NordenBladet — Mürgiste taimede söömisega kaasneb tavaliselt halb enesetunne, kõhuvalu, oksendamine ja kõhulahtisus. Mürgituse puhul tuleb süüa koheselt söetablette ning teavitada mürgituskeskust. Põhjamaades kasvab mitmeid vähem või rohkem mürgiseid taimi. Aedades kasvavatest taimedest on kõige mürgisem jugapuu, mille okkad ja seemned on mürgised.

Põhjamaade mürgisemate taimede hulka arvatakse ka surmaputk ja mürkputk, mis kasvavad põldudel ning koera-pöörirohi, kuradi trompet, oleander, riitsinus ja harilik sügislill.

Mürgituse kahtluse korral tuleb helistada Soomes olles mürgituskeskuse telefonil +358 9471977 ning võtta söetablette, Eestis vali 112. Söetabletid takistavad enamiku mürkide imendumist organismi. Seetõttu tasub hoida söetablette kodus, suvilas ja reisil olles eriti lastega peredes.

Soomes on taimemürgitused väga haruldased ning viimastel aastakümnetel pole olnud ühtegi surmaga lõppenud mürgitusjuhtumit. Seenemürgituse tagajärjel on surnud üheksa inimest.

Taimemürgituse juhtumid on ohtlikud alla 6-aastastele lastele. Selles eas panevad lapsed erinevaid taimi suhu ja võivad saada mürgituse. Mõned taimed, mida peetakse mürgisteks nagu maikelluke pole tegelikult sedavõrd ohtlikud, sest mürk ei imendu läbi maoseina. Väike kogus ei põhjusta mingeid vaevusi. Soomes aga küsitakse mürgistuskeskusest infot põhiliselt just maikellukeste kohta.

Nüüd aga 10 Põhjamaades leiduvat kõige mürgisemat taime:

Sinine käoking (Blue Aconitum napellus)

Sinist käokinga peetakse Euroopa üheks mürgisemaks taimeks. Sinist käokinga kasvatatakse meil vahel ka iluaedades. Inimesele on surmavaks annuseks 2…4 grammi juuremugulaid või 3… 6 tuhandikgrammi puhast käokinga mürki. Laste puhul on juhtunud õnnetusi sedaviisi: kingakujuline õis meenutab koos kroonlehtedest tekkinud nektarimahutitega vankrikest koos kahe hobusega. Neid mänguks noppides satub taime mahl kätele, imbub läbi naha ja tekitab raske lööbe. Õnnetus võib juhtuda näiteks sügelema hakanud kohta keelega lakkudes: nõgese kõrvetus tundub ju nii vähem valus. Sarnasuse tõttu selleri juurtega on aga söödud nii selle taime lehtede salatit kui ka juuri. Mürgistus ilmneb juba mõne minutiga pärast taime söömist. Arstidel õnnestub inimest käokinga mürgistusest harva päästa. Surma põhjuseks saab südame- või hingamislihaste liikumatuks muutumine.

Surmavalt mürgine on kogu taim!

Verev sõrmkübar (Digitalis purpurea)

Kasvatatakse ilu- ja ravimtaimena. Omapärase õisikuga verev sõrmkübar väärib kohta igas poolvarjulises peenras. Säravroosad kellukesekujulised õied on rikkalikult täidetud tumepurpursete täpikestega. Jäigalt püstise vormiga taime lehestik püsib rohelisena terve hooaja vältel. Suurepärane nii massistutuseks, peenrale kõrgema aksendi lisamiseks, kui ka suuremasse konteinerisse. Seemnest valminud uued beebitaimed võib julgelt ümber istutada. Ideaalne lõikelilleks.

Mürgine on kogu taim!

