NordenBladet — Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esimees Priit Lomp kinnitas riigikogus, et sotsiaaldemokraadid on jätkuvalt seisukohal, et Eestis ei ole tuumaenergia kasutuselevõtt hädavajalik.
“Nagu varasemad debatid, nii ei suutnud ka riiklikult tähtsa küsimuse formaadis peetud arutelu meid tuumajaama vajalikkuses veenda,” ütles Lomp. “Me küsime jätkuvalt ka kriitilisi küsimusi – eelkõige küsimust, kas tuumaenergia on Eesti jaoks vältimatult vajalik või saaks ka ilma.”
Sotsiaaldemokraatide arvamust toetas oma ettekandes Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna keskuse juhataja Lauri Tammiste, kelle sõnul ei ole möödapääsmatut vajadust teha Eestist tuumariik, tõdes Lomp. Seda kinnitab tema sõnul ka Rohetiigri energia teekaart, mille loonud ettevõtjad ja eksperdid ei näe tuumajaama jaoks tulevasel energiaturul kohta.
Tuumajaama rajamise ühe nõrga küljena tõi Lomp välja selle, et tegu oleks kalli ja samas riskantse projektiga, mis nõuab riigi panust. “Investeerimispangad on pannud tuumajaamad oma prioriteetide nimekirja lõppu. Üleval on risk, et riik teeb oma kulud, maksab kinni erinevad uuringuid, nagu tänaseks on ka juba tehtud, ning lõpuks jaama ikkagi ei tule,” selgitas ta.
“Nõustun, et tehnoloogiad arenevad kiiresti. Kindlasti ka tuumajäätmete küsimuses, aga veel hoogsamalt arenevad lahendused taastuvenergia, salvestuste ja kindlamate ühenduste vallas, mis on veel väga kaugel oma tehnoloogilise kõrghetke saavutamisest,” rääkis Lomp. “Ja kas marginaalse energiadefitsiidi pärast, kus juba töös olevate energeetikaplaanide rakendamisel jääb meil elektrienergiat puudu umbes viiel protsendil tundidest, peab Eestisse ehitama täna tuumajaama või saab ühiskondlikus vaates soodsamate lahendustega?”
NordenBladet — Riigikohus lahendas juhtumit, kus kannatanu oli saanud liiklusõnnetuses raske tervisekahjustuse. Süüdistatav, kes juhtis maanteel kaubikut, ei arvestanud raskete tee- ja ilmastikuoludega ning sõitis liiga kiiresti. Seetõttu kaotas tema kaubik juhitavuse, kaldus vastassuunavööndisse ja põrkas seal kokku kannatanu juhitud sõiduautoga. Tagajärjena sai kannatanu raske tervisekahjustuse, mille ravi on kestnud aastaid, kuid mis pole sellele vaatamata täielikult taandunud. Maa- ja ringkonnakohus tuvastasid, et kannatanu tervisekahjustused põhjustasid tema elukvaliteedi olulise ja püsiva halvenemise.
Kannatanu nõudis liiklusõnnetuse põhjustanud süüdistatavalt ja tema kindlustusandjalt mittevaralise kahju hüvitiseks 30 000 eurot, millest kindlustusandja tasus vabatahtlikult 13 500 eurot. Maakohus rahuldas kannatanu tsiviilhagi ja mõistis süüdistatavalt ning tema kindlustusandjalt täiendavalt välja veel 16 500 eurot. Ringkonnakohus jättis aga täiendava kahjuhüvitise kannatanule välja mõistmata, leides, et kindlustusandja vabatahtlikult makstud summa on senise kohtupraktika valguses piisav.
Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistas ringkonnakohtu otsuse ja jõustas maakohtu otsuse, leides, et kannatanu nõutud 30 000 euro suurust hüvitist ei saa juhtumi asjaoludel pidada ülemääraseks.
Seejuures märkis kriminaalkolleegium, et mittevaralise kahju hüvitised peavad käima kaasas nii elukalliduse tõusu kui ka üldise heaolu kasvuga, samuti arvestama võimalike muutustega ühiskonna väärtushinnangutes. Varem mittevaralise kahju eest välja mõistetud hüvitiste suurused on küll üks tegur, mida kohus peab hüvitist määrates arvestama, kuid see ei ole teistest kaalutlustest tähtsam.
