NordenBladet — Elektri hind ähvardab Soomes hüpata veidi enam kui null sendilt kilovatt-tunni kohta üle 30 sendi peale. Hind tõuseb halvimal juhul üle saja korra, selgub Põhjamaade elektribörsi Nord Pooli hinnaandmetest.

Homse esmaspäeva, 2. oktoobri hommikul on elektri hind 0,2 ja 0,3 sendi ringis kilovatt-tunni kohta. Hinnale lisandub käibemaks ja elektrifirma poolt võetav marginaal, vahendab MTV.

Varahommikul hüppab elektri hind aga 30 sendile kilovatt-tunni eest ja püsib õhtuni enam kui 10 sendi peal.

Seletus järsule hinnatõusule võib peituda tuules. Ilmateenistuse Foreca andmed näitavad, et tuuleenergia prognoos on pühapäeval langevas suunas ning ilm tõstab alates ööst elektri hinda.

NordenBladet — Euroopa Komisjon on avaldanud eelmise, 2022. aasta kohta info liidu ja liikmesriikide vaheliste rahavoogude kohta.

Rahavood Soome ja EL-i vahel arenesid järgmiselt:

Soome tulud EL-ist kasvasid 173 miljoni euro võrra 1773 miljoni euroni. Lisaks sai Soome EL-i taastamisvahendist 501 miljonit eurot tulu.

Soome maksed riigieelarvest EL-ile vähenesid 228 miljoni euro võrra 2307 miljoni euroni.

Rahandusministeeriumi arvutuste kohaselt oli Soome netomakse liidule eelmisel aastal 798 miljonit eurot. Netomakse vähenes võrreldes üle-eelmise aastaga, mil see oli 970 miljonit eurot.

Ühe elaniku kohta arvestatuna vähenes makse 175 eurolt 144 euroni. Netomakse kirjeldab ligikaudu erinevust liikmesriigi EList saadava tulu ja EL-i tehtud maksete vahel.

Arvud ei räägi kõigist EL-i liikmelisuse eelistest nagu avatud siseturg ja vaba liikumine.
Soome saadud tulud kasvasid

Komisjoni andmetel kasvasid Soome tulud EL-ist eelmisel aastal 173 miljoni euro võrra 1,8 miljardi euroni. Lisaks sai Soome EL-i sissenõudmisinstrumendist tulu kokku 501 miljonit eurot. Soome sai EL-i liikmesriikidele tagastatud rahast 1,17 protsenti (aasta varem 1,08 protsenti).

Peamiselt moodustasid Soome tulud EL-i eelarvest:• otsetoetused ja põllumajanduse arendamine (894 miljonit eurot ehk 50 protsenti Soome tuludest)• EL teaduse ja innovatsiooni raamprogrammi (Horisont Euroopa) rahastamine (260 miljonit eurot ehk 15 protsenti).• Euroopa Regionaalarengu Fondist jagatud toetustest (132 miljonit eurot ehk 7 protsenti)• Networking Europe instrumendist ja Digitaalse Euroopa programmist (91 miljonit eurot ehk 5 protsenti).

Soome maksed liidule vähenesid
Eelmisel aastal maksis Soome EL-ile kokku 2307 miljonit eurot. Soome suhteline panus EL-i eelarvesse oli 1,78 protsenti (eelneval aastal 2536 miljonit eurot ja 1,82 protsenti).

Sellest lisandväärtustasu osa oli 297 miljonit eurot, kogurahvatulul põhineva makse osatähtsus 1812 miljonit eurot ja ringlusse võtmata plastpakendijäätmete koguse alusel makstav osa 60 miljonit eurot. Lisaks maksis Soome mõnele liikmesriigile tehtud maksekorrektsioonide tõttu 136 miljonit eurot. Soome maksed vähenesid võrreldes üle-eelmise aastaga kokku 228 miljoni euro võrra.

Soome kogus mullu tolli- ja suhkrumakse 297 miljonit eurot, millest 223 miljonit eurot maksti otse liidule ja 74 miljonit eurot jäi riigieelarvesse veotasutuluna.

Poola on eurodes suurim saaja, Saksamaa suurim maksja
EL-i kogukulud olid mullu 243 miljardit eurot. Kokku said liikmesriigid liidu programmidest raha 151 miljardi euro ulatuses. Taastamisinstrumendist liikmesriikidele suunatud rahastamine käis samuti läbi liidu eelarve. Komisjon laenas rahvusvahelistelt finantsturgudelt ja jagas liikmesriikidele 62 miljardit eurot toetusi.

Ülejäänud rahalised vahendid läksid ELi-välistele riikidele, rahvusvahelistele organisatsioonidele või projektidele, mille saajaks ei saa nimetada ühtegi liikmesriiki.
Eurodes sai liidu eelarvest enim rahalisi vahendeid Poola, kelle osa EL-i eelarvest jaotatavast rahastamisest oli 18,3 miljardit eurot, arvestamata sissenõudmisinstrumendi osa. Järgnesid Prantsusmaa (16,9 miljardit eurot) ja Itaalia (14,6 miljardit eurot).

EL-i eelarve kogutulu oli 245 miljardit eurot. Sellest 156 miljardit eurot moodustasid liikmesriikidelt kogutavad omavahendid ehk tulud, millest ligikaudu 83 protsenti kanti liidule riigieelarve kaudu.

Riikide rahaliste panustega mõõdetuna oli Saksamaa liidu suurim rahastaja (30,8 miljardit eurot). Järgnesid Prantsusmaa (24,2 miljardit eurot) ja Itaalia (16,7 miljardit eurot).
Eesti on suurim saaja elaniku kohta, Saksamaa suurim maksja
Komisjon ei avalda enam andmeid liikmesriikide netomaksete positsiooni kohta. Komisjonis varem kasutatud netomakse arvutus oli nn saldoarvestus, kus liikmesriikide netomaksete summa on null: see ei ole seega otseselt liikmesriigi saadud tulude ja kulude vahe. Netomakse arvutus ei sisalda liidu halduskulusid ning tulude poolel arvestatakse ainult riigieelarvest laekuvaid sissemakseid (mitte näiteks tollitulusid, mis kantakse otse liidule).

Rahandusministeerium on Soome netomakse välja arvutanud komisjoni arvutusmeetodil. Soome netomakse EL-ile oli eelmisel aastal 144 eurot elaniku kohta, eelneval aastal oli vastav summa 175 eurot. Netomakse oli 0,30 protsenti Soome kogurahvatulu suhtes (aasta varem 0,38 protsenti).

Erinevate aastate netomaksetes on erinevusi, näiteks seetõttu, et numbrid näitavad eelmise finantsraamistiku perioodi programmide lõppu ja käesoleva perioodi programmide alguse hilinemisi. Eelmine aasta oli liidu seitsmeaastase finantsraamistiku perioodist (2021–2027) teine.

Lisaks mõjutavad netomaksete taset EL-i eelarve taseme muutused erinevate aastate lõikes ja EL-i sissetulekud muudest finantsallikatest peale riiklike liikmemaksude. Selle sissetuleku suurus võib aasta-aastalt oluliselt erineda.

Liikmesriikide netopositsioonid peegeldavad liikmesriikide jõukuse erinevusi. Keskmisest jõukama EL-i riigina on Soome olnud liidu eelarve netomaksjate hulgas alates 2001. aastast.

Suurimad netomaksjad kogurahvatulu suhtes olid eelmisel aastal Saksamaa (0,51 protsenti), Prantsusmaa (0,38 protsenti) ja Rootsi (0,37 protsenti). Proportsionaalselt elanike arvuga oli järjestus: Saksamaa (235 eurot elaniku kohta), Rootsi (196 eurot) ja Iirimaa (195 eurot).

Suurimad netosaajad kogurahvatulu suhtes olid eelmisel aastal Läti (2,62 protsenti), Ungari (2,61 protsenti) ja Leedu (2,57 protsenti). Ühe elaniku kohta arvutatuna oli järjekord järgmine: Eesti (677 eurot elaniku kohta), Luksemburg (660 eurot) ja Leedu (608 eurot).

NordenBladet — Euroopa Liidu kõrgeim diplomaat ütles, et migratsioon võib olla „Euroopa Liidu jaoks lagundav jõud”, mis on tingitud Euroopa riikide sügavatest kultuurilistest erinevustest ja nende pikaajalisest suutmatusest jõuda ühise poliitikani.

Kuigi Venemaa püüab õhutada Euroopa-sisest rännet, eitas Josep Borrell, et Ukraina konflikt aitas kaasa kriisile, mida ta kirjeldas kui aastakümneid vana probleemi, kus sõjad ja vaesus õhutavad riike liidust lahkuma, vahendab Guardian.

EL-i välisasjade volinik ütles, et blokk on sõjas korda saatnud imesid ja et see on üks võtmejõude uue maailmakorra loomisel, milles globaalne lõuna väärib suuremat austust ja võimu.

Laiaulatuslikus intervjuus ajalehele Guardian, milles arutleti selle üle, kuidas sõda EL-i muudab ja kuhu see blokk uues maailmakorras sobitub, ütles ta, et Euroopa riigid olid sunnitud ärkama kaitsekulutuste siestast, mille käigus nad oli elanud Ameerika tuumavihmavarju all.

Ta kutsus üles suuremale kaitsekoostööle ja kiirematele otsustele Ukrainale relvade tarnimise osas ning kaitses Ukraina vasturünnakut, öeldes, et riik on kolmandiku ulatuses mineeritud ja täieliku frontaalse vasturünnaku korraldamine oleks olnud Ukraina jaoks enesetapp.

Järgnenud loengus New Yorgi ülikooli õigusteaduskonnas ütles ta, et ÜRO julgeolekunõukogu on osutunud „viimastel aastatel oma lõhestumise tõttu täiesti kasutuks” ning kutsus üles korraldama poliitilisi ja finantsinstitutsioone põhjalikult ümber, et taaselustada mitmepoolsus, mis on „aegunud ja aur saab otsa”.

Viimastel päevadel ütles Itaalia paremäärmuslik peaminister Giorgia Meloni, kes tuli võimule rändega seotud vastuolulise retoorika najal, et ta ei luba pärast 11 000 inimese Lampedusa saarele saabumist mõne päeva jooksul oma riigil muutuda „Euroopa põgenikelaagriks”.

Borrell ütles, et natsionalism on Euroopas tõusuteel, kuid see puudutab rohkem migratsiooni kui euroskeptitsismi. „Brexitist kardeti epideemiat. Ja seda pole olnud,” ütles ta. „See on olnud vaktsiin. Keegi ei taha järgida brittide lahkumist Euroopa Liidust.”

„Ränne on Euroopa Liidu jaoks suurem probleem. Ja see võib olla Euroopa Liitu lagundav jõud. Vaatamata ühise välispiiri kehtestamisele ei ole me seni suutnud ühises rändepoliitikas kokku leppida,” ütles ta.

Ta põhjendas seda sügavate kultuuriliste ja poliitiliste erinevustega EL-is: „Euroopa Liidus on mõned liikmed, kes on Jaapani stiilis – me ei taha seguneda. Me ei taha migrante. Me ei taha vastu võtta inimesi väljastpoolt. Me tahame oma puhtust.”

Ta ütles, et teistel riikidel, näiteks Hispaanial on migrantide vastuvõtmisel pikk ajalugu. „Paradoks seisneb selles, et Euroopa vajab migrante, kuna meil on nii madal demograafiline kasv. Kui tahame tööjõu seisukohast ellu jääda, vajame migrante.”

Borrell rõhutas intervjuus, et Ukraina sõda ei õhuta praegusi rändevaidlusi. „Küsimus on selles, et rändesurve on kasvanud, peamiselt sõdade – mitte Ukraina-vastase sõja tõttu… See on Süüria sõda, Liibüa sõda, sõjalised riigipöörded Sahelis.”

„Me elame ebastabiilsuse ringis Gibraltarist Kaukaasiani ja see juhtus enne Ukraina sõda ja jätkub ka pärast Ukraina sõda. Migratsiooni Aafrikas ei põhjusta sõda Ukraina vastu. Aafrika rände algpõhjusteks on vähene areng, majanduskasv ja halb valitsemistava,” märkis ta.

Ta ütles, et Euroopa jõupingutusi koostööks mõne Aafrika riigiga on raskendanud sõjaliste režiimide olemasolu. Ta kirjeldas Wagneri grupeeringut, Vene palgasõdurite üksust kui „Aafrika diktaatorite pretoriaanist valvurit”.

Küsimusele, kas ta usub, et Venemaa üritab õhutada migratsiooni, vastas Borrell, et Putin proovib kõike. Ta lisas: „Putin usub, et demokraatiad on nõrgad, haprad, nad väsivad ja aeg on tema poolel, sest varem või hiljem kurnatakse meid ära.”

„Ja see on poliitiline lahing sama palju kui sõjaline lahing. Seda tuleb argumentidega selgitada. Kindlasti ei meeldi kellelegi elektriarvete eest rohkem maksta. Usun demokraatiasse kui pedagoogilisse harjutusse ja usun, et inimesed mõistavad põhjuseid,” lisas ta.

Kuid ta tunnistas ka karme valikuid, millega Euroopa silmitsi seisab rände ohjeldamisel, tehes lepinguid selliste riikidega nagu Tuneesia, tuues välja, et tema kohus on kaitsta mitte ainult Euroopa väärtusi, vaid samal ajal ka Euroopa huve. „Diplomaadi elu on täis ebamugavaid valikuid… Välispoliitika töötab Euroopa Liidu väärtuste ja huvide nimel. Ja need nõuavad mõnel juhul raskeid valikuid, püüdes kogu aeg austada rahvusvahelist õigust ja inimõigusi.”

Borrell oli Venemaa välisministri Sergei Lavrovi isikliku kriitika sihtmärgiks, kuna ta otsustas veenda EL-i riike Kiievile relvi tarnima, kui Vene väed ületasid piiri – tema sõnul on see tema karjääri olulisim hetk.

Endine Hispaania välisminister on ebatavaline, kuna ta on nii geopoliitika kommentaator kui ka praktik. Ta kinnitab, et avalik meeleolu Euroopas ei murdu Ukraina pärast.
Küsimusele, kas mõne Ida-Euroopa riigi ja Ukraina vahelised vaidlused teraviljaekspordi üle on konfliktide eelkuulutajaks, mis võivad tekkida riigi ühinemisel EL-iga, vastas ta: „Kõik teavad, et see saab olema keeruline, sest Ukraina, ennekõike, on sõjas ja seda hävitatakse sõna otseses mõttes. Teiseks pidi Ukraina juba enne sõda tegema palju reforme. Ja kolmandaks, kui Ukraina oleks praegu Euroopa Liidu liige, oleks ta ainus riik, mis oleks kasusaaja.”

Selle tulemusena peavad Ukraina ja EL läbi viima pika reformiprotsessi, sealhulgas tema arvates rohkem kasutama enamushääletust.

Igal juhul tähendab Ukraina liikmestaatus Borrelli sõnul lõppu sellele, mida ta kirjeldas kui ELi laienemist puudutavat „uinuvat siestat”. „Aastaid ja aastaid on olnud mingi tupik ja midagi ei juhtunud. Ukraina on loonud uue dünaamika,” lisas ta.

„Me oleme taimetoidulised lihasööjate maailmas. See on jõupoliitiline maailm, kuid siiski peame silmas, et kaubanduse ja õigusriigi põhimõtete kuulutamise kaudu saame maailma mõjutada. Peame endiselt jutlustama õigusriigi põhimõtet, kuid peame olema teadlikud, et mõnel juhul tuleb talitada teistmoodi,” märkis ta.

Ta ütles, et EL on vajalikust kaitsevõimest veel kaugel. „Ma ei ütle Donald Trumpi kombel, et peate kulutama 2% SKT-st kaitsele, kuid meie kätes on ehitada üles ühine välis- ja kaitsepoliitika.”

Sõda, ütles ta, „on olnud reaalne õppetund, et välja selgitada Euroopa võimekus, mida ta suudab pakkuda, mida Ukraina saab kasutada, kus on dubleerimist, kus on lünki”.
Borrelli sõnul on EL saavutanud imesid ja tegutsenud minevikuga võrreldes valguse kiirusel. Kuid ta lisas: „Mõnda otsust on arutatud päris pikalt. Kas me peame pakkuma tanke? See on olnud pikk arutelu ja lõpuks pakume tanke. Kas me peame pakkuma Patrioti õhutõrjerakette? Arutelu on olnud pikk ja lõpuks saime hakkama. Kas me peame tagama õhujõudude võimsused? Sellest räägiti juba sõja alguses. Nüüd koolitame F-16 piloote. Kindlasti sõda on sõda ja kui tahad varustada relvadega kedagi, kes on sõjas ja keda rünnatakse, siis mida kiiremini, seda parem.”

Kuigi ta arvab, et kiiremad otsused oleksid võinud päästa elusid, juhtis ta tähelepanu sellele, et Ukraina vasturünnaku edenemist on pidurdanud ka relvatarnetega seotud probleemid. „Venemaa on ehitanud pika jada kindlustusi,” ütles ta. „Mõnel juhul 25 km sügavusel või laiusel. Ja on selge, et te ei saa selle vastu frontaalrünnakut alustada, see oleks enesetapp. Nad on mineerinud kogu maa.”

Borrell prognoosib, et Ukraina sõda ja selle lõpptulemus on Hiina ja USA vahelise konkurentsi ning globaalse lõunaosa esilekerkimise kõrval üks kolmest uue maailmakorra loomise tõukejõust.

Ta tunnistas, et ta ei olnud sellise heterogeense inimrühma kirjeldamiseks mõiste „globaalne lõuna” fänn, kuid on olemas üksus, mis „peab end Lääne mudelite alternatiivi osaks”. Ta ütles, et ülioluline on „püüda vältida Hiina ja Venemaa ning osa globaalse lõunaosa liitu”.

„Globaalse lõunaosa inimesed tahavad, et neid tunnustataks, sest 40, 50 aastat tagasi, kui maailmakord loodi, ei olnud mõnda neist riikidest olemas. Nad olid kas kolooniad või nii vaesed, et neil polnud häält,” lisas ta.

„Nii et nad on nüüd iseseisvad riigid ja nad on majanduslikult, demograafiliselt kasvanud ja tahavad sõna sekka öelda,” märkis Borrell.

Ta lisas: „Arusaadavalt need riigid maandavad riske. Ühel päeval vaatavad nad Venemaad, teisel Hiinat. ÜROs hääletavad nad Ukraina sõja vastu, kuid paljud neist ei tunne sellist moraalset nördimust nagu meie.”

„Maailmas pole enam selget hegemooni, vaid selle asemel kasvab tegutsejate arv.” Paradoks seisneb tema sõnul selles, et tegutsejate arvu kasvuga ei kaasnenud tugevamat mitmepoolsust.

„Meil on multipolaarsus ilma mitmepoolsuseta. Olen hariduselt insener ja tean, et kui mängus on rohkem poste, on vaja rohkem reegleid. Kuid meil on rohkem pooluseid ja vähem reegleid ning seetõttu on maailm nii ebastabiilne, sest võimud seisavad üksteisega silmitsi ja tekitavad kas ummistusi või maalihkeid,” selgitas ta.

„Vaadake kõiki neid riike, Lõuna-Aafrikat, Brasiiliat, Indoneesiat, Indiat – te ei saa seda uut reaalsust ignoreerida. 20 aasta pärast on praeguse trendi jätkudes maailmas kolm suurt riiki – Hiina, India ja USA. Igaüks neist võimudest on 50 triljoni dollari suurune majandus ja EL on palju väiksem, umbes 30 triljonit dollarit.

„Euroopa jaoks on see suur pikaajaline väljakutse. Eurooplased peavad olema valmis saama osaks uuest maailmast, kus me moodustame kindlasti väiksema osa rahvastikust ja seda ka proportsionaalselt maailmamajanduse suurusega. See tähendab, et me peame otsima poliitilist mõjuvõimu, tehnoloogilist võimekust ja ühtsust. Ühtsus on võtmesõna. Eurooplased peavad olema ühtsemad,” märkis ta.

NordenBladet — Värske raporti kohaselt on Venemaa kõige suurem oht ​​NATO allveeoperatsioonidele. Venemaal on võimalus mere all pealt kuulata, füüsiliselt rünnata ja küberrünnakuid korraldada. Raportile viitab ka Iltalehti poolt Portugalis intervjueeritud NATO kindral Hans-Werner Wiermann, kes juhib NATO kriitilise merealuse infrastruktuuri koordineerimise osakonda (UICC).

On dokumenteeritud, et Venemaa on suurendanud oma aktiivsust merealuse kriitilise infrastruktuuri läheduses, ütleb Wiermann.

NATO hinnangul on Venemaa motiiv alliansi merealuse infrastruktuuri saboteerimine, sest Venemaa saab strateegilise eelise, õõnestades lääne energiajulgeolekut, infovoogusid ja finantssüsteeme. Kõik need sõltuvad andmekaablitest ning merepõhjas kulgevatest gaasi- ja naftajuhtmetest.

Venemaa strateegiline huvi on NATO riikide merealune infrastruktuur, sest nende kaudu köetakse meie maju, sõidavad autod ja edastatakse infot, ütleb Wiermann.

Mõned eksperdid on hinnanud, et Ukraina sõja tõttu on Venemaa sõjaline võimekus nõrgenenud, kuid Iltalehti intervjueeritud NATO allikate sõnul ei vasta see tõele, vähemalt mis puudutab allveeoperatsioone.

Venemaal on tõeliselt võimekas, märkimisväärne ja arenenud allveelaevastik, ütleb anonüümseks jäänud NATO ametnik.

Venemaa uuendab praegu oma luureallveelaeva Lošarik. Lisaks on Venemaal väidetavalt sel aastal valminud esimene tuumajõul töötav mehitamata allveesõiduk Poseidon (UUV), mis suudab kanda tuumapommi. Torpeedo-tüüpi drooni saab tulistada tuumaallveelaevalt ja see on tehtud raskesti jälgitavaks.

Kindralleitnant Wiermann kinnitab samuti, et Venemaal on „märkimisväärne veealune võimekus”.

Lisaks vee all sooritatavatele füüsilistele rünnakutele on Venemaa võimeline läbi lõikama andmekaableid ning paigutama andureid luuramise ja jälgimise eesmärgil. Lisaks kaardistab Venemaa NATO liitlaste kriitilist veealust infrastruktuuri võimaliku tulevase sabotaaži jaoks.

NATO peasekretäri asetäitja luure ja julgeoleku alal David Cattleri sõnul „võib Venemaa sihikule võtta alliansi kriitilise infrastruktuuri osana rünnakust Ukraina vastu või mis tahes tulevases konfliