Esmaspäev, märts 31, 2025

Helena-Reet Aari

Helena-Reet Aari
1315 POSTS 0 COMMENTS

Pikaajalisel liiklusmüral on mõju inimese tervisele

NordenBladet — Tartu Ülikooli teadlaste tehtud uuringud näitavad, et neil inimestel, kes elavad lähedal müratekitajatele, on suurem oht erinevateks terviseprobleemideks.

Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna keskkonnatervishoiu spetsialist Triin Veber ütles, et müra ja tervisemõjude uurimiseks on esmalt tarvis korralikke müraandmeid. Nende andmete järgi saab koostada mürakaarte, mis on kõigile inimestele Internetis kättesaadavad. Eestis on mürakaardid loodud Tallinna, Tartu ja põhimaanteede kohta.

Selleks, et teada saada inimeste arv, kes haigestuvad või surevad müra tõttu, on eraldi välja töötatud teaduspõhine metoodika Euroopa Liidus. „Kui me teame, kus inimesed elavad, siis me saame teha konkreetseid uuringuid tervise tagajärgede kohta. Inimesed jaotatakse kahte gruppi: väiksema müraga kokku puutuvad inimesed ning suurema müraga kokku puutuvad inimesed. Nii on võimalus vaadata, kas suurema müraga kokku puutuvatel inimestel on mingeid haiguseid rohkem,“ selgitas Triin Veber.

Triin Veber tõdes, et müra mõjude hindamine on päris keerukas arvutus ning mürakaardid on üsna uus nähtus. Arvutamisel võetakse muuhulgas arvesse autode ja raskeveokite arvu, maastikku, maastiku summutamisvõimet ning majade kõrgust. Esimene mürakaart Tartu ja Tallinna kohta on loodi 2012. aastal. Mürakaardi loomine võtab aega umbes kaks aastat. Näiteks praegu, 2022. aastal on mürakaart Tartu kohta olemas, kuid see kajastab 2019. aasta olukorda.

Maailma Tervise Organisatsiooni soovitusel ei tohiks ööpäeva keskmine autoliiklusmüra ületada 53 detsibelli. „Näiteks inimese kõne valjus on umbes 55 detsibelli ja see pole just eriti vali. Möödasõitva mootorratta müra on aga juba 90 detsibelli. Kui minna rokk-kontserdile, on see juba üle 100 detsibelli. Kui me nüüd mõtleme, et see on päeva keskmine, siis on see tegelikult päris suur müra. Sellised numbrid tähendavad, et iga natukese aja tagant möödub inimesest mõni tugevam heliallikas,“ selgitas Veber.

Triin Veber rõhutas, et igasugusel häirival müral on tegelikult tervisemõjud. Müral on negatiivne mõju ka siis, kui inimene ise otseselt häiringut ei tunneta. „Magamise ajal akna taga mööda sõitvad autod juba tegelikult mõjutavadki organismi – südametegevus kiireneb ja stressihormoonid vallanduvad. Inimene ise seda üles ärgates ei mäleta või öeldakse, et müra ei sega neid. Tegelikult see mõjutab ikkagi südameveresoonkonna tööd ja ainevahetust ning tõstab pikemas plaanis haiguste riski.“

Liiklusmüra on seostatud peamiselt isheemiliste südamehaigustega, nagu näiteks infarkt, aga ka teiste südameveresoonkonna haigustega, näiteks insuldi ja kõrgvererõhktõvega. Samuti on seoseid leitud ka teist tüüpi diabeedi, rasvumise ning ka vaimse tervise häiretega nagu depressioon ja ärevushäire.

Tartu Ülikooli teadlased on ka välja arvutanud, kui suur on liiklusmüra mõju Tartus ja Tallinnas inimeste tervisele. Kui vähendada autoliikluse müra 50 detsibellini ööpäevas, jääks iga aasta hinnanguliselt Tallinnas 130 ja Tartus terveks 23 inimest, kes käesoleva mürataseme tõttu haigestuvad südamehaigustesse. Samuti oleks vähem surmasid infarkti Tallinnas aastas keskmiselt 25 ja Tartus 4. Insulti haigestuks aastas vähem Tallinnas 140 ja Tartus 25 inimest.

