NordenBladet — Tartu Ülikoolis alustas tööd molekulaarmeditsiini professor Ana Rebane. Oma peamistes uurimisteemades on ta keskendunud krooniliste põletikuliste nahahaiguste ning astma tekke ja ägenemisega seotud molekulaarsete mehhanismide kirjeldamisele, et töötada selle põhjal välja tõhusamaid ravimeetodeid. Rebane tõdes, et ravimiarendust ei ole mõtet teha ilma teadmisteta haiguste mehhanismidest ja teadmiseta, kuidas potentsiaalsed ravimikandidaadid rakkudes käituvad.

Bio- ja siirdemeditsiini instituudi molekulaarmeditsiini professor Ana Rebane selgitas, et kroonilised põletikulised haigused on väga levinud ja nendega kaasnevad suured ravikulud. Osa selliseid haigusi, näiteks allergiline astma, on seoses ühiskonna moderniseerumisega märkimisväärselt sagenenud.

Üks enamlevinud kroonilisi põletikulisi nahahaigusi, mida Ana Rebane koos oma uurimisrühmaga käsitleb, on atoopiline dermatiit. Seda põeb läänemaailmas 10–20% lastest ja kuni 3% täiskasvanutest. „Kui paljud lapsed kasvavad sellest välja, siis täiskasvanueas avalduv atoopiline dermatiit jääb sageli inimest tülitama elu lõpuni,“ rääkis Rebane.

„Nende haiguste jaoks kasutusel olevad ravivõimalused ei ole alati efektiivsed ning võivad põhjustada soovimatuid kõrvaltoimeid ja ravimiresistentsust. Seetõttu on alusuuringud, mis aitavad paremini kirjeldada molekulaarseid protsesse kroonilistes põletikulistes haigustes, ning teadustöö, mis on suunatud uut tüüpi ravimeetodite väljatöötamisele, väga olulised,“ ütles Rebane.

Vastne professor keskendub oma töös geenide avaldumist reguleerivate molekulide, mikroRNA-de funktsioonide uurimisele ning võimalike mikroRNA-põhiste ravimeetodite arendamisele, kasutades selleks kullerpeptiide, millel on võime transportida rakkudesse eri suurusega molekule. Nii huvitab Rebast teadustöös muu hulgas see, kas täiskasvanutel oleks võimalik atoopilisest dermatiidist vabaneda, kui immuunsüsteemi käitumist õnnestuks teaduspõhiselt muuta.

Rebase sõnul on praegu väga huvipakkuv RNA-põhise ravi meetoditega seotud uuringute ja arendustöö uus laine. „Pärast esmast entusiasmi selle sajandi alguses leiti, et seda tüüpi täppisteraapiameetodite arenduses on palju takistusi. Näiteks on keeruline saavutada teraapiliste RNA-de transporti haiguskoldesse ja rakkudesse ilma immuunsüsteemi liigselt aktiveerimata,“ rääkis ta.

Viimasel ajal on teaduslaborid ja väiksed firmad saavutanud siiski mitmete keemiliselt modifitseeritud RNA oligotega suurt edu. Paljud uued ravimikandidaadid on jõudnud kliiniliste katsete etappi ning Ameerika Ühendriikides on kasutusloa saanud ka esimene RNA interferentsil põhinev ravim, mis on mõeldud peamiselt maksas toimiva ensüümi transtüretiini päriliku ületootluse ja sellega seotud amüloidoosi pärssimiseks, aga ka sellega kaasneva polüneuropaatia raviks.

Ana Rebane on Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi molekulaarmeditsiini professor alates 1. oktoobrist 2019. Tutvu meditsiiniteaduste valdkonna uute professoritega lehel „Kolm küsimust uuele professorile“.

Allikas: Eesti Teadusinfosüsteem
Loe kõiki NordenBladet´i “Eesti uudised & info” rubriigi artikleid SIIT

NordenBladet — Eelmisel nädalal avalikustatud Balti teaduskoostöö programmi taotlusvooru tulemustega määrati toetus seitsmele teadusprojektile kogusummas kuus miljonit eurot. Taotlusi esitati väga erinevates teadusvaldkondades ja konkurents oli erakordselt tihe.

