NordenBladet — Soomes on üha rohkem kodutuid naisi ja tänavale sattunud naised on üha nooremad. Naiste kodutusega on enamasti seotud seksuaalne ärakasutamine ja enesemääramisõiguse kaotus.

Soome väljaanne Helsingin Sanomat kirjutab 18-aastasest soomlannast Roosast, kes jäi kodutuks läinud talvel, kui tarvitas palju rahusteid, Subutexi ja amfetamiini. Kodutu naine kartis kõige rohkem ööde pärast – et ta satub vägivalla või seksuaalse ärakasutamise ohvriks.

Naine räägib, et tahtis vaid rahus magada ja korralikult süüa. Et tal oleks oma turvaline koht, kuhu ta saaks kutsuda tuttavaid inimesi või olla üksi. Roosa oli üks kodututest naistest.

Kuigi Soomes kodutute arv kogu aeg väheneb, siis naiste osakaal kodutute hulgas tõuseb. Möödunud, 2017. aastal oli Soomes hinnanguliselt 1540 kodutut üksi elavat naist. Kõigist Soome ligi 7000 kodutust oli naisi ligikaudu neljandik. Neist alla kolmandiku on pikaajalised kodutud.

Lisaks üksi elavatele naistele on Soomes ligi 200 kodutut peret või abielupaari, kellest valdav enamus on samuti naised.

Kodutute täpset arvu on raske kindlaks teha, sest osalt on tegemist varjatud nähtusega.

Veel 1980ndatel oli Soome tänavatel palju kodutuid, aga vähesed neist veetsid öö tänaval. Enamust neist magasid sugulaste või tuttavate juures ning liikusid pidevalt ühest kohast teise.

Kuigi Soomes on kodutute arv vähenemas, näeb tänaval kodutuid naisi üha rohkem. Nii vähemalt räägivad asjatundjad, kes tegelevad narkomaanidega. Paljud kodutud naised on nagu Roosa: kes süstivad narkootikume. Paljudel on eri probleemid kuhjunud.

Soome sotsiaal- ja terviseministeeriumi sotsiaaltöötajad tegutsevad aktiivselt tänaval ja otsivad kõige raskemas olukorras inimesi, et neid aidata. Elu tänaval pole meelakkumine, kuna iga päev on üks ja sama mure: kust saada ainet, kus seda saaks süstida, kust saab toitu ja kuhu saaks pikali visata.

Väga tihti on Roosa pidanud magama trepikodades või avalike tualettide põrandal.

Noorte kodutusel on tihti sügavad probleemid nagu korduvad traumaatilised kogemused ja väärkohtlemine – seda olenemata sotsiaalmajanduslikust taustast. Paljude elus on olnud puudus turvalisest täiskasvanust.

Traumad puudutavad mõlemat osapoolt, aga naisi mõjutavad seksuaalne vägivald ja ärakasutamine rohkem. Tagajärjeks on naiselikkuse ja enesehinnangu kadumine.

Naiste puhul käivad kodutusega kaasas sageli vaimse tervise probleemid ja tõrjutuse tunne. Inimesed ei suuda oma asju ajada ühiskonnas vastuvõetaval moel ning üürid jäävad maksmata. Kõiki kodutuid seob suur turvatunde puudus ja üksindus.

Roosa vanemad olid lahutatud ja ta elas kordamööda mõlema vanema juures. Alkohoolikust ema ei saanud aga hakkama teismelise tütrega, kes tarvitas narkootikume ja jooksis kodust ära. Isa juures ei saanud ka olla, sest suhted isa uue naisega olid halvad ning lõpuks katkes kontakt isaga täielikult.

Sealt algas allakäik. Veidi enne täisealiseks saamist sai Roosa omale enda kodu, aga seda ei olnud kauaks: Roosa korterist leiti süstlaid. Reeglid olid karmid, Roosa oleks pidanud end muutma, aga ta polnud selleks võimeline.

