NordenBladet —Kui elad välismaal, aga müüd kinnisvara, näiteks suvila Soomes, kas siis peab teenitud tulu pealt Soomes maksu maksma? Taloustaito veebis vastab maksujurist Harri Rajala:
Tavaliselt ei hoia riikidevahelised lepingud ära kinnisvara asukohamaal kinnisvara müügist teenitud tulu maksustamist, seda isegi siis, kui isikul on Soomes piiratud maksukohustus.
Seega saab Soome maksustada kinnisvara müügist teenitud tulu. Seda maksustatakse kui dividenditulu samadel alustel, kui isik elab Soomes. Dividenditulu maksuprotsent on kuni 30 000 euroni 30 protsenti ja alates 30 000 eurost 34 protsenti.
NordenBladet — Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna teadlased avaldasid teadusajakirjasJournal of Adolescenceuuringu, kusvaadeldi, kas 14-16aastaste tütarlaste väiksem kehaline aktiivsus ja unehäired ennustavad sagedasemaid depressiooninähtusid hilisemas eas.
Senistes uuringutes on leidnud kinnitust, et täiskasvanutel on vähene kehaline aktiivsus ja unehäired seotud vaimse tervise halvenemisega, sealhulgas depressiooninähtude sagenemisega. Teaduspõhiseid andmeid selle kohta, mil määral on noorukiea vähene kehaline aktiivsus ja unehäired seotud hilisema depressiooninähtude väljakujunemisega, on aga ebapiisavalt.
Lisaks on varasematest uuringutest teada, et vaimne tervis halveneb sageli just noorukieas, eriti tütarlastel. Sellest lähtudes tegid Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi teadlased lühiajalise pikiuuringu, mille eesmärk oli selgitada välja, kas teismeeas tütarlaste väiksem kehaline aktiivsus ja unehäired ennustavad sagedasemaid depressiooninähtusid hilisemas eas.
Kaks aastat kestnud uuringus osales 173 tüdrukut, kes hindasid spetsiaalsete küsimustike abil ise oma kehalist aktiivsust, unehäireid ja depressiooninähtusid. Uuringu tulemustest selgus, et vanusevahemikus 14–16 aastat võib väheneb tütarlaste kehaline aktiivsus ning sageneda unehäired ja depressiooninähud.
„Modelleerisime kõigi kolme uuritud tunnuse seoseid uuringu alguses ja kestel. Sellest selgus, et mida kõrgem oli depressiooninähtude algtase ja mida järsemalt selle näitajad kahe aasta jooksul kasvasid, seda suurem oli kehalise aktiivsuse langus,“ rääkis üks uuringu autoritest, Tartu Ülikooli spordipsühholoogia professor Lennart Raudsepp.
Uuringu käigus leiti ka positiivne seos depressiooninähtude ja unehäirete suurenemise vahel. Tulemuste alusel ei saa siiski väita, et depressiooninähtude suurenemine põhjustab noortel neidudel kehalise aktiivsuse vähenemist ja unehäirete sagenemist, kuna uurijad ei kasutanud tunnuste eksperimentaalset manipuleerimist. „See tähendab, et me ei mõjutanud kuidagi tüdrukute arengut – nende une pikkust ega kehalist aktiivsust,“ seletas Raudsepp.
„Sellegipoolest võime tulemuste põhjal öelda, et kehaliselt aktiivne eluviis ja korralik uni on noorukite hea vaimse tervise üks eeltingimus. Hoolitsedes selle eest, et noored liiguksid iga päev soovitatavalt üks tund päevas ja magaksid öösel vähemalt üheksa tundi, on võimalik vähendada noorukite vaimse tervise probleeme,“ rõhutas Raudsepp.
Teadusartikkel „Brief report: Longitudinal associations between physical activity, sleep disturbance and depressive symptoms in adolescent girls“ ilmus ajakirjas Journal of Adolescence. Uuringu autorid on Tartu Ülikooli spordipsühholoogia professor Lennart Raudsepp ja Kristi Vink.
NordenBladet —Soome väljaanne Ilta-Sanomat on loetlenud põhilised vead, mida üürnikud teevad ja mis võib endaga tuua kaasa probleeme. Üürnikke esindava ühingu Vuokralaiset ry juht Anne Viita märgib, et enamus eksimustest pole tahtlikud. Peamine eksimus on see, kui omanikult luba küsimata korteris seinu värvitakse. Paljud üürnikud pole teadlikud, et ilma omaniku loata seinu värvida ei tohi.