Lisaks selgitas Riigikohus, milline tähendus on liikluskindlustuse seaduses ette nähtud nn eelduslikel mittevaralise kahju hüvitistel, mille suurus ulatub ka kõige raskemate tervisekahjustuste korral üksnes 3200 euroni. Kriminaalkolleegium märkis, et need summad on sisuliselt kahjuhüvitiste alammäärad. Ei liiklusõnnetuse põhjustaja ega tema kindlustusandja vastutus kannatanule tervisekahjustusega põhjustatud mittevaralise kahju eest ei ole piiratud liikluskindlustuse seaduses sätestatud summadega. Kohus võib määrata kannatanule ka palju suurema hüvitise.
NordenBladet — Keskkonnakomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Tuumaenergia kasutuselevõtmise vajadus ja võimalused Eestis“ arutelul esinesid ettekandega keskkonnakomisjoni esimees Igor Taro, Kliimaministeeriumi kiirguse ja tuumaohutuse valdkonna juht Reelika Runnel, Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse juhataja Lauri Tammiste ja Siseministeeriumi nõunik Aigo Allmäe.
Keskkonnakomisjoni esimees Igor Taro tõi ettekande alguses esile, et tegemist Riigikogu tuumaenergia kasutuselevõtu teemalise debati avanguga ning see küsimus peaks lähinädalatel sõnastuma vastavas Riigikogu liikmete eelnõus. „Tuumaenergia kasutuselevõtu arutelu pole lihtsalt küsimus Eesti energeetikatööstuse või majanduse pikast plaanist. See on suuresti keskkonna‑ ja kliimamõjude alane arutelu, kuidas me täidame endale võetud kohustused üleminekul kliimaneutraalsele majandusele, soovides samal ajal kasvatada Eesti inimeste heaolu. Nagu ühel varasemal energeetikaarutelul Riigikogus tõdesime, ilma energia tootmise kasvuta pole ühiskonna heaolu suurenemine selles universumis võimalik,“ rääkis ta.
Taro tõi muu hulgas esile, et tuumaenergia olelusringi analüüs näitab, et isegi võttes arvesse kogu protsessi keskkonnamõju, jääb selle süsiniku jalajälg samasse vahemikku, milles on ka vähese heitmega päikese‑ ja tuuleenergia. Muude fossiilsete või biokütustel põhinevate alternatiivide heitmemõju on kümneid kordi suurem. „Tõepoolest, tuumaenergiaga kaasneb samuti mitmeid väljakutseid, millest tõsisemad on tuumajäätmete lõppladestus ning julgeolekuriskid, millest kõnelevad järgmised ettekandjad. Mitmed neist väljakutsetest on lahendatavad tuumaenergiaalase raamistiku väljatöötamisel.“ Keskkonnakomisjoni esimehe sõnul on Riigikogu teha reeglite paikapanek, milliseid keskkonna‑ ja ohutusstandardeid peab iga tuumaenergiaprojekti arendaja minimaalselt täitma. Samuti on Riigikogu otsustada, milliste kuludega oleme valmis tagama 10, 15 või 20 aasta pärast võimalused täiendava heitmevaba energiatootmisviisi kiireks kasutuselevõtuks.
„Kui palju see kõik maksab, on kahtlemata asjakohane küsimus, ja veelgi olulisem küsimus täna oleks, kui palju läheks Eesti majandusele ja ühiskonnale maksma selle võimaluse välistamine pikas perspektiivis. Ajalooliselt on tuumaenergia kasutamine hoidnud ära enam kui 1,8 miljoni täiendavast õhusaastest ja kasvuhoonegaaside heitmetest põhjustatud enneaegse surma. Sajandi keskpaiga perspektiivis võib see heitmevaba energiatootmise viis säästa veel 0,5 miljonit kuni 7 miljonit elu tänu fossiilkütustest loobumisele,“ märkis ta ja rõhutas, et debati tuum võiks seega olla keskendumine pikale plaanile keskkonna‑ ja kliimaeesmärkide valguses.
