemasti küllaldaselt jõukohased ning see lahknevus alles eesseisva ja juba tehtu tähtsustamises on sageli takistus, mis hoiab meid tagasi uusi asju proovimast ning suurelt unistamast ja julgelt planeerimast. Kleebime ülesandele automaatselt sildi „suur ja vastutusrikas”, selle asemel, et jagada tervikülesanne väikesteks osadeks ja etappideks ning asuda tegutsema „päev korraga”, end protsessi käigus terviku mahust liigselt häirida laskmata.

Minu jaoks oli sõiduga võrdväärselt suur seiklus sõidu planeerimine. Üks mu eeskuju, olümpiavõitja Sir Steve Redgrave on suurt tähelepanu pööranud visualiseerimise efektiivsusele – millekski valmistumisel on tavalise harjutamise kõrval vähemalt sama oluline see üritus eelnevalt vaimusilmas läbi teha ning kujutada ennast konkreetsesse võistlusolukorda koos kõigi üksikasjadega. Näiteks kujutada ette – kui olen veetnud ergomeetril päeva, kaks päeva, kolm päeva, siis millised mõtted võiksid tekkida, millised soovid, millised tujud, mida võiksin tahta süüa, mida teha sõidupauside ajal. Kui need vastused eelnevalt valmis mõelda, siis sõidu ajal on tunduvalt lihtsam tegeleda üksnes meetrite kogumisega ning ootamatuste välistamisel on ka madalam ka ärevuse ja hirmu tase võimalusest, et miski võiks määravalt takistada ülesande täitmist ning sundida üritust katkestama.

Ettevalmistusperiood jäi tegelikult äärmiselt lühikeseks, kuid suurest soovist kannustatuna valmis siiski toimiv tegevuskava ning nende paari kuu jooksul mobiliseerisin end sedavõrd, et kavandatud sõidunädalaks jõudsin nii emotsionaalselt kui füüsiliselt saavutada vajaliku vormi ning jõudsin parasjagu valmis ka logistiliste ja tehniliste ettevalmistustega. Jaanuar oli oli olnud võistluskuu, seega veebruaris pigem taastusin ning jälgisin taastumise iseärasusi, kuna suure pingutuse puhul ei lõpe üritus kohe finišijoonel, vaid alles taastumisperioodi järel. Käisin spordiarsti juures, et kontrollida üle tervisenäitajad ning mitte seada oma tervist ohtu – koormustesti näitajad olid väga head ning see lisas enesekindlust ja meeldivat ootusärevust. Märtsi alguses olid treeningud peale üleminekufaasi uuesti suurema koormusega, märtsi lõpus treenisin taas vaid tavakoormusel, et energiat koguda ning säilitada väsimuse ja treenituse õiget balanssi. Nädal enne üritust võtsin töölt puhkuse, et rahulikult läbi mõelda sõidukava ning algava nädala pingeline päevaplaan, see endale omaseks teha ning saavutada valmisolek nädala jooksul maksimaalselt panustada, teades, et kui kõik plaanipäraselt kulgeb, on nädal hiljem võimalik pingutuse vilju maitsta. Juba varakult olin vaadanud üle vajaliku spordivarustuse, kindluse mõttes väga mitmed komplektid – treeningsärgid ja retuusid, spordipesu, botased. Samuti oli kokku pandud põhjalik esmaabipakk, olemas joogipudelid ja spordijoogid ja koostatud toidunimekiri.

Eelviimasele päevale enne ürituse algust jäi algava nädala toiduvarude hankimine – see toidureserv sai igati rohke ning kohe oli üks mure vähem, et vähemalt nälg kallale ei kipu! Kuna eelnevalt olin pööranud tähelepanu tervislikele toiduprotsjonitele, süües vähemalt kord päevas sooja sööki ning liha ja piimatooteid, siis sõidunädala jooksul sain mõnel määral lasta selle tagavara kulul liugu. Miljoni meetri sõidu ajal tarbisin põhiliselt vedelikku, peamiselt spordijooki. Ühe poolmaratoni (21097m) jooksul kulus keskmiselt umbes 500ml vedelikku. Sõidupauside ajal sobisid turgutuseks peamiseks vedelel kujul toidukaubad – maasika ja banaani proteiinijook, samuti rabarberikissell. Kogu nädala jooksul soolase toidu järele isu ei tekkinud ja seda tarvitasin üksnes kohusetundest väikestes kogutes – nii aktiivse liikumisplaani juures tervet taldrikutäit ühekorraga süüa ei oleks jõudnudki.

Eriline tänu:
Rait Merisaar – ettevalmistused, nõuanded ja eeskuju

Tugitiim:
Rait Merisaar, Piret Väljaots, Anneli ja Jüri Ennet, Liisi Toom, Ardi Sažko, Marian Hiire, Eve Külasalu, Rachel Kõllo, Maris Kaurov, Vahur Soosaar

Lisaks soovin meeles pidada ka kõiki neid, kes varem ja muul moel on olnud inspiratsiooniallikaks ning on olnud iidolid, sõbrad, treeningpartnerid, mõttekaaslased ja eeskujud spordis:
Olümpiavõitja Sir Steve Redgrave, David Plumb, Ian Holmes, Tiina Kapten, Rainer Saad, Markel Pärnsalu, Kevin Kriisa, Aleksei Lipintsov, Andres Siiman.

https://www.instagram.com/p/Bg5xLf3gTek/?taken-by=hannaliisa.ennet

Fotod: Hanna-Liisa Ennet´i erakogu

Samal teemal:
Liigume.ee: Tartus on sündimas enneolematu maailmarekord

Concept2 miljon meetri rekordilehekülg

Hanna-Liisa Ennet´i sõidulogi Concept2 keskkonnas

Hanna-Liisa Ennet´i sõidulogi (Instagram)