Paljud üürnikud arvavad, et kui värvimine oli eelmises korteris lubatud, siis võib seda teha ka uues korteris. Värvimise osas tuleb aga iga uue üürilepingu puhul uuesti kokku leppida.
Halb on asja juures see, et isegi kui seinad on ilusti värvitud, võib omavoliline värvimine kaasa tuua hüvitise nõude. Omanikule ei pruugi näiteks meeldida uus värvitoon.
Samuti peavad üürnikud jälgima, et ei võtaks enda peale kohustusi, mida üürilepingus pole märgitud ja mis on üürileandja kohustused. Näiteks ühistuga seotud kohustused.
Paljud üürnikud ei tea kas seda, mida peetakse üüriperioodist ja korteri seisundist tulenevalt loomulikuks kulumiseks. Vahel kukub maha potikaas, mis jätab põrandale jälje. Kui üürileping on kestnud lühikest aega ja korter on uus, siis võib nõuda selle jälje parandamist. Kui aga põrandal on 30 aastat vana põrandakate, siis pole vaja seda parandada.
Üürnik peab suurematest kahjustustest koheselt üürileandjale teada andma, mitte alles üüriperioodi lõppedes.
Suvel rõdul olles tuleb aga tähele panna, et ei häiritaks teisi. Muusikat on parem kuulata klappidega, et teisi mitte häirida. Muusikat võib kõvemini lasta ühe pala, aga mitte nii, et vali muusika mängib õhtu otsa.
Üks suuremaid probleeme on korterites suitsetamine. Tavaliselt tekivad probleemid siis, kui tulevad uued naabrid, kes pole suitsetamisega harjunud. Samas tuleks asjad lahendada viisakalt. Kui naabri suitsetamine häirib, tuleks sellest mõista anda.
Teine probleemide allikas on rõdul grillimine. Viimasel ajal on seda probleemi aga jäänud vähemaks. Grillimise puhul tuleks kasutada majaühistu grilli ja jälgida distantsi teiste elanikega.
NordenBladet — Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudis alustas tegevust Euroopa teadusruumi õppetooli (ERA Chair) nanotehnoloogia valdkonna teadusrühm. Teadlased usuvad, et töö nanotehnoloogia vallas loob uusi lahendusi, mille kasutusring ulatub elektroonikast meditsiinitehnoloogiani.
Nanotehnoloogia on üks olulisemaid materjaliteaduse valdkondi. Selle eesmärk on arendada ja rakendada struktuure, mille suurus võib ulatuda vaid mõnest kuni saja nanomeetrini. Viimaste kümnendite jooksul on nanotehnoloogiast saanud meie igapäevaelu lahutamatu osa – sellel põhineb suur osa arvutitest, mobiiltelefonidest ja elektroonikast.
Senistel lahendustel on aga siiski ka puudujääke. Nimelt ilmnevad nanoskaalal atomistlikud ja kvantefektid, mis põhjustavad füüsikaliste nähtuste toimimise mõnevõrra teisel viisil. Lisaks tähendab see, et nanotehnoloogia kasutamiseks vajalikke tingimusi saavutada on võrdlemisi keeruline, kuna välised tegurid, nagu saastus, vibratsioon ja temperatuuri kõikumine, on nanoskaalal tublisti võimendatud. See paneb teadlased üle kogu maailma raskuste ette, kuid teisalt toob ka võimalusi leida täiesti uusi ja suure potentsiaaliga rakendusviise.
Seetõttu uurivad Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi teadlased Euroopa teadusruumi õppetooli uues projektis MATTER nanomaterjalide käitumist äärmuslikes keskkonnaoludes. Teadustööd juhib äärmuslike keskkondade materjalitehnoloogia dotsent Andreas Kyritsakis, kelle sõnul on projekti eesmärk leida uusi struktuure ja tehnoloogiaid, millel oleks laiaulatuslikud rakendusvõimalused.