Teisena tutvustas kliimaministeeriumi kiirguse ja tuumaohutuse valdkonna juht Reelika Runnel tuumaenergia töörühma lõpparuannet „Tuumaenergia kasutuselevõtmise võimalused Eestis“. Runnel andis ülevaate analüüsi koostamisest ning märkis, et kõiki lõpparuande sisendiks olevaid materjale hinnati ka Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri ekspertmissiooni käigus. „Missiooni käigus vaadati, kas me omame vajalikku arusaama kõigist kohustustest, mis tuumaenergia kasutamisega kaasnevad, ja oleme hinnanud piisava põhjalikkusega kõiki selle energialiigi kasutamisega seotud teemasid. Ekspertide hinnangu kohaselt on töörühma analüüsid ja ettevalmistus tuumaenergia kasutuselevõtu osas olnud põhjalikud ja piisavad, et saaksime selle energialiigi kasutamise osas vastu võtta teadliku otsuse,“ sõnas ta.
Runneli sõnul jõudis töörühm eelmise aasta lõpus järeldusele, et õigeaegse planeerimise, piisava rahastuse, poliitilise ning rahva toetuse korral on Eestis tuumaenergia kasutuselevõtt teostatav. “Tuumaenergia kasutuselevõtt toetaks meie 2050. aasta kliimaeesmärkide täitmise ja varustuskindluse tagamise eesmärke, pakuks stabiilset elektritootmist, edendaks Eesti teadus‑ ja arendustegevust, tooks kaasa majandusliku kasu ning looks töökohti kohalikele elanikele,“ märkis ta.
„Tuleb arvestada, et riigis, kus seda energialiiki varem kasutatud pole, nõuab tuumaenergia kasutuselevõtt põhjalikku ettevalmistust ning tuumaelektrijaamast elektritootmise alguseni kulub vähemalt kümmekond aastat,“ toonitas Runnel, kelle sõnul esimesed Eestile tinglikult sobivaks peetud reaktorid valmivad lääneriikides käesoleva kümnendi lõpus ning nende tehnoloogilise lahenduse puhul on tegemist vesijahutusega reaktorite väiksemate versioonidega ehk tehnoloogiaga, millega on maailmas juba üle 70 aasta kogemust.
Runnel tõi ka esile, et tuumaenergia kasutamisega seotud arutelude üheks peamiseks küsimuseks on tavaliselt tuumajäätmetega seonduv, mille osas on inimeste teadvusse kinnistunud rohkelt müüte ning eksiarvamusi. Üheks neist on see, et tuumaenergia kasutamine tekitab tohutul hulgal tuumajäätmeid, millega tegelemiseks pole lahendust. „Töörühma tellitud uuringu kohaselt tekitaks üks väikereaktor aastas ligikaudu 12 tonni kasutatud tuumakütust. Reaktori kogu eluea vältel, milleks on vähemalt 60 aastat, tekiks kasutatud kütust ühe reaktori kohta ligi 720 tonni, mida hoiustatakse jaama eluea vältel jaama territooriumil asuvas vahehoidlas. „Võrdluseks toon siinkohal, et Eesti aastane kogu jäätmeteke on 23 miljonit tonni. Sealhulgas tekib igal aastal ohtlikke jäätmeid 1,6 miljonit tonni,“ märkis ta ja lisas, et tuumakütust on võimalik 96 protsendi ulatuses ümber töödelda ja taaskasutada ning ka jäätmete käitlemiseks ja lõppladustamiseks on mitmeid valikuid. Runnel märkis muuhulgas, et toetus tuumaenergiale on püsinud ligikaudu 60 protsendi juures.
Kolmandas ettekandes käsitles Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse juhataja Lauri Tammiste tuumaenergia rolli kliimaneutraalse energiatootmise saavutamises Eestis aastaks 2050. Tammiste hoiatas, et räägib 2022. aasta uuringu põhjal, mida oleks kindlasti vaja kaasajastada. „Põhisõnum sellest modelleerimisest oli, et tuleviku tootmisportfell peab olema mitmekesine. Ei ole nii, et teeme ainult tuult, teeme ainult päikest, teeme ainult tuuma, teeme ainult biogaasi. Tegelikkuses on meil vaja väga mitmekesist tootmisportfelli,“ rõhutas ta kliimaneutraalsuse saavutamiseks vajalikku. Tammiste märkis, et uuringu kaheksast mudelist käsitles tuumajaama vaid kaks ning oluline on silmas pidada, et neist ainsas töötavas tuumaenergiaga stsenaariumis tuumajaam ise moodustas ligi veerandi kogu tootmisportfellist. „Sinna kõrvale oli ikka oli tuult ja päikest ja muid tehnoloogiaid vaja,“ märkis ta.