Harilik jugapuu (Taxus baccata) 

Harilik jugapuu on jugapuuliste sugukonda jugapuu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu. Jugapuu kasvab 10–20, erandina kuni 28 meetrit kõrgeks. Tüve koor on hallikaspruun kuni punakas. Oksad on rõhtsad ja tipuosas veidi tõusvad. Külgpungad on äraspidimunajad, tömbi- või ka teravatipulised. Ladvapungade kuju on varieeruv tervamunajatest kuni kerajateni, kuid suuruselt ei ületa nad külgpungi. Okkad on kuni 4 cm pikkused ja 3 mm laiused, raolised. Jugapuu paljuneb peamiselt seemnetega. Ta õitseb märtsis-aprillis ning viljad valmivad septembris-oktoobris. Jugapuu viljad, marikäbid, on küpsena punased. Seemned on väga mürgised, vilja muu osa ei ole mürgine. Jugapuu paljuneb kergesti ka pistokstest. Jugapuu kasvab aeglaselt, kuid võib elada neli tuhat aastat vanaks. Jugapuud paljundavad sageli linnud, süües nende vilju. Linnu pugus seemned ei seedu ja on pärast täiesti idanemisvõimelised.

Mürgised on eelkõige jugapuu okkad ja seemned. Nad sisaldavad väga mürgist alkaloidi taksiini, peale selle veel melosiini ja efedriini, mis on vähem mürgised. Seemnerüü (arill) on magusamaitseline ja aromaatne ning pole mürgine, kuid seda ei tohiks siiski süüa, sest kogemata võib alla neelata ka mürgiseid seemneid. Loomad, kes söövad jugapuu marju, surevad.

Inimestel on raskeid mürgitusjuhtumeid esinenud jugapuumarjade kasutamisel abordi esilekutsumiseks. Samuti on ajaloost teada juhtumeid, kus jugapuumarju kasutati endalt elu võtmiseks (näiteks räägitakse Caesari “Gallia sõdades” eburoonide kuningast, kes aastal 53 eelistas surma jugapuumarjade läbi roomlaste kätte vangi langemisele).

Mürgistusnähud ilmnevad paari tunni jooksul ja algavad tugeva oksendamisega, millele järgnevad valud maos. Tekib kõhulahtisus ja peapööritus, pupillide laienemine ja teadvusetus. Pulss muutub algul kiiremaks, siis aga nõrgemaks. Surm saabub krampide sagenedes südametegevuse ja hingamise lakkamise tõttu.

Mürgised on eelkõige okkad ja seemned!

Täpiline surmaputk (Conium maculatum)

Täpiline surmaputk on sarikaliste sugukonda surmaputke perekonda kuuluv kaheaastane rohttaim. Taim kasvab 60–120 (harvem 180) cm kõrguseks. Õitseb Eestis juunist septembrini. Osakatis ja katis koosnevad 3–5(6) kolmnurksest lehekesest, mis on alusel sageli kokkukasvanud ja allapoole kaldu. Osakatis enam-vähem ühekülgne, osasarikast lühem. Viljad paljad, kerajad, lainetäkiliste roietega. Liitsarikad 12–20 kareda kiirega. Lehed kaheli- või kolmelisulgjad, üldkujult laikolmnurksed, hallikasrohelised, paljad, kuni 50 cm pikad. Vars paljas, harunev, vahel sinaka kirmega, alusel punakate laikudega. Õied valged. Taimel ebameeldiv lehk.

Täpilise surmaputke kasutamisel on väga pikk ajalugu. Antiik-Kreekas hukati sellega kurjategijaid. Siiski on vaieldud selle üle, kas kreeklased kasutasid hukkamiseks surmaputke või mürkputke, sest surmaputke nimetati vanas kirjanduses samuti cicuta. Platoni kirjelduse järgi Sokratese surmast võib oletada, et oli tegu oli surmaputkeleotisega. Kui lugeda Simon Pauli kirjeldust aastast 1648, siis pole kahtlust, et taim, mida ta nimetab cicuta’ks, on tegelikult surmaputk.

Carl von Linné valis selle taime ladinakeelseks nimetuseks Conium (lähtudes kreekakeelsest sõnast konos, mis tähendab ‘vurrkanni’, sest kogemata söömine kutsub esile peapööritust; kone – “surmamine”).

Täpilist surmaputke on kasutatud meditsiinilistel eesmärkidel. Kuni 20. sajandini oli ta kasutuses valuvaigistina. Õiges koguses on surmaputkel valuvaigistav toime. Välispidisel kasutamisel on selle taime mahlal tuimestav mõju.

Mürgine on kogu taim!