Nanotehnoloogia erialadevaheline olemus
Andreas Kyritsakise sõnul on MATTER-is tehtaval nanotehnoloogia uurimistööl seos tema varasema teadustööga Helsingi Ülikoolis, kus ta uuris elektriliste läbilöökide ehk vaakumkaarte valdkonda. Vaakumkaar on sarnane näiteks äikesetormis toimuvaga, kus tugev elektriväli ioniseerib gaasi, muundades selle plasmaks ja tekitades seeläbi tugeva elektrivoolu. Inimese jaoks väljendub see lihtsalt äikesetormis kuuldava säriseva hääle või kärgatusena. Samalaadne nähtus põhjustab ka elektrisädemete tekkimist välgumihkli süütamisel. „Ühendame omavahel vaakumkaared ja nanotehnoloogia, et leida uusi ja innovaatilisi lahendusi,“ selgitas Kyritsakis.
MATTER-i projekt on suuresti ajendatud pikaaegsest koostööst CERN-i kiirendi CLIC arendamisel. Kiirendi tööks on tarvis ülimalt suurt elektrivälja, mis kutsub aga esile materjalide pinnal nanoskaalas ilmnevaid olulisi kahjustusi. „Teisalt saame seda nähtust ära kasutada materjalide nanoskaalas mõjutamiseks, mis leiaks laialdast rakendust eri valdkondades, alates robootikast ja lõpetades biomeditsiiniga,“ rääkis Kyritsakis.
ERA õppetool annab palju võimalusi
Kyritsakis peab ERA õppetooli suurimaks kasuks seda, et Tartu Ülikooli tuuakse tipptasemel ja mitmekülgne oskusteave ning teadmisi kombineerides luuakse midagi täiesti uut. Lisaks annab see teadustöös palju paindlikkust, mis teeb võimalikuks suurte ja kõrgelennuliste ideede elluviimise. „Seetõttu otsime aktiivselt oma meeskonda teadlasi, kellel on ideed, ambitsioonid ja ettekujutus sellest, mida nad soovivad saavutada,“ ütles ta.
MATTER-i teadustöös on omavahel ühendatud nii füüsika, materjaliteadus kui ka arvutitehnika, mis teeb sellest erialadevahelise uurimisvaldkonna. „Erisuguste teadmiste kombineerimine võimaldab leida uuenduslikke lahendusi ning tehnoloogiainstituut on oma mitmekesise keskkonnaga kõige õigem koht suurte eesmärkide saavutamiseks,“ sõnas Kyritsakis. Teadusrühm teeb tihedat koostööd Läti, Helsingi ja Uppsala ülikooliga ning suurendab edaspidi kontaktide võrgustikku ka tootmissektoris.
Tehnoloogiainstituudi direktor Reet Kurg usub, et suurprojekt toob Tartu Ülikooli uusi ja värskeid ideid ning oskusi, mis tugevdavad ülikoolis tehtavat teadust ka üldisemal tasandil. „MATTER on tehnoloogiainstituudi kolmas ERA õppetool viimase viie aasta jooksul. Meil on ääretult suur rõõm kaasata oma tegevusse palju noori ja ambitsioonikaid teadlasi, kelle ideed ja kirg teaduse vastu loovad tulevikku vaatavaid lahendusi,“ ütles ta.
Teadlased on veendunud, et nanotehnoloogia avab uusi ja enneolematuid võimalusi. Uued nanotehnoloogilised lahendused leiaksid kasutust näiteks ravimite manustamisel ja vähiteraapias. „Elektrivälja abil saab liigutada ja mõjutada nanomaterjale, mille abil võib viia vajalikus koguses ravimeid organismis otse haiguskoldesse, kahjustamata ülejäänud organismi. Selle lahenduseni võiks laboritingimustes jõuda juba järgmise viie aasta jooksul,“ selgitas Kyritsakis. Lisaks muudab uudne nanotehnoloogia sensorite, patareide ja elektroonikaseadmete tootmist.
Euroopa teadusruumi õppetooli projekti MATTER rahastatakse Euroopa Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi „Horisont 2020“ grandilepinguga nr 856705.
NordenBladet — Kõikidest ühistranspordi peatuste liikidest on parima ligipääsetavusega raudtee- ja trammipeatused, jaamahoonetest on ligipääsetavusega probleeme bussi- ja raudteejaamades, mõnevõrra paremas seisus on lennujaamad, selgub sotsiaalministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tellitud transpordi ja tehiskeskkonna ligipääsetavuse analüüsist.
Bussipeatuste ligipääsetavus erineb regiooniti – parimad lahendused on suuremates linnades nagu Tallinn, Tartu ja Pärnu, maapiirkonnas on peatuste üldine seisukord linnadega võrreldes halvem.
Uuring näitab, milline on Eesti ühistranspordipeatuste ja jaamahoonete olukord ning kas ja mil määral on peatuste juures arvestatud erinevate kasutajate vajadustega. Iga sõlmpunkti ja objekti osas hinnati, millistes aspektides on need ligipääsetavad erivajadustega inimestele, eakatele, lapsevankriga liiklejatele, lastele ja paljudele teistele, kel on avalikus ruumis liiklemiseks tarvis abivahendit või kelle füüsiline võimekus või nägemis- või kuulmistaju on langenud, millised kohandused on vajalikud ligipääsetavuse tagamiseks ning milline oleks kohanduste eeldatav maksumus. Analüüsi tulemused on olulised põhjusel, et ühistransport on ühenduslüli inimese teekonnal ning selle halb seisukord võib katkestada paljude inimeste igapäevased teekonnad kooli, tööle, kauplusesse ja mujale.
„Rahvusvahelisel ligipääsetavuse päeval on oluline mõelda selle peale, et kõikidel ühiskonna liikmetel oleks võrdsed võimalused avalikus ruumis liikuda. Paraku välistab meie füüsiline keskkond jätkuvalt väga paljud kasutajad või muudab nende liikumise väga keeruliseks,“ ütles sotsiaalminister Tanel Kiik. „Ligipääsetavus peab saama valdkondade üleselt poliitikate tegemise loomulikuks osaks. Vaid nii saame kindlustada, et nii lapsed, eakad, erivajadusega inimesed kui kõik teised saavad võrdselt ühiskonnaelus osaleda, käia tööl ja koolis, tarbida erinevaid tooteid ja teenuseid. Eestis on paljud peatused ja hooned erinevatele sihtgruppidele üha enam ligipääsetavad, kuid peame siiski mõtlema selle peale kuivõrd igaüks meist aitab kaasa, et ühelegi ühiskonnagrupile ei seataks asjatuid piiranguid.“
Ministri sõnul tuleb erinevate arenduste puhul algusest peale ligipääsetavuse aspektidega arvestada, et vältida hilisemaid lisakulutusi ja ressurssi ümberehitusteks. „Ligipääsetavus on odavam ja inimestele mugavam, kui sellega arvestatakse juba projekteerimisel ning läbivalt kõigis etappides.“
Analüüsi käigus kaardistati Eesti olulisemad ühistranspordi sõlmpunktid ehk kohad, kust sõidavad läbi erinevat liiki transpordivahendid, sealhulgas peatused, mis võimaldavad inimeste ligipääsu spetsiifilistele teenustele. Lisaks kaardistati jaamahooned ja nende juures olevad invaparkimiskohad ning põhilistele liikumissuundadele jäävad ülekäigud sõlmpunktide aladel. Kokku kaardistati analüüsi käigus 767 erinevat transporditaristu objekti, mille asukohaandmed on kättesaadavad Google Mapsi avalikus kaardirakenduses.
„Liikumiskeskkond peab olema mugav, ligipääsetav ja ohutu ning võimaldama iseseisvalt liikuda igaühel meist, seda nii kaheksa kui ka 80-aastasel inimesel. Lisaks ühistranspordipeatuste ja sõlmpunktide ligipääsetavuse parandamisele vajavad süsteemset ja pidevat tähelepanu ka nendeni viivad teekonnad, liikumisinfo kättesaadavus, ühistranspordivahendite ligipääsetavus,“ ütles majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi transpordi arengu ja investeeringute osakonna peaspetsialist Liis Vahter. „Et ligipääsetavus ei tohi olla hooajaline nähtus, tuleb füüsilise keskkonna parandamise ja nutika infoedastuse kõrval samavõrra tagada ka kvaliteetne aastaringne hooldus. Seda selleks, et kasutaja saaks ka raske talveilmaga ühistransporditeenusele loota.“
Vahteri sõnul on ühe konkreetse tegevusena sel perioodil investeeritud raudteepeatuste arendamisse, eesmärgiga parandada ligipääsetavust, integreerida erinevaid liikumisviise ja parandada seeläbi rongiliikluse kasutajakogemust. Rongireisijate arv on sisuliselt kahekordistunud ning see arendus on olnud edukas. „Värskelt valminud analüüsi tulemused kinnitavad, et ligipääsetavuse kvaliteedi ja arendustegevustega on vajalik järjepidevalt tegeleda.“
Uuringus kaardistatud bussipeatuste hinnanguline ligipääsetavaks tegemise maksumus oleks ligi 3,4 miljonit eurot, kaardistatud jaamahoonete ligipääsetavaks tegemise maksumus veidi üle 270 tuhande euro, kaardistatud ülekäikude maksumus ligi 875 tuhat eurot ning tööd kaardistatud objektide juurde invaparklate rajamisel maksaksid üle 31 tuhande euro. Kokku maksaks kaardistatud objektide ligipääsetavaks tegemine hinnanguliselt 4,6 miljonit eurot. Bussipeatuste ligipääsetavuse kohandustööde kogumaksumus Eestis oleks hinnanguliselt 39,8 miljonit eurot, seejuures pole arvestatud puute ja kompimisega tajutavate materjalide, näiteks mummukivide kasutamisega. Maksumused on arvestatud koos käibemaksuga.
“Eriolukorras on kõik inimesed saanud kogeda, kui ahistavad on liikumispiirangud. Kahjuks kogeb suur osa eestimaalastest liikumispiiranguid ka tavaolukorras. Loodan, et ligipääsetavuse päeva tähistamine ja värskelt valminud uuring aitavad motiveerida igat füüsilise ja virtuaalkeskkonna loojat juba eos läbi mõtlema, kas loodut saavad takistusteta kasutada kõik inimesed,” ütles Eesti Puuetega Inimeste Koja tegevjuht Anneli Habicht.
Täna tähistatakse rahvusvahelist ligipääsetavuse päeva, mille eesmärk on tõsta teadlikkust, et iga inimene, ka erivajadusega inimene, laps ja eakas, soovib teistega võrdselt ühiskonnaelus osaleda, käia tööl ja koolis, kuid tihtipeale ei ole keskkond igaühele ligipääsetav. Ligipääsetavus tähendab, et kogu elanikkond on elu- ja infokeskkonda kaasatud ja kõikidele on antud ühiskonnaelus osalemiseks võrdsed võimalused.
Olulisemad tulemused:
Kõikidest peatuste liikidest on parima ligipääsetavusega raudtee- ja trammipeatused, kokku hinnati 89 tk. Nendes peatustes on kõige rohkem arvestatud eri ligipääsetavuse aspektidega, näiteks füüsiline ligipääs, puute ja kompimisega tajutavad teekatted, kontrastsus, reaalaja infotablood jne.
Bussipeatused on üldiselt heas seisukorras, erinevused esinevad regiooniti, parimad lahendused on suuremates linnades nagu Tallinn, Tartu ja Pärnu. Linnade keskmine skoor 61%. Maapiirkonnas on peatuste üldine seisukord linnadega võrreldes halvem – puuduvad ootekojad, valgustus, ooteplatvormid ning teekate on liikumisabivahenditele läbimatu.
Jaamahoonetest on vähem ligipääsetavad bussi- ja raudteejaamad ning sadamad. Mõnevõrra paremas seisus on lennujaamad, mis on seletatav rahvusvaheliste nõuetega, kuid näitaja võiks olla palju parem. Näiteks Tallinna Lennujaam on küll füüsiliselt hästi ligipääsetav, kuid on teisi puudeliike puudutavate kohanduste osas puudulikum. Ligipääsetavust hinnati kokku 47 eri liiki jaamahoones, millest bussijaamasid 21, rongijaamasid 9, sadamaid 11 ja lennujaamu 6.
Ülekäigurajad. Helisignaalide kasutamine ülekäikudel ei ole väga levinud, kuid liiklusohutuse ja vaegnägijate seisukohalt on see väga oluline. 198 kaardistatud ülekäigust esines helisignaali kõigest 13 teeületuskohal. Rohkem tähelepanu vajaksid ka ülekäigu puute ja kompimisega tajutav tähistamine ja ülekäiguni suunamine.
Invaparkimiskohad. Heas seisus on transporditaristu hoonete juures olevad invaparkimiskohad. Kaardistatud jaamahoonetest (47 hoonet) puudus invaparkimine aga 61%-l (29 hoonel).
Invatualetid. Kaardistatud jaamahoonetest puudus invatualett 28%-l juhtudest.
Uuring on valminud Euroopa Regionaalarengufondist Valdkondliku teadusja arendustegevuse tugevdamise programmi (RITA) tegevus 2 „Teadmistepõhise poliitikakujundamise toetamine” rahastamisel.