„Nagu on kirjas tuumaenergia töörühma raportis, siis tuum ei tohiks kuidagi kahjustada edenemist Eestis taastuvate kasutuselevõtul. Ehk teha ära need asjad, millele on täna tehnoloogiad olemas, küpsed, valmis kasutamiseks, nagu tuul, päike, tarbimise juhtimine, salvestus,“ rõhutas Tammiste.
Siseministeeriumi nõunik Aigo Allmäe selgitas tuumajulgeoleku tagamise aluspõhimõtetteid ning rõhutas, et Eestile on oluline arusaam, et riigi vastutus on võõrandamatu ja julgeoleku tagamine on meie prioriteet. „Kuigi osasid tuumajulgeolekufunktsioone täidab tuumarajatise operaator, siis režiimi loob ja selle täitmist kontrollib läbi pädevate asutuste riik. Tuumajaama tulevane operaator peab juba osana litsentsitaotlusest koostama füüsilise julgeoleku plaani, mis peab põhinema ohuhinnangutel või modelleeritud ohtudel, sisaldama ka projekti jooniseid, füüsilise kaitse süsteemi hindamise, rakendamise, hoolduse kirjeldust ning hädaolukordade kriiside plaane,“ selgitas ta.
Riigi tuumajulgeolekurežiim peab aga Allmäe sõnul tagama selle, et määratud pädevad asutused ja volitatud isikud on valmis reageerima tuumajulgeolekuga seotud sündmustele kohalikul, riiklikul ja ka rahvusvahelisel tasandil. „Valmisolek vajab täiendavalt arendamist ja ka senisest suuremat koostööd. Meil on tulevikku vaatavalt vaja panustada evakuatsioonikorralduslikku võimekusse, mille detailid saavad selguda järgnevates etappides, lähtudes ohutusanalüüsist. Meil on vaja parandada ka olemasolevat kiirgusseire võimekust ja muuta tänast kiirgusseireprogrammi tuumajaamaspetsiifiliseks, samuti tõsta laborivõimekust ja üleüldist kriisijuhtimise kompetentsi. Reageerivatel asutustel on vajalik soetada isikukaitsevahendeid. Tervishoiu valdkonnas on meil vaja varustada haiglad erikompetentsiga, täpselt samamoodi erinevad meditsiiniseadmed ja ravimid. Päästevõimekuse tõstmiseks on vaja meil välja töötada saasteärastusvõimekuse tervikkontseptsioon. Tervikuna on meil vaja tõsta sekkumistegevustes kaasuvates asutustes kiirgusohutusteadlikkust ja tagada esmareageerijate valmisolek võimalikele intsidentidele reageerimiseks. Ja kogu programmi jätkudes on teadmistesse investeerime võtmetähtsusega,“ loetles ta.
Läbirääkimistel võtsid sõna Yoko Alender (RE), Aivar Kokk (I), Rain Epler (EKRE), Priit Lomp (SDE), Liisa Pakosta (E200), Mario Kadastik (RE), Anti Poolamets (EKRE) ja Martin Helme (EKRE).
NordenBladet — Ettevõte soovis ehitada üksikelamu Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndis asuvale kinnistule, millele üldplaneeringuga oli kavandatud elamumaa. Selleks oli vaja aga Keskkonnaameti kooskõlastust. Keskkonnaamet keeldus kooskõlastusest, selgitades, et elamu ehitamise tagajärjel kahjustuks maastikupilt, ajalooline maakasutus ja külastruktuur.
Riigikohtu halduskolleegium rõhutas, et Keskkonnaamet pidi projekteerimistingimuste kooskõlastamisel arvestama maaomanike õigusi ja ei saanud pärandmaastiku kahjustamist põhjendada ainuüksi väitega, et maaomaniku taotletav otstarve on uudne. Kohus lisas, et hinnata tuleb seda, kas kavandatav kasutus sulandub tervikpilti või vähendab kaitstava pärandmaastiku väärtust.
Riigikohus sedastas, et kooskõlastuse andmisest keeldumine pärandmaastikule tekkiva kahju vältimiseks oli kaebajate õiguste suhtes praegusel juhul proportsionaalne. Sellega välditi külade ühendamist ja ebatraditsioonilise õuemaa tekkimist väärtuslikule loodusmaastikule. Seepärast polnud põhjendatud teha erandit kaitsekorralduskava kui Keskkonnaameti sisedokumendiga ettenähtud põhimõtetest.
Kohtuasjas vaieldi ka võimaliku kahju üle, mida elamu ja selle ehitamine oleks tekitanud III kaitsekategooria taimeliigi mets-kuukressi kasvukohale kinnistul paiknevas metsas. Kolleegium tõdes, et elamu ehitamine ja kasutuselevõtmine võib ohustada kasvukoha säilimist, kuid see eraldivõetuna ei õigusta ehituse keelamist. Keskkonnaamet oleks saanud mets-kuukressile tekkivaid riske maandada tingimusliku kooskõlastusega, piirates elamu kasutamisega kaasnevat tegevust kasvukoha läheduses.
NordenBladet — Riigikogu õiguskomisjon otsustas saata esimesele lugemisele eelnõu, mis reguleerib krediidilepingutega tegelevate inkassofirmade ja nendega seotud isikute tegevust ning võtab inkassofirmade tegevuse Finantsinspektsiooni kontrolli alla.
Õiguskomisjoni esimees Eduard Odinets märkis, et kui laenu andmine on juba pea kümme aastat üsna tugevalt reguleeritud, siis laenu tõttu tekkinud võlgnevuste sissenõudmine või ülesostmine mitte nii väga. Eelnõu järgi peavad inkassofirmad taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusluba ning inspektsioon saab volituse teha krediidiinkassode üle järelevalvet.
„Oluline on, et inkassofirmad ei muudaks makseraskustes inimese olukorda ebamõistlike ja varjatud lisatasudega veelgi keerulisemaks,“ toonitas Odinets. „Inkassofirmad peavad tegutsema õiguspäraselt ning arvestama võlgnike huvide ja maksevõimelisusega. Soovime jõuda sinna, et inimesed võtaks laene vastutustundlikult ja suudaks võetud laene tasuda.“
Komisjoni aseesimees Anastassia Kovalenko-Kõlvart rõhutas samuti tarbijast võlgniku õiguste kaitsmise tähtsust. „Inkassofirmade tegevus peab olema maksimaalselt läbipaistev ega tohi makseraskustes inimesi paljaks koorida erinevate varjatud tasudega. Lisakasumi teenimine inimeste juba niigi keerulise olukorra pealt ei saa olla lubatud. Kindlasti ei tohi küsida lisatasu laenu ajatamise ja maksegraafiku sõlmimise eest ning tähtis on selgelt välja tuua, milline on põhilaenu osa, millised võimalikud viivised ja millised lisandunud tasud,“ sõnas ta.
Eelnõu annab Finantsinspektsioonile lisaks järelevalve õigusele ka erinevad sanktsioneerimisvõimalused, alates ettekirjutuse tegemisest kuni väärteomenetluseni, võimalik on teha trahvi kuni kolm miljonit eurot. Odinets lisas, et abiks oleks, kui enne uue laenu või tarbimiskrediidi andmist saaks inimese laenukoormust kontrollida positiivsest krediidiregistrist. Rahandusminister kinnitas istungil, et registri loomine on töös.
Eelnõuga nähakse ette, et inkassofirma minimaalne kapitalinõue on 25 000 eurot, ja sätestatakse reeglid, kuidas krediidiinkasso peab n-ö võlglastelt laekunud vahendeid hoidma. Samuti nähakse ette usaldusväärsuse nõuded krediidiinkassode juhtidele ja omanikele. Kehtestatakse nõue, et krediidiinkassot ei saa juhtida ega selle nõukokku kuuluda isik, kes on varem tegelenud liigkasuvõtmisega, mis hetkel tähendab umbkaudu üle 51% intressiga laenu andmist.
Eelnõu reguleerimisalasse kuuluvad sellised inkassofirmad, mis tegelevad pankade või teiste krediidiandjate laenudest tulenevate võlgade sissenõudmisega või nende ülesostmisega. Eelduste kohaselt hakkab seadus kohalduma suuremale osale Eesti inkassoturust, hinnanguliselt seitsmele-kaheksale Eestis tegutsevale inkassofirmale.
Istungil osalesid ja tutvustasid eelnõu rahandusminister Mart Võrklaev, Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna juhataja asetäitja Thomas Auväärt ja sama osakonna nõunik Marit Maidla.
Õiguskomisjon otsustas saata valitsuse algatatud krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu (376 SE) täiskogu istungile esimesele lugemisele 9. aprillil.