Mürkputk (Cicuta)

Mürkputke perekonda kuulub neli mürgist liiki. Kõik liigid on mitmeaastased rohttaimed, mis kasvavad kuni 2,5 meetri kõrguseks. Neil on iseloomulikud rohelised või valged õied, mis on koondud sarikjasse õisikusse. Liikide levilaks on põhjapoolkera parasvööde, peamiselt Põhja-Ameerika ja Euroopa. Kasvukohtadeks niisked niidud, jõekaldad ja muud niisked kohad. Taimed on eksitavalt sarnased mitmete sarikaliste sugukonda kuuluvate söödavate ja mürgiste taimedega.

Mürgine taim!

Koera-pöörirohi (Hyoscyamus niger)

Koera-pöörirohi on laialt tuntud taimenimi, kuigi teda ennast võib harva kohata. Taim jääb kergesti meelde oma iseloomuliku välimuse ja veel omapärasema lõhna tõttu. Koera-pöörirohu lõhn meenutab roiskumaläinud raipe oma. Viimase tõttu ei söö teda kariloomad kuigi meelsasti, küll aga võivad teda närida näiteks koerad, kes iga lihalõhnalist asja uudistavad. Sellepärast on tema nimedes ka nii sageli “koera” kasutatud. Peale koerapöörirohu on tal veel lugematul hulgal sama tabavaid nimesid: näiteks hullukoerarohi, koerapeajuured, lollikoerarohi, maruhein ja rumalakoeralill. Need täpsustavad nime teist poolt. See taim võib koera segaseks ajada. Teda olla isegi sel eesmärgil kasutatud: vihamehe koerale viidi koera-pöörirohu keeduvees leotatud leivaviil, koer sõi selle ära ja läks maruvihaseks, ka oma peremehe peale. Samas võis aga juhtuda ka nii, et koer ei näinudki enam oma peremeest, suri enne ära.

Kuid mõistagi ei ole koera-pöörirohi ohtlik vaid koertele. Kõik selle taime osad on mürgised ja võivad inimese seedeteedesse sattudes põhjustada isegi kõige kurvemaid tagajärgi. Koera-pöörirohu leotis kuulus varem ka kurjategijate rikkalikku arsenali. Tema mürgistusnähtudeks on janu tekkimine, peapööritus ja oksendamine, seejärel võivad tekkida krambid ja märatsemishood, imelikud kujutluspildid ja mis kõik veel. Seega ei ole koera-pöörirohu mürgistuse kahtluse korral nalja ja tuleb võimalikult kiiresti kutsuda kiirabi. Enne arstide saabumist võib aga kannatanule anda veega segatud sütt, see imeb endasse mürke, mis ei ole veel jõudnud haige maost ja sooltest imenduda. Ohtlik võib olla ka koerapöörirohu mahla silma sattumine, kui silmi kätega hõõrutakse.

Siiski on seda ohtlikku taime väga mitmesugustel eesmärkidel kasutatud. Ravimtaimena on teda tuntud vähemalt viis tuhat aastat. Kasutatakse peamiselt tema juurekodariku lehti, harvem ka seemneid. Lehtedest ja seemnetest tehtud arstimid olnud aga nii nõutud, et pikka aega on Kesk-Euroopas koera-pöörirohtu suurtel põldudel kultuurtaimena kasvatatud. Aitab ta õiges annuses peamiselt igasuguste valude, kuid ka mitmete peaaegu ravimatute haiguste vastu. Keskajal kasutati teda tuimestava vahendina ka kirurgias, kuid see keelati seadusega ära. Rahvameditsiinis on ta tuntud veel hambavalurohuna. Viimase peletamiseks pandi pöörirohu hallikas seeme valutava hamba alla. Kaasajal ei tohi ise mitte mingil juhul selle taimega ravitsemist proovida, seda võib teha vaid arsti ettekirjutusel. Peale ravimise on teda kasutatud ka nõidade mürgitamiseks: neilt oli võimalik selle mürgi abil valetunnistusi välja meelitada. Põhjustas ju koera-pöörirohi ka meeltesegadust. Kui mürkide lai kasutuspõld aga kõrvale jätta, siis saab temast ka näiteks omapärast hõbevalget värvainet.

Kõige lõpuks taime äratundmisest. Otsida tasub teda prahipaikadelt ja teeservadelt. Koera-pöörirohi on üleni kleepuvate karvadega kaetud. Teiseks on tal ebameeldiv lõhn, nagu juba öeldud. Kolmandaks on tal väga omapärased õied. Need on kellukakujulised, asuvad pika õisiku ülaküljel ja on rohekas- või roosakaskollased, tumedate lillakate soontega. Just õied ja lõhn peaksid tema määramise eriti kergeks tegema. Huvitavad on ka koera-pöörirohu viljad: need on kuprad, mis avanevad kaanega – üpris ainulaadne viljatüüp Eesti taimede hulgas.

Mürgine on kogu taim!

Kuraditrompet,  Inglitrompet (Brugmansia)

Põhjamaades on ta toataim, kes viiakse suveks õue, jättes potti või istutades avamaale. Aias tuleb leida inglitrompetile alati päikeseline ja tuulevaikne koht. Liiga avatud tuulises kohas võib tuul räsida taime suuri, kuni 40 sentimeetri pikkuseid õisi ja lopsakaid lehti ning taime dekoratiivsust nõnda oluliselt vähendada või sootuks oksi murda ning taime väljanägemise haledamaks muuta.

Inglitrompetite sordivalik on maailmas suur, ulatudes sadadesse. Levinumad värvitoonid on valge, kollane, roosa, punane. On ka täidisõielisi sorte, aga lihtõielised õitsevad rikkalikumalt. Meie kaubanduses on tavaliselt näha heledamaid valgeid, kollakaid ja roosakaid toone.

Taime lehed ja eriti õied sisaldavad tugevatoimelisi narkootilisi aineid!

Oleander (Nerium oleander)

Kiirekasvuline, püstise kasvukujuga põõsas. Kevadel suvel armastab oleander valgust ja soojust, ning rikkalikku kastmist ja 2-3 korda kuus väetamist. Talvine puhkeperiood peaks mööduma valges ja jahedas (alla +10° C). Sel ajal kasta minimaalselt, vaid et muld täielikult ära ei kuivaks. Oleandri õied on valged, punased, roosad, helekollased. Õie läbimõõt 2,5 cm. Õitsemise ajal võib oleandri intensiivne lõhn põhjustada tugevat peavalu ja peapööritust!

Harilikul oleanderil on mürgised nii õied, lehed kui taimemahl. Mürgisuse tõttu tuleks taime kasvatamisest loobuda, kui peres on väikesed lapsed ja lemmikloomad. Talveks tuua tuppa, hoida jahedas ja valges.

Riitsinus (Ricinus communis)

Riitsinus on piimalilleliste sugukonda riitsinuse perekonda kuuluv taim. Troopikas ja lähistroopikas on riitsinus kuni 10 m kõrgune puu, põhjapoolkeral kuni 4 m kõrgune rohttaim. Riitsinuse sorte on 17.

Riitsinuse seemned sisaldavad 40–60% ulatuses rasvõli. Rasvõli koostises on kõige rohkem ritsinoolhappe triglütseriidi, mida on 85–90%. Lisaks rasvõlile on seemnetes alkaloidid ja letsitiinid, viimaste hulgas ka mürgine ritsiin, mida sisaldub 2–3%. Ritsiini peetakse kõige toksilisemaks aineks maailmas. Riitsinuseõli ritsiini ei sisalda, sest ritsiin jääb õli valmistamisel pressimisjääki ja laguneb kuumpressimisel, kuna tegemist on ebapüsiva ühendiga.

Riitsinuse seemned on äärmiselt mürgised. Tugevat mürgistust võivad põhjustada juba 3–4 seemet, 8 seemet on surmav kogus. Mürgistusnähud võivad ilmneda pärast ühe seemne söömist. Surmava mürgistuse puhuks vastumürki pole. Mürgistuse tunnuseks on äge kõhulahtisus. Kergema mürgistuse korral on esmaabiks aktiivsüsi või glaubrisool.

Riitsinuseõli ei tohi seespidiselt tarvitada rasedad, alla 12-aastased lapsed ja kroonilise kõhukinnisuse või iileuse (jämesoole sulgus) all kannatajad. Kõhukinnisuse ravil ei tohi õli tarvitada rohkem kui üks kord paari nädala jooksul.

Seemned on väga mürgised!

Harilik sügislill (Colchicum autumnale)

Harilik sügislill on liilialiste sugukonda sügislille perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Taim on surmavalt mürgine.