Pärast korterist välja tõstmist oli Roosa päris üksi. Kogu aeg pidi mõtlema, kus olla järgmine öö ja kuhu jätta oma asjad hoiule. Järgnevad kuud möödusid trepikodades, ühiselamutes ja „heatahtlike” meeste diivanitel. Külmad talveööd möödusid bussijaamades ja avalike tualettide põrandal.

Kõigi kodutute lood pole nii karmid. Kodutuks võib jääda mõne elumuutuse, näiteks abielulahutuse, lähedase surma või enda haiguse tõttu. Noorte puhul põhjustavad kodutust korterite kõrge hind, rahaprobleemid ja kiirlaenude võtmine. Kui inimene satub võlglaste nimekirja, siis pole enam lihtne eluaset leida.

Naiste kodutust peetakse raskemaks kui meeste oma, aga seda teemat on veel vähe uuritud. Paljud kodututele suunatud teenused on suunatud meestele, kuna naisi pole piisavalt märgatud.

Paljud naised väldivad sotsiaalmajasid, kuna seal on põhiliselt mehed ja naised kardavad sattuda ärakasutamise, vägivalla või tüütamise ohvriks. Tunnete tasemel on naisele kodu tähtsam, seda näiteks kaunistamise sisukohalt.

Paljud kodutud tunnevad end elus saamatu ja läbikukkununa, mistõttu nende enesehinnangu taastamine võtab aega. Naised kasutavad hakkama saamiseks eri rolle: mõne jaoks on tähtis olla seltskonnas tegija, teised jälle peavad tähtsaks seksuaalelu. Paljud naised maksavad öömaja eest seksiga. Osal juhtudel on naine nõus isegi vägivaldse partneriga, et mitte tänavale sattuda. Paljudel kodutute puhul on väärkohtlemisest ja vägivallast saanud norm. Mõned põhjendavad, et kuni elukaaslane pole rusikaga löönud, seni pole ta vägivaldne.

Roosa langes esimest korda vägistamise ohvriks juba põhikooli ajal. Ta siiski tunnistab, et pole vabatahtlikult kunagi öömaja eest seksi pakkunud. Ta põhjendab, et ei taha oma keha narkootikumide kõrval muul moel kahjustada lasta.

Roosa armastab olla rohkem omaette, ta ei kuulunud teiste seltskonda juba kooliajal. Kui teistel olid sügisel uued jalatsid ja koolikotid, siis temal olid vanad kulunud asjad. Sõpru polnud tal kunagi palju ja teda hakati kiusama. Tänaval tunneb ta end samuti ebaturvaliselt – ta on hirmul, et keegi selja tagant ründab.

Teiste kodutute ja narkomaanide hulgas tunneb Roosa end koduselt. Seal ei tunne ta, et erineb ülejäänutest. Sellele vaatamata tahaks Roosa narkosõltuvusest vabaneda.

Lõpuks kohtus Roosa Helsingi reudteejaama juures sotsiaaltöötajatega, kes jätsid oma numbri. Roosa võttis nendega ühendust ja talle pakuti pool aastat tagasi oma korterit. Nüüd tunneb Roosa esimest korda, et tal on kodu. Tal on olnud varem korterid, aga mitte kodu.

Pärast oma kodu saamist on asjad liikunud paremuse poole, aga vanad traumad ei kao kergesti. Hommikuti on raske ärgata ja tänaval elatud aastate väsimus kimbutab. Asjatundjate väitel ei aita sellest, kui kodutule kodu leida – teda tuleb vähemalt algul aidata ja juhendada. Uut kodu Roosa enam kaotada ei taha, ta on seda hakanud juba sisustama. Tema väitel lisavad isiklikud asjad turvatunnet. Voodis on tal hunnik patju ja kaks tekki.

Roosa ei taha oma elust pikalt rääkida, kuna see tuletab vanu koledaid asju meelde. Ta tunnistab, et ei taha kõigest isegi mitte rääkida. Nüüd käib ta Helsingis Kamppi keskuses ringi teise pilguga kui varem – veel pool aastat tagasi seal ta magas.

Lõpuks tunnistab Roosa, et ta algul valetas – temagi on ennast müünud, muidu poleks ta toime tulnud.

NordenBladet — Lisaks oma elukaaslasele võivad naised olla vägivaldsed laste suhtes. Soomes on juhtumeid, kus mehed lahutavad pika abielu naise vägivalla pärast. Naiste vägivaldsust aga ei taheta tunnistada, mistõttu on väga raske leida abi.

Osal juhtudel on naised ise abi otsinud, kui on märganud oma käitumises vägivalla märke. Naiste agressiivusega tegeleva Soome asutuse Maria Akatemia psühholoog räägib, et eriti palju pöörduvad nende poole väikeste laste emad, kel on raske oma tundeid kontrollida.

Sageli on vägivaldne, lapsik käitumismudel pärit lapsepõlvekodust. Isad on tihti kodust ära ja emad peavad lastega üksi hakkama saama. Nad on kurnatud ja agressiivsed. See mudel kandub edasi põlvest põlve, vahendab Yle.

Nüüd tahavad paljud soome naised selle traditsiooni läbi lõigata. Nad ei taha enam vägivalda ja agressiivsust. Naised saavad aru, et käituvad valesti, aga neid takistab abi otsimast häbi ja süütunne. Häbi- ja süütundest aitavad aga üle saada moodustunud grupid.

Lisaks lastele on agressiivsed naised vägivaldsed oma meeste suhtes. Tavaliselt mehed ise kuhugi kaebama ega kurtma ei lähe. Maria Akatemiaga võtavad ühendust vägivaldsed naised siis, kui mehed tahavad nende juurest ära minna.

Naisi häirib see, et kuigi nad on oma probleemidest juba varem rääkinud, ei võeta neid kuulda. Naiste vägivaldsust ei taheta ühiskonnas tunnistada. Tasapidi on suhtumine muutumas, aga naiste vägivaldusest rääkimine on endiselt tabu.

Naiste vägivalla puhul on endiselt levinud stereotüüp, et selles on süüdi nõrgad mehed. Seda on märgatud meeste huvide eest seisvas ühenduses Miessakit ry.

Valearusaamad tekivad sellest, et mehed ise häbenevad, et elavad vägivaldses suhtes ja sellega aitavad sellele kaasa. Samamoodi, nagu on ühiskonnas tabu vägivaldne naine, on seda ka mees vägivalla ohvrina. Paljud mehed on tahtnud abi otsida varem, aga pole selleks leidnud julgust ning võimalust.

Praegu on Soomes käimas eraldi projekt vägivalda kogenus meestele ja selle kliendid on põhiliselt heterosuhetes olevad mehed.

Mehed kogevad vägivalda eri moel: vaimne allasurumine, suur armukadedus, kontroll, ähvardamine enesetapuga, seksuaalne alahindamine ja pilkamine. Üks mees rääkis, et kui ta poleks suhtest lahkunud, oleks naine teda lõpuks pussitanud.

Naised ka togivad ja löövad mehi või ei lase neil pärast päevatööd magada. Raskematel juhtudel on ohus mehe elu. Lisandub vägivald laste kaudu, kus mehed kardavad, et lahutuse korral võtab naine lapsed ja neid ta enam ei näe.

Soome mees Jani lahutas 20 aastat kestnud abielu, kuna ei kannatanaud enam välja vaimset vägivalda. Algul ei saanud sellest aru, aga kui see jätkus hommikust õhtuni ning see tekitas lõpuks painaja-unenägusid, siis sai ta aru, mis see on. Jani sattus Miessakit ry hoole alla töötervishoiu ja ravi kaudu.

Vaimne vägivald tähendas pidevaid süüdistusi. Kui põhjust süüdistusteks ei leidunud lähiajast, siis võis leida põhjuse 15 või 20 aasta tagant. See viib inimese täiesti endast välja. Inimene läheb pingesse nagu viiulikeel. Hoop võib tulla igalt poolt.

Jani arvates oleks pidanud asjadest rääkima, aga need lõppesid alati süüdistuste ja mahategemisega.

Selline olukord kestis Jani peres aastaid ja läks hullemaks, kui lapsed suureks kasvasid. Olukorra rahustamiseks käis Jani nädalalõppudel kodust ära. Kodus olles üritas Jani end oma tuppa sulgeda, aga naine tuli sinna järele. Naine süüdistas meest ka vaimses vägivallas.

Jani sõnul ei mõelnud ta kunagi lahutada, aga ühel päeval jõudis ta eneses selgusele. Ta lahkus, kuna tervis ei pidanud enam vastu.

Tavaliselt võtavadki mehed ühendust siis, kui ollakse suhtes jõudnud nii põhja, et sealt edasi pole kukkuda enam kuhugi võimalik. Kui vägivald kestab 20 aastat, siis lõpuks ollakse nii väsinud sellest, et enam ei jaksata. Enamasti esineb siis ka füüsilist vägivalda. Partner on näiteks löönud mõne esemega või pussitanud.

Mehed pöörduvad abi saamiseks liiga hilja, kuna nende arvates on see mehe kohus – kõik välja kannatada. Nõnda on asjad juba kontrolli alt väljunud, kui tullakse abi järele.

Vägivaldse kaasa juurest lahkumist takistab ka asjaolu, et inimestel on üldiselt usk paarisuhtesse ning sellega seotud lojaalsus sunnib inimesi jääma. Teine põhjus võib olla sügav kiindumus vägivallatseja suhtes.

Pärast seda, kui Jani abikaasa juurest lahkus, jätkas naine vaimse vägivalla ja süüdistustega telefoni teel, et rääkida ühisvara jagamisest. Süüdistamine ja alandamine jätkus, kuni Jani teatas, et ei soovi enam andise kaasaga suhelda.

Mees tunnistas, et vabanes vaimsest vägivallast ja ei soovi seda enam taluda. Jani sõnul ei saa mehed oma muredest kusagil rääkida. See tuleb ilmselt asjaolust, et rääkimine näitab mehi nõrgana.

Mehed ei suuda ise tunnistada, et on vägivalla ohvrid – see käib nende au pihta. Isegi meeste kokkusaamistel ei räägi mehed oma probleemidest. Siiski on positiivseid märke, et ka mehed on hakanud oma asjadest rääkima. Vägivallast on hakatud rohkem rääkima ja see puudutab nii naisi kui mehi. Nii meeste kui naiste puhul on probleemiks see, kuidas vabaneda suhtest, kui see on muutunud vägivaldseks.

NordenBladet — Siseõhuprobleemid kimbutavad Soomes hooneid üha rohke. Värske uudis on see, et Lõuna-Soomes Orimattilas suletakse kõigest paar aastat tegutsenud koolimaja. Põhjuseks on siseõhuprobleemid.

Osa õpilasi ja töötajaid tundsid uues Järvikunta algkooli hoones halba õhku juba esimesest koolisügisest alates. Uuringud näitasid, et ehitise sokliosa õhutus oli puudulik ning konstruktsioonidest leiti mikroobe, vahendab Yle.

Käesoleval suvel remonditi kooli köögiosa ja invatualetti. Remonditööde eesmärk oli probleemidest vabaneda, aga läks vastupidi: probleemid on edasi.

Suve jooksul sai ühtlasi teatavaks, et sokliosa mikroobide levik on laienenud. Maa on ehitise all jätkuvalt märg, kuigi suvi on olnud rekordiliselt kuiv ja pinnavee tase on alanenud.

Seetõttu otsustas Orimattila linn kooli alates 3. septembrist sulgeda.

Praegu pole veel teada, kuhu Järvikunta kooli 52 õpilast pannakse. Kool on lubanud anda asjast teada.

Koolimajas tehakse sügise jooksul suur remont. Ehitise sokliosa õhutus ja kuivatus lahendatakse eraldi vahenditega ning maapinna kuivatust parandatakse. Lisaks eemaldatakse vohama hakanud mikroobid.

Samal ajal tihendatakse hoonet, et õhk ja osakesed ühest ruumist teise ei pääseks. Ühtlasi eemaldatakse ruumidest kõik materjalid, mis eraldavad mineraalseid kiude.

Remonditööde hind pole teada, aga see peaks minema kindlustuse sisse. Koolimaja võetakse uuesti kasutusele novembri keskel.

NordenBladet — Soomes peavad kõik annetuskampaaniad olema registreeritud ja nende üle peetakse ranget järelvalvet. Turus pussitatuid abistanud Hassan Zubier aga midagi ei registreerinud ja kogus annetajatelt kokku üle 32 000 euro. Politsei on hakanud asja uurima, aga mees on raha ära kulutanud.

Zubier korraldas rahakorjamise ühisrahastusplatvormi GoFondMe kaudu. Rahakorjamine algas 2017. aasta 27. detsembril. Praeguseks on korjatud üle 32 600 euro. Viimased annetused tehti neljapäeval, vahendab Yle.

Soomes peab seaduse järgi kõigile korjandustele lisama politseist saadud korjanduse numbri, aga antud juhul seda tehtud pole. Kui raha korjatakse ilma loata, siis on see Soomes kriminaalkuritegu, mille eest võidakse määrata karistuseks rahatrahv või kuni kaks aastat vabadusekaotust.

Zubier ütles asja kommenteerides, et korjanduse algatas soomlanna Sonya Höstman. Naine oli Zubierile helistanud ja küsinud luba ning Zubier andis loa. Kampaania tutvustuses on öeldud, et raha läheb Hassani ja tema pere tarbeks. Sama tekst on soome, rootsi ja inglise keeles.

Zubier võttis annetuse konto üle paar kuud pärast kampaania algust. Tema väitel oli Höstman kinnitanud, et kampaaniaga on kõik korras. Naine polnud öelnud, et vaja on mingit numbrit. Zubier ütles, et paneb annetuskonto kinni ja see oligi kinni pandud täna, neljapäeva õhtul kell 18.

Höstman ütles, et temal pole annetuskontoga midagi pistmist ja tema vaid abistas Zubieri konto avamisel. Naise väitel kontrollib Zubier täielikult seda kontot. Höstmani väitel pole tegemist korjandusega, mistõttu pole vaja politsei luba.

Zubier ütles, et on raha kasutanud arvete ja laenude maksmiseks ning toidu, auto ja lapsemähkmete ostmiseks. Kõik kogutud summa ehk ligi 32 000 eurot on ära kulutatud. Zubier ütles, et kui raha peab tagastama annetajatele, siis peab seda tegema Höstman.

Teisipäeval tuli välja, et Zubier tahtis raha välja petta Soome riigilt, kui esitas kohtule võltsitud dokumendid oma töötamise kohta kiirabis. Selle põhjal määrati talle hüvitised. Asi tuli välja, kui Soome riigikassa hakkas enne väljamaksete tegemist andmeid üle kontrollima.

Eile, kolmapäeval tuli välja, et Zubier oli veetnud 2001. aastast alates 8 aastat vanglas ühe süütamise eest. Lisaks on tulnud välja, et Zubier polegi tegelikult kiirabitöötaja ja ta pole kunagi olnud rahuvalvaja, nagu ta väitis.

Politseiameti hasartmängude valdkonna inspektor Emmi Tengman ütles, et Soomes ei või eraisik endale ise raha korjata. Korjandusluba võidakse anda vaid heategevusorganisatsioonile.

Rootsis elav Zubier on väitnud end olevat nii Briti kui Rootsi kodanik. Soomes tehtud korjanduste puhul ei määra isiku kodakondsus rolli, vaid luba antakse välja teatud asja jaoks. Lisaks tuleb selgitada, kas korjandus on suunatud Soome või mujale. Soome seaduse alla lähevad vaid Soome suunatud korjandused.

Zubieri juhtumi puhul on korjanduse tutvustamiseks loodud Soome inimestele suunatud Facebooki külg Hassan Zubierin perheen hyväksi (tõlkes: Hassan Zubieri pere toetuseks).