Rahastuse saanud projektid kestavad kolm kuni neli aastat ja neis tegeletakse teemadega, mis sageli nõuavad mitme valdkonna teadlaste koostööd. Näiteks ühendatakse ühes toetuse saanud projektidest meditsiini ja informaatika (tehisintellekti) võimalused, et kohandada emakakaelavähi sõeluuring individuaalsetele vajadustele. Mitu toetuse saanud projekti tegelevad keskkonnamõjude ja kliimamuutuste temaatikaga. Näiteks töötatakse välja metoodika, kuidas mulla mikrobioomi abil hinnata erineva maakasutuse keskkonnamõjusid kliimamuutuste tingimustes. Teises projektis püütakse leida keskkonnasõbralikke lahendusi ja tehnoloogiaid, mis arvestavad Läänemere rannikuala eripärasid ning mis aitaks hinnata ranna seisukorda ning rannikuehituste riske. Samuti uuritakse uute, biotoormel (puidul) põhinevate materjalide rakendusvõimalusi seal, kus seni on kasutatud pigem fossiilset päritolu plaste (nt autotööstuses, pinnakatete ja pakendite koostises). Väga aktuaalne valdkond on hetkel taastuvenergia – üks projektidest on suunatud muuhulgas kodumajapidamistes kasutatavate väikese võimsusega akupõhiste energiasalvestite arendamisele.  Omaette projekt keskendub pärimuslike paikadega seotud protsessidele Eesti, Läti, Leedu ja Norra maapiirkondades. Kõik kolm Balti riiki ja Norra osalevad ka uuringus, milles analüüsitakse akadeemiliste tekstide kirjutamise kultuurilisi erinevusi.

“Balti teaduskoostöö programm loob Norra, Eesti, Läti ja Leedu teadlastele tingimused paremaks koostööks ning aitab kaasa uute koostööpartnerite leidmisele. Usume, et kaudselt on programmi mõju laiemgi ning see suurendab ka Balti teadlaste mõjukust üleeuroopalises koostöös, sh osalust Euroopa Liidu teaduse ja innovatsiooni raamprogrammis Euroopa Horisont,” sõnas Norra Teadusnõukogu vanemnõunik Birgit Jacobsen. “Ootused Balti teaduskoostöö programmile on kõrged. Nüüd, mil esimene taotlusvoor on lõppenud ja rahastuse saanud projektid välja valitud, jääme suure põnevusega ootama nende elluviimist,” lisas Jacobsen.

„Balti teaduskoostöö programm on eriline selle poolest, et tingimuseks on koostöö Balti riikide ja Põhjamaade vahel. Nagu taotluste suur hulk ja teemade mitmekesisus näitas, on meie teadlastel palju häid ideid, mida oma naabritega koostöös arendada. Rahastuse saanud projektid on erinevatest teadusvaldkondadest, kuid tegelevad kõik väga eluliste ja päevakavaliste teemadega. Eesti Teadusagentuuril oli au ja rõõm olla esimene korraldaja ning loodame, et Balti riikide teaduskoostöö kogub ainult hoogu juurde. Paljud väga head taotlused jäid suure konkurentsi tõttu sel korral toetustest ilma, kuid julgustame teadlasi esitama oma ideid järgmistesse, Läti ja Leedu taotlusvoorudesse,” ütles teadusagentuuri juhatuse esimees Andres Koppel.

Balti teaduskoostöö programm on Norra, Islandi ja Liechtensteini rahastatav programm Balti riikide ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) teaduskoostöö soodustamiseks. Programmi kogumaht on koos Eesti, Läti ja Leedu riigipoolse kaasrahastusega 22 miljonit eurot. Kokku on kolm taotlusvooru, millest esimese korraldas Eesti ning teine ja kolmas on avanemas järgmise aasta jaanuaris ja veebruaris vastavalt Lätis ja Leedus.

Äsja lõppenud taotlusvoorus laekus kokku 130 taotlust. Neist 46% esitasid teadlased Tartu ülikoolist, 32% Tallinna Tehnikaülikoolist, 6% Eesti Maaülikoolist, 6% Tallinna Ülikoolist ning ülejäänud 10% teistest teadusasutustest.

Kokku taotleti programmist toetust üle 114  miljoni euro. Eesti vooru kogueelarve on 6 miljonit eurot.

Kõige enam taotlusi esitati loodusteaduste valdkonnas (26%), järgnesid arsti- ja terviseteadused (23%), sotsiaalteadused (19%) ning tehnika ja tehnoloogia (19%). Kõige rohkem taotlusi oli suunatud ressursside säästlikumale kasutamisele (58 taotlust), järgnesid keskkonnasõbralikud lahendused (56 taotlust) ning terviseteemalised taotlused (55).

Taotlusi hindasid väliseksperdid ja rahvusvaheline, tunnustatud teadlastest koosnev programmi juhtkomisjon ning lõpliku rahastamisotsuse langetas programmioperaator Haridus- ja Teadusministeerium.

NordenBladet — Ajukahjustus, südameinfarkt ja südame seiskumine võivad põhjustada keerulise hüpoksilis-isheemilise terviseseisundi, mis avaldub siis, kui peaaju või südame verevarustus on häiritud. Selle tagajärjel tekib hapniku- ja toitainevaegus ning rakud surevad kiiresti. Tartu Ülikoolis tehtud doktoritöö aitab paremini mõista, millised tegurid võiksid kaitsta kude hapnikupuuduse eest, mis kaasneb erinevate südameveresoonkonna haigustega. Hetkel kasutusel olevad ravimeetodid aitavad küll kahjustust vähendada, kuid pole kaugeltki ideaalsed.

Doktoritöö autor, Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi doktorant Kattri-Liis Eskla kirjeldas, et koe hapnikupuuduse ehk isheemia kõrvaldamine ja verevoolu taastamine ehk reperfusioon aitavad küll kõrvaldada esmase kahju, kuid põhjustavad uue kahjustuse, mille tagajärjed võivad olla tõsisemad kui hapnikupuudusel üksi. Ideaalne ravimeetod laseks taastada verevoolu võimalikult väikese reperfusioonikahjustusega. Et töötada välja tõhusamad ravimeetodid, on vaja paremini mõista molekulaarseid mehhanisme, mis on seotud isheemia reperfusiooni kahjustusega.

Eskla doktoritöö seisnebki rakkude ja hiirte alusuuringutes molekulaarsel tasemel. Nende käigus vaatles ta kolme võimalikku terapeutilist mehhanismi isheemia reperfusiooni kahjustuse raviks. Nendeks olid hüpotermia ehk kehatemperatuuri langetamine, vesiniksulfiidi kasutamine ja lümfangiogenees. „Uued ravimeetodid aitavad laiendada arusaamist hüpoksilis-isheemilisest kahjustusest ja parandada patsientide taastumisvõimalusi,“ tõdes Eskla.

Eskla kirjeldas, et kliinilises praktikas on kehatemperatuuri langetamine kasutusel eelkõige sekundaarse ajukahjustuse vähendamiseks. Siiski näitavad mõningad uuringud, et hüpotermiaga saab vähendada ka südamelihase kahjustust. „Seni on hüpotermiat vaadeldud kui tegurit, mis vähendab metabolismi ja hapniku tarbimist. Meie tulemuste põhjal võimaldab hüpotermia suurendada ka vastupanu hapnikupuudusest tulenevale stressile,“ kirjeldas Eskla.

Teist uuritavat mehhanismi – vesiniksulfiidi – peeti pikka aega mürgiseks gaasiks, kuid sellel põhinevad ravimeetodid võivad olla olulised mitme südame-veresoonkonna haiguse puhul. „Südamekahjustus vähendab rakus mitokondrite hulka, mis varustavad rakku eluks vajaliku energiaga. Meie tulemused näitavad, et vesiniksulfiid reguleerib mitokondrite hulka konkreetse signaaliraja kaudu. Südamekahjustuse puhul väheneb südames vesiniksulfiidi tase ja eksogeenne vesiniksulfiid aitab seda taastada. Selle tulemusena suureneb südame mitokondrite hulk ja paraneb südame funktsioon,“ rääkis doktorant.

Kolmandaks uuris Eskla lümfangiogeneesi ehk lümfisoonte teket, millele on isheemia reperfusiooni kahjustuse ravis pööratud palju vähem tähelepanu kui veresoonte tekkele. Ometi muutub isheemia reperfusiooni kahjustuse tulemusena ka südame lümfisüsteem. „Meie töö põhjal selgus, et südamekahjustuse korral tekitab endogeense lümfangiogeneesi pidurdamine põletikuvastust, südame talitlushäiret ja iseloomulikku lümfisoonte tiheduse suurenemist ei toimu,“ kirjeldas Eskla. Selle seisundi leevendamiseks manustati hiirtele lokaalselt üht põhilist valku, mis vastutab lümfangiogeneesi eest organismis. See vähendas põletikku ja parandas südame talitlushäiret. „Seega on lümfangiogenees isheemia reperfusiooni kahjustuse korral üks oluline uus ravimeetod,“ kinnitab Eskla.

Kokkuvõtvalt ütleb doktoritöö autor, et isheemia reperfusiooni kahjustus on väga keeruline haigusseisund, kus omavahel seostuvad erinevad molekulaarsed signaalirajad. „Selles olukorras ei ole ühte kindlat ravimeetodit, mis aitaks tekkinud kahjustusega toime tulla. Pigem on see kombinatsioon mitmest ravimehhanismist, mille koostoime vähendab isheemia reperfusiooni kahjustust,“ ütles doktorant.

Kattri-Liis Eskla kaitseb doktoritööd „Isheemia reperfusiooni kahjustuse terapeutilised mehhanismid“ 27. septembril kell 14.15 Biomeedikumi auditooriumis 1006 (Ravila 19).

Doktoritöö juhendajad on Tartu Ülikooli inimese füsioloogia vanemteadur Hendrik Luuk, Christian Ansgar Hundahl (PhD, Novo Nordisk) Taanist ja Tartu Ülikooli inimese füsioloogia professor Eero Vasar.