Vastav info on edastatud ka Tartu ja Tallinna linnavalitsusele. Triin Veberi sõnutsi saab müra vähendada kasutades nutikat linnaplaneeringut. „Põhiline müra- ja õhusaasteallikas linnades ongi just autod ning nende ümber suunamine ja vähendamine võiks inimeste tervist linnas parandada. Kui linnaplaneering on juba üsna autokeskne ja elumajad asuvad suurte autoteede lähedal, pole seda lihtne muuta. Üks võimalus selleks on piirkiiruste alandamine 50-kilomeetrise tunnikiiruse pealt pealt 40 või 30 peale. Edaspidi linna planeerides tuleks aga autoliiklus suunata elumajadest eemale ning mugavdada ühistranspordi ja kergliiklusteede kasutamist,“ selgitas ta.

Praeguste näitajate pealt pole kahjuks loota, et Eestis müra hakkaks vähenema. „Saame loota sellele, et kui tulevikus läheme üle tunduvalt vaiksematele elektriautodele, siis olukord paraneb,“ ütles Veber. Ta lisas, et just iga inimene ise saab liiklusmüra vähendada. „Kui hommikuti tööle minna  jalgratta, ühistranspordiga või jala, on kasu lausa mitmekordne – vähem mürast ja õhusaastusest tingitud haigestumisi ning otsene tervisekasu suurenenud liikumisest. See aeglustab ka üleilmset kliimamuutust ja vähendab kuumalainetest tulenevaid terviseriske.“

Avafoto: NordenBladet

 

UURING: Eesti inimeste õnnetunnet tõstab naabruskonna eest hoolitsemine

NordenBladet . Kõige õnnelikumad on Eestis oma kodu ja naabruskonnaga 35-49aastased kaaslasega koos elavad ning kodu omavad naised, selgus rahvusvahelise elamuarendaja Bonava poolt seitsmes riigis läbiviidud uuringust.

„Õnneliku naabruskonna uuring“ on projekt, millega Bonava alustas 2017. aastal. Selle käigus küsitakse koduturgudel elavate inimeste käest, milliseid tegureid nad oma kodus ja naabruskonnas väärtustavad.

Õnnelikkuse indeks on Bonava poolt loodud naabruskonna õnnelikkuse mõõdik, mille abil saab mõõta ja võrrelda elanike rahulolu ja õnnelikkust oma elukeskkonnas. 100punktisel skaalal oli Eesti näitaja 72, lõunanaabrite lätlaste vastav näitaja oli 76. Kõige õnnelikumalt tunnevad end oma kodus ja naabruskonnas aga rootslased 80 punktiga.

Bonava müügi- ja turundusjuhi Lauri Laanoja sõnul on nende eesmärk luua õnnelikke naabruskondi, kus inimestel on hea elada. „Terviklikud elukeskkonnad annavad inimestele emotsionaalset rahulolu – loovad võimalusi kodukohas naabritega suhtlemiseks ja vaba aja veetmiseks. Selleks, et teada saada, mida inimesed kodukohalt ootavad, viimegi läbi elanikkonna õnneuuringut, millest saadud teadmisi võtame arvesse uute kodude planeerimisel,“ ütles Laanoja.

Sel aastal näitavad õnneuuringu tulemused, et eestlaste rahulolu oma kodu ja naabruskonnaga moodustab 25 protsenti nende üldisest rahulolust eluga. Eestlaste jaoks on elukoha puhul kõige olulisemad tegurid turvalisus (88%), puhas ja korras keskkond (82%) ja kõnni- ning rattateede olemasolu (76%).

Kui Eesti inimestel küsida, et mida nad sooviksid naabritega ette võtta, siis esikoha pälvis naabruskonna eest hoolitsemine. Eestlased peavad teisel kohal oluliseks sotsiaalseid kokkusaamisi, nagu näiteks üheskoos grillimine. Kolmandale kohale asetus kogukonnaliikmete aitamine.

Lisaks eeltoodule on paljude jaoks hinnas seltskondlik eluviis, ajaveetmisvõimalused ning kogukonnaga lävimine. Uuring näitab, et Eesti inimesed, kelle elukohas on koos aja veetmist võimaldavaid kohti, on oma üldise eluga 28 protsenti rohkem rahul. Kõige meelsamini on Eesti inimesed naabritega valmis jagama välisalasid, grillinurka ja tööriistasid. Nii on ka arendajate üha suurem eesmärk luua terviklik elukeskkond rohealade ja muude kogunemispaikadega, kus elanikel oleks mõnus koos naabrite ja sõpradega õhtuid või nädalavahetusi veeta.

„Meie arendustes kujundatakse majade ümbrus selliselt, et autode ja laste liikumisteed ei ristuks ning seal leidub liikumisvõimalusi ja puhkealasid igas vanuses elanikele. Näiteks Uus-Mustamäe elupiirkonnas rajab Bonava majade juurde pargi, mis on mõeldud kogu Mustamäe elanikele ning Järveotsa Kodude arenduse juures Haaberstis tehakse korda nii kohalik tänav kui ka Järveotsa oja kaldad,“ tõi Laanoja välja.

Õnneuuringu tulemused leiab siit: https://happyquest2022.bonava.ee/.

Kuidas kasutada Eesti lippu: juhised ja kombed

Kuidas kasutada Eesti lippu: juhised ja kombed

NordenBladet – Eestlased on sügavalt kiindunud oma sinimustvalgesse lippu, mis esindab meie väikse rahva iseseisvust, vabadust ja püsivust. Peetakse väga oluliseks, et lippu koheldataks alati austusega. Heade tavade ja väärikate kommete järgimine on eestlastele südameasi, et säilitada lipu väärikus ja tugevdada selle sümboolsust.

Lipu kasutamisel on välja kujunenud kindlad juhised ja kombed, mis aitavad tagada õige ja lugupidava kasutuse. Siin on olulisemad reeglid ja soovitused, kuidas kasutada Eesti lippu.

Eesti lipu heiskamine ja langetamine

Eesti lipp heisatakse ja langetatakse vastavalt protokollile. Tavaliselt heisatakse lipp päikesetõusul või hiljemalt kell 8 hommikul. Lipu langetamine toimub päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui kell 22. Need reeglid kehtivad aasta ringi, välja arvatud Jaaniööl, mil riigilippu ei langetata.

Lipupäevad – millal lippu heisata

Eestis on mitmeid riiklikke lipupäevi, mil lippu heisatakse kogu riigis.
Tähtsaimad lipupäevad on:

24. veebruar – iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev
1. juuni – lastekaitsepäev
4. juuni – Eesti lipu päev
20. august – taasiseseisvumispäev
1. september – teadmistepäev
septembrikuu teine pühapäev – vanavanemate päev

Vaata kõiki Eesti lipupäevi siit: Riiklikud pühad, lipupäevad ja koolivaheajad

Lipupäevadel on lippu oodatud heiskama kõik, kes soovivad avaldada austust Eesti riigile ja rahvale.

Lipu kasutamine kodudes ja hoonetes

Eesti lipu võib heisata kodudle, et tähistada riiklikke ja isiklikke sündmusi. See on levinud tava näiteks pulmapäeval või tähtsatel peresündmustel. Lipu heiskamisel kodumajale tuleb järgida ametlikke kõrguse ja kinnituse nõudeid – lipp peab olema nähtav, puhas ja heas seisukorras.

Eesti lipu kasutamine ametlikel üritustel

Ametlikel üritustel, nagu riiklikud tseremooniad ja rahvusvahelised esindusüritused, paigutatakse Eesti lipp auväärsesse kohta. Kui koos on mitu lippu, asetseb Eesti lipp nende seas kas esimesel kohal või teiste riikide lippudega võrdsel kõrgusel. Lipu asetamine sõltub täpsetest reeglitest, kuid alati on oluline, et Eesti lipp oleks selgelt nähtav ja esinduslik.

Eesti lipu käsitlemine ja hoidmine

Eesti lippu tuleb alati käsitleda austusega ja seda ei tohi kasutada muul otstarbel. Oluline on vältida lipu määrdumist ja kahjustumist. Kui lipp kulub või on pleekinud, tuleb see asendada uue lipuga. Kasutuskõlbmatuks muutunud lipp tuleb hävitada lugupidavalt.

Lipu heiskamine leinalipuna

Leinalipp heisatakse lipuvardas poolde masti, et avaldada austust lahkunud isikule või traagilistele sündmustele. Leinalipu heiskamisel tõstetakse lipp esmalt masti tippu ja langetatakse seejärel poolde masti. Leinalipu langetamisel tõstetakse see korraks taas masti tippu, enne kui lipp alla võetakse.

Eesti lipu kasutamise erilised etiketireeglid

Eesti lipul on kindlad etiketireeglid, mida järgitakse riiklikel ja ametlikel üritustel:
Lippu ei tohi kunagi kasutada dekoratsioonina, kattena või muul viisil, mis võib selle sümbolit kahjustada.

Eesti lippu ei tohi kasutada reklaamides, toodetel või muudel kaubanduslikel eesmärkidel ilma loata.

Lippu ei tohi asetada maha ega lasta sellel puudutada maapinda.

Eesti lipu kasutamine järgib kindlaid juhiseid, mis tagavad, et lippu kasutataks korrektselt. Kasutades Eesti lippu õigesti, peegeldame oma suhtumist rahvuse ja riigi sümbolitesse, austades Eesti iseseisvust ja meie ühiseid väärtusi.

Avafoto: NordenBladet digiarhiiv

Eesti iseseisvuspäeva tähistamine

Eesti vabariigi aastapäeva on Eesti rahvuspüha

NordenBladet – Eesti iseseisvuspäev, mida tähistatakse 24. veebruaril, on Eesti Vabariigi ametlik ja tähtsaim riigipüha. See päev on eriline hetk Eesti ajaloos, sest just 24. veebruaril 1918 kuulutati välja Eesti Vabariigi iseseisvus. Alates taasiseseisvumisest 1991. aastal on see päev kinnistunud rahva jaoks vabaduse, ühtsuse ja enesemääramise sümbolina.

Riiklikud sündmused ja tseremooniad
Iseseisvuspäeva hommikul algavad pidustused ametliku tseremooniaga, mille käigus heisatakse Eesti lipp pidulikult Pika Hermanni torni. Lipuheiskamise tseremoonial osalevad president, peaminister, riigikogu liikmed, kaitseväe esindajad ja diplomaatilise korpuse liikmed. Aastate jooksul on saanud tavaks, et lipuheiskamisega kaasnevad pidulikud sõnavõtud ja hümni ühislaulmine.

Üks iseseisvuspäeva olulisi osi on kaitseväe paraad, mida korraldatakse erinevates Eesti linnades, tavaliselt Tallinnas Vabaduse väljakul või mõnes teises Eesti ajaloolises linnas. Kaitseväe paraad sümboliseerib Eesti kaitsetahet ja iseseisvust ning toob kokku sõjaväelased, päästetöötajad ja politsei esindajad. Paraadi jälgivad nii Eesti rahvas kui ka kõrged ametikandjad, kes austavad Eesti kaitsejõudude pühendumust ja rahuvalvet.

Iseseisvuspäeva tähistamine kogukondades ja peredes
Iseseisvuspäeva tähistamine ei piirdu üksnes riiklike tseremooniatega, vaid on sügavalt juurdunud ka Eesti kogukondades ja peredes. Paljud eestlased kogunevad pereringis, et koos vaadata pidulikke tseremooniaid televisioonist, valmistada traditsioonilisi toite ja meenutada iseseisvuse tähtsust. Iseseisvuspäeva laual on sageli au sees rahvuslikud road, näiteks kiluvõileivad ja must leib, mis on sümboolsed Eesti rahvusköögi esindajad.

Üle Eesti toimuvad iseseisvuspäeva puhul ka kohalikud pidustused ja kontserdid. Koolid, kultuurikeskused ja muuseumid korraldavad iseseisvuspäevale pühendatud üritusi, kus meenutatakse Eesti ajalugu. Sellel päeval keskendutakse kultuuripärandile ja rahvuskultuuri hoidmisele. Need sündmused aitavad siduda iseseisvuspäeva noorema põlvkonnaga, tuues nende ette Eesti ajaloo ja identiteeti toetavad väärtused.

Vabariigi Presidendi vastuvõtt ja teenetemärkide jagamine
Iseseisvuspäeva pidustuste üks tähelepanuväärsemaid sündmusi on Vabariigi Presidendi vastuvõtt, kus riigipea tunnustab inimesi, kes on oma panusega Eestit eriliselt toetanud. Vastuvõtt toimub tavaliselt õhtul ning on teleülekande vahendusel jälgitav kogu riigis. Vastuvõtul antakse üle ka riiklikud teenetemärgid, millega austatakse inimesi, kes on panustanud Eesti arengusse, kultuuri või rahvusvahelistesse suhetesse.

Teenetemärkide jagamine on pidulik traditsioon, mis ühendab mineviku ja tuleviku. Sellega tõstetakse esile need, kes on andnud oma panuse rahva hüvanguks, olgu see siis hariduse, teaduse, kultuuri, spordi või avaliku teenistuse kaudu. Teenetemärkide andmine iseseisvuspäeval kinnitab ühtsust ja väärtustab kodanikualgatust.

Eesti lippude heiskamine ja austamine
Iseseisvuspäeval heisatakse Eesti lipud üle kogu riigi. Paljud kodud, ettevõtted ja asutused kaunistatakse lipuvärvidega, et austada Eesti Vabariiki. Traditsiooniks on kujunenud, et sel päeval on Eesti lipud esindatud kõikjal ja neid kasutatakse lugupidamisega, rõhutades Eesti rahvuse ühtsust.

Muusika ja kultuuri keskne roll
Iseseisvuspäeva tähistamine hõlmab ka erilist muusikalist repertuaari, milles kõlavad rahvushümn „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” ning mitmed rahvaviisid ja koorilaulud, mis on eestlastele südamelähedased. Iseseisvuspäeva kontserdid toovad kokku tippmuusikud ja koorid, kes esitavad rahvuspärandi parimaid pärleid – lugusid, millel on suur tähtsus nii vanemale kui ka nooremale põlvkonnale.

Eestlane on laulurahvas. Laulul ja muusikal on olnud oluline roll Eesti iseseisvuses, alates laulvast revolutsioonist kuni tänaseni. Seetõttu tähistatakse ka iseseisvuspäeva kuulates rahvuslikku muusikat, mille kaudu Eesti rahvas oma juurtega ühenduses püsib.

Ühendus tulevikuga: noorte ja laste roll iseseisvuspäeval
Iseseisvuspäev on päev, mil eriti tähtsustatakse noorte ja laste kaasamist. Koolides korraldatakse pidulikke aktusi, mille käigus õpilased kuulevad Eesti ajaloost, vabaduse tähendusest ja iseseisvuse väärtusest. Lapsed esitavad laule, luuletusi ja rahvatantse, mis aitavad neil kujundada sügavat sidet oma maa ja rahvustraditsioonidega.

Eesti Vabariigi aastapäev on ainuke rahvuspüha Eestis. Eesti iseseisvuspäeva tähistamine 24. veebruaril on kõige olulisem päev eestlastele – see ühendab riigi mineviku, oleviku ja tuleviku. Alates riiklikest tseremooniatest kuni pereringis peetud koosviibimisteni on see päev täis pidulikkust ja sügavat tänutunnet saavutatud vabaduse üle. Iseseisvuspäeva tähistamine läbi muusika, pidulike sündmuste ja lipu heiskamise kinnitab Eesti rahva sidet oma maa ja identiteediga. Eestlaste jaoks on iseseisvuspäev püha, mis hoiab elus tänutunnet ja kindlat soovi, et vabadus, mis on saavutanud, kantakse edasi ka tulevastele põlvkondadele. Eesti sünnipäeva peab kogu riik ning see on ametlikult puhkepäev.

Palju õnne Eestile!

Avafoto: NordenBladet

Eesti rahvuslikud sümbolid ja traditsioonid – Rukkilill

Eesti rahvuslill rukkilill

NordenBladet – Rukkilill (Centaurea cyanus) on üks Eesti rahvuslikest sümbolitest, mis esindab eestlaste maalähedust, lihtsust ja sügavat seotust loodusega. Rukkilill on tuntud nii oma ilu, ravivate omaduste kui ka kulinaarse kasutuse poolest. Eestlaste jaoks on rukkilillel sügavam tähendus, mida põlvest põlve on edasi antud. Rukkilill on seotud nii rahvapidustuste kui ka mitmete uskumustega.

Rahvapärased nimetused
Nõnda nagu heal lapsel mitu nime, kutsutakse ka rukkilille rahvasuus mitmeti. Levinuimad rahvapärased nimetused on härja pea, rukkisinine, rüälill, sinilill.

Rukkilill kui ravimtaim
Eesti vanarahvas on kasutanud C-vitamiinist pakatavat rukkilille ravimtaimena sajandeid. Rukkilille õitest tehtud tõmmiseid ja teesid hinnati silmaprobleemide leevendajana – näiteks kasutati neid silmade puhastamiseks ja põletiku vähendamiseks. Rukkilille õitest valmistatud leotist peeti rahvameditsiinis kasulikuks ka neerude ja põie tervise toetamisel. Rukkilille on peetud puhastava ja rahustava toimega taimeks, mille tõmmis oli vanasti levinud abiainena mitmesuguste põletike ja haavandite puhul. Rukkililletee oli rahvameditsiinis abiks ka rasketel sünnitustel, mil oli vaja sünnitaja valu vaigistada.

Rukkilille kasutus toidus ja toidukaunistusena
Rukkilille õied ei ole mitte ainult kaunid, vaid ka söödavad, mistõttu on neid kasutatud toidu kaunistamiseks. Rukkilille õied lisavad toitudele värvi ja elegantsi – neid kasutatakse sageli salatite, kookide ja pidulike roogade kaunistamiseks. Rukkilille sinised kroonlehed on kaunistuseks sobivad ja annavad toidule loomuliku, samas piduliku ilme.

Rukkilill pärjana ja laulupeotraditsioonides
Rukkilill on laulupeotraditsioonides üks armastatuimaid sümboleid, esindades Eesti loodust ja rahvuslikku uhkust. Laulupidudel kantakse sageli rukkilillepärgasid, mis sümboliseerivad rahvustunnet, ühtsust ja armastust kodumaa vastu. Rahvapärimuses on lilledest pärjad sageli seotud loodusjõudude austamisega ja usuga nende kaitsevõimesse. Arvati, et pärja kandmine toob kandjale head õnne ja hoiab halva eemale. Erinevad lilled sümboliseerisid erinevaid omadusi – näiteks rukkilill toob rahu ja kaitset, karikakar rõõmu ja süütust, võilill aga tervist ja pikaealisust.

Rukkilill eesti kirjanduses ja rahvatraditsioonides
Eesti eeposes “Kalevipoeg” rukkilille mainitud ei ole kuigi eepos loodi samuti 19.sajandil. Rukkilill kui Eesti rahvuslill omandas oma sümboolse tähenduse rahvuslikul ärkamisajal. Eesti rahvuslik ärkamisaeg oli 19. sajandi teisel poolel, umbes aastatel 1850–1900, kui kujunesid välja eestlaste rahvuslik identiteet, hariduslikud ja kultuurilised liikumised ning iseseisvuspüüdlused.

Rahvatraditsioonides on rukkilillele omistatud kaitsevägi ja õnnistus. Mõnel pool arvati, et rukkilillel on kaitsev jõud ja et sellega võib kaunistada kodu või aiamaad, et peletada halbu vaime ja tuua pererahvale head õnne.

Rukkilille kasv ja õitsemisaeg
Rukkilill õitseb Eestis juunist augustini ja on sageli nähtav põldudel ja niitudel, eriti rukki seas, kus see looduslikult umbrohuna kasvab. Õitsemise aeg sõltub kasvutingimustest, kuid Eesti suve jooksul pakub rukkilill oma õrnade siniste õitega kaunist vaatepilti pikalt.

Rukkilill eesti kultuuris ja kunstis
Eesti kultuuris, kirjanduses ja kunstis on rukkilill kajastatud kui sümbol rahvuslikust ilust ja vastupidavusest. Eestlased armastavad rukkilille kui rahvussümbolit, mistõttu kasutatakse seda aina rohkem paljudes eesti luuletustes, lauludes ja maalides. Rukkilill on laialdaselt esindatud kunstis nii dekoratiivse elemendina kui ka sümbolina. Eesti kunstnike ja käsitöömeistrite tööd sisaldavad tihti rukkilille motiivi, nii tikandites, ehetes kui mujal rahvuslikku kuuluvust rõhutavates toodetes (näiteks suveniirides, mida välismaalased saavad Eestist kaasa osta).

Rukkilill on mitmeti kasutuses ka Eesti pärimuskultuuris. Eestis on arvukalt ühinguid, seltse, poode, lasteaedu ja tänavaid, mis rukkilille järgi on oma nime saanud.

Rukkilill ja vanasõnad ning rahvausund
Eesti rahvapärimustes seostatakse rukkilille sageli tugevuse ja vastupidavusega, kuna see kasvab põldudel sitkelt, vaatamata väljakutsetele. Põllumehed nimetavad seda tihti tüütuks umbrohuks, mida on võimatu hävitada. Vanasõnades võib rukkilill sümboliseerida inimest, kes suudab eluraskustest hoolimata õitseda. Mõnes piirkonnas on usutud, et rukkilille kandmine hoiab eemale haigusi ja toob kandjale kaitse. Rukkilille seostati ka nooruse ja ilu hoidmisega, kuna selle sinine värv ja õrn välimus on seotud elujõu ja vitaalsusega.

Rukkilille tunnustamine Eesti rahvussümboli ja rahvuslillena
Rukkilill valiti Eesti rahvuslilleks botaanikute ja loodusesõprade algatusel. Eesti rahvuslilleks valiti ta suuresti tänu Eesti Looduskaitse Seltsi tegevjuhi Jaan Eilarti ettevõtmisele, kes seda erinevates raadioesinemistes esile tõstis.

Eesti Televisiooni ja Eesti Looduskaitse Seltsi koostööna valminud telesaates “Tammelehe viktoriin” 1968. aastal küsiti inimestelt arvamust, milline võiks olla Eesti rahvuslill. Pakuti kokku 38 lille.

Rukkilill kuulutati ametlikuks rahvussümboliks 1969. aastal ajakirja Eesti Loodus juunikuu numbris. Valik tehti rukkilille laialdase tuntuse ja rahvusliku tähenduse tõttu, kuna see oli juba ammu seotud Eesti maastiku ja rahvusliku identiteediga.

Rukkilille staatuse kohta Eesti rahvuslillena ei ole eraldi seadust või ametlikku riiklikku protokolli. Nagu paljud teised rahvussümbolid, on ka rukkilille staatust kinnitanud peamiselt rahva tunnustus ja kultuuriline väärtustamine, mitte ametlikud õigusaktid.

Avafoto: Eesti rahvuslill rukkilill (Unsplash)