NordenBladet – Ma vihkan skandaale ning mulle ei meeldi oma nime skandaalidega siduda. Aga mida tuleks teha siis, kui teid on nö “lõdvalt üle lastud”, ära kasutatud, välja naerdud, mõnitatud ning teie töö eest on palk jäetud välja maksmata? Jutt ei käi väga suurest summast, pigem on asi põhimõttes ja nn “pettur ärimehe” suhtumises. Otsutasin sellest kirjutada seetõttu, et TEAN, mis tunne on petetuks jääda ning KUI RASKE on sellest kirjutada. Samuti loodan, et see on hoiatus teistele blogijatele, kes selle süsteemiga ühinema tõttavad!

Minu esimesed mõtted olid sellised, et kõik parastavad, kui kirjutan oma loo (no parastage siis). Vägistatud naised ei julge ka politseisse minna, sest häbi on, ja nad tunnevad pigem ise ennast süüdi. Ma hakkasin ka endas vigu otsima ja leidma ning olin väga pikka aega kahevahel, kas peaksin kirjutama või mitte. Margus ütleb üldse, et ma olen “too soft“, et selline suli tuleks kohe kohtusse anda. Kohtus käimine on aga seotud kuludega (OK, see poleks probleem, NordenBladet´il on raha küll) aga suurem probleem on aeg ja energia, mis selleks kulub, seega kohtusse ma ei soovi minna, sest ma saan seda aega palju tulusamalt ja kasulikumalt ära kasutada ning minu lugejaskond on piisavalt suur, et petetuna väheke hingerahu ainuüksi selle loo avaldamisest tagasi saada.

Aga millest siis ikkagi jutt käib? Mis on Stylewish ja kes on Jesper Ekerling (täisnimega Hans Jesper Andreas Ekerling)? Style Wish (Stylewish.me) on nn. vahendaja blogijate ning brändide vahel. Usaldust tekitab kohe see, et brändid, keda ta vahendab on Skandinaavias tuntud ning enamasti heas kirjas.  Stylewish´i lehel puuduvad igasugused kasutajatingimused, mis tähendab teisisõnu seda, et Jesper võib teile üks kõik mida öelda, siis kui aeg on teie töö eest palka maksta. Ise olite/olete lollid, et süsteemiga liitusite. Ise olite/olete loll, et enne reklaamimist lepingut ei sõlminud, ise olete igal juhul loll – sest ta leiab vastulause igale teie poolt tehtud liigutusele. Teie teete palehigis reklaami, tema küsib firmadelt reklaamklikkide eest raha, ent selle pistab ta oma tasku ja siis veel leiab ülbust, et teid sõimata.

Kuidas asjad siis täpselt olid? Liitusin Stylewish keskonnaga ja mind aktsepteeriti (võeti süsteemi vastu, avati statistikakonto). Sain hakata moodboard´e ehk kollaaze tegema, kus brändide tooted ning lingid nende veebipoodidesse. Valmis tehtud kollaazid aga saate tõsta koodina oma veebi. Tegin neljas keeles mitmeid reklaamlinkidega postitusi ning sheerisin artikleid ka oma sotsiaalmeedias. Lisaks tegin mõned brändi reklaambännerid. Iga unikaalse kliki eest, mida minu lugejad läbi Stylewish´i lingi veebipoodidele tegid, pidin ma kindlat hinda saama. Väljamakset lubas Ekerling siis, kui 300SEK´i on täis. Minu veebiportaalides täitus see paari päevaga ent osad blogijad reklaamivad kaupu ligi pool aastat, et see unikaalsete külastajate klikkide arv täis saada. Liitusin 2. aprillil, 10. kuupäeval pidi väljamaksete aeg olema. Selle aja peale olid mu lugejad teinud 9404 klikki erinevatel reklaamlinkidel. Ekerling lasi mul rahus kogu see aeg brände reklaamida ega sekkunud kuidagi pidi ent kui aeg raha oli maksta, hakkas ta vigu välja tooma.  Kuna olin süsteemis uus, siis kirjutasin 11. kuupäeval kirja Ekerlingile ja küsisin, kuidas edasi toimima peab, kas saadan neile arve, või nad maksavad ise vastavalt partnerite jaoks süteemis tehtud nähtavale statistikale. Stylewish´i süsteem loeb kokku kõik klikid erinevatele linkidele ja brändidele.

Nüüd kui aga rahast jutt tuli, hakkas Ekerling erinevaid vabandusi leidma – osad olid lausa isiklikult solvavad. Vahetasime nii palju kirju, et mulle hakkas juba tunduma, et see 1400+ EUR, mida tema firma Stylewish NordenBladet´ile reklaami eest võlgneb, ei ole sellist pühendumist, aega, selgitusi ja kirjavahetust väärt. Võtsin artiklitest lingid maha, et tasuta heategevuskampaania lõpetada.  Ent räägime tema põhiargumentidest, miks raius ta nagu rauda, et ei peaks mulle töö eest tasuma.

1. Alustuseks teatas ta mulle, et on tehtud üle 1000 kliki, mis tulevad ühtedelt samadelt IP-delt (täpsemalt kolmelt IP-lt). No mina seda kontrollida ei saa, ent vastasin, et võtku need siis arvestusest maha. Mul on küllalt hulle lugejaid lehtedel, kes regulaarselt klikivad näiteks Google Analytic´u bännereid, et ma bänni saaksin ning see, et nad ka teisi linke võiksid klikkida, poleks üldse üllatus. Sellise asja vastu peaks korralikul süsteemil endal korralik IT tugi olema, mis juba eos loeb vaid esimesi klikke. Google Analytic´ust on mind kaks korda välja visatud ja kaks korda tagasi kutsutud, sest tuvastati, et mina ise siiski oma bänneritel ei kliki.

2. Seejärel hakkas ta omavoliliselt ja vägivaldselt kustutama erinevid kampaaniaid ja linke, ning järgi jäi 7684 klikki, mille hinnaks 11947,51 rootsi krooni. Ütlesin “Fine” (hästi), kui nii siis nii ning saatsin talle selle eest arve.

3. Nüüd teatas ta aga täitsa lambist, et ma pole influencer, et tema ei tea, kes ma selline olen ja et tema süsteem on ainult influenceritele mõeldud. No tore põhjus eksole. Ise on mind oma süsteemi aktsepteerinud, ise on 10 päeva jälginud, kuidas ma talle reklaami teen, kõik on tipp-topp olnud ning nüüd siis uus vabandus. Kuigi see pole absoluutselt asjasse puutuv, saatsin talle oma statistika ning sotsiaalmeedia kontode lingid. Juhuslikult on mu Ohmygossip.se blogi 30 enim loetud Rootsi blogi seas ning NordenBladet ja OHMYGOSSIP lehed kokku on Skandinaavia suurima sotsiaalmeedia baasiga ning kogu loetavuselt edestavad mitmeid suuri Skandinaavia ajalehti. Olen 10 aastat bloginud, aga ega ma ei arva, et KÕIK, peaksid mind teadma ja tundma, see ei täheda aga seda, et kui ma kellelegi reklaami teen, minu lugejad linke klikivad, et siis need justkui ei loe ja nende eest maksma ei peaks.  Ma ka ei teadnud, mis on Stylewish, kes on härra Ekerling ning kahetsen väga, et enne tausta ei uurinud ja tema kohta ei Googeldanud. Tagant järgi tarkusena leidsin veebist teisigi blogijaid, kes tema kohta on pretensioone esitanud ning kellele on rahad välja maksmata jäänud. Oleks ma varem “kodutööd” teinud, poleks ma selle firmaga iial koostööd tegema hakanud ning preagu ei peaks end nii tobedalt ja alandatult tundma.

4. Neljandaks tuli ta lagedale jutuga, et ma pole Fashion Blogger, ent tema süteem on mõeldud ainult moeblogijatele. Ka see pole tõsi, sest isegi blogijate soovitused (3 tükki), mis tema lehel on, pole moeblogijatelt. Üks on kinnisvara blogija, ühte ei eksiteeri üldse ja üks on selline, keda võib enam-vähem moeblogijaks tituleerida, ent kes kirjutab nagu minagi maast ja ilmast – kõigest mida meeldib. Stylewish´i süsteemis puuduvad igasugused selgitused, kes ja kuidas liituda võib – välja on toodud vaid see, kui palju teenib, kui sellele või tollele brändile reklaami teha. Kahtlane oli muidugi ka see, et süsteemis tegi moodboarde (kollaaze) peale minu vaid kolm inimest, ning nende nimede järgi polnud võimalik tuvastada, kas neil üldse blogi oli või ei. NordenBladet´il ja OHMYGOSSIP lehtedel on neljas keeles kokku üle 60 000 moe, trendide ja ilu artikli – ma kahtlen, kas üldse on mõni blogija Skandinaavias,  kes sellest rohkem moepostitusi on teinud. Lisaks kuulun ma nende väheste blogijate hulka, kes on oma blogist ka rõivabrändi välja kasvatanud – Ohmygossip Couture´i müüakse üle maailma. Aga see selleks…

5. Peale arvukaid kirju ja erinevate väidete, argumentide ja põhjuste estitamist ning ümberlükkamist leidis ta, et ma olen kirjutanud neljas keeles ning seda ei või teha. Et tema süsteem on mõeldud ainult Rootsi sithgrupile. Ma tean ridamisi blogijaid, tegelikult peaaegu kõik blogijad, kirjutavad vähemalt kahes keeles  – ent nüüd on see korraga kriminaalne – olen teinud brändidele reklaami lisaks rootsi keelele ka soome, eesti ja inglise keeles. Kus on kahju ots ja äär?! Brändid on ehk liiga palju reklaami saanud?! Taaskord, Stylewish vastutust endale ei võta. Ütlen, et lugegu siis ainult Rootsi IP-de pealt tulnud klikke (kuigi see on absurd, sest kõik need brändid on esindatud üle Skandinaavia nagu ka NordenBladet´i ja OHMYGOSSIP´i lugejate põhisihtgrupp.

6. Kuuendana ütles ta, et ma olen teinud bänneri, mis lingib veebipoele. See pole keelatud, seda teevad paljud blogijad – igasugune reklaam on lubatud, kuni see on selgelt eristatav tavapostitustest. Lisaks kõigele õhutab ta veel oma veebis postitama reklaamlinke kõikjale.  Mina ei eksinud ühegi seaduse vastu – reklaamlingid olid vastavalt viidatud ning brändinimed alati mainitud. Kui bränd teeb endale CPC (cost-per-click) reklaami, siis tal pole vahet kust talle see reklaamklikk tuleb – kas postitusest või sidebar´ist. Ent ka siin olin nõus vastu tulema, mõtlesin, olgu, seekord jään sellest rahast ilma, järgmine kord teen teistmoodi – täna kaotan selle raha, aga pikas perspektiivis on mõistlik ikka hästi läbi saada. Mina ja minu hästi läbi saamine tähendabki seda, et minust sõidetakse lihtsalt üle. Rohkem ma enam ei suhtle selle inimesega ning edaspidi püüan targem olla.

Mida on minu isiklikust halvast kogemusest õppida teistel blogijatel? TEHKE alati leping, ükskõik kui usaldusväärne teile mõni firma ka ei tundu ning UURIGE ettevõtete tausta, enne kui te nendega koostööd teete. Võib-olla leidub blogijaid, kellel on Stylewishiga ka positiivsed kogemused – ma ei tea seda – ent minu kogemus oli küll väga halb ja üdini negatiivne. Minu meelest ei ole firma, kes üks kõik kellele nii naglalt teeb tõsiselt võetav ning nii brändid kui influencerid, kes sellise omavolitseva firma juhiga koostööd teevad, peaksid enne kaks korda mõtlema, kas nad tahavad oma nime millegi sellisega siduda. Jesper nägi täpselt kust ja kuipalju reklaamklikke tuleb ning kui ta tõesti ootas klikke vaid rootsi keelsetest moeblogidest, siis oleks võinud mulle nii kohe peale esimest-teist päeva ka öelda ning reklaamkonto kasutamise lõpetada. Lasta aga teistel mõnuga endale reklaami teha ning hiljem siis vabandusi leida on äärmiselt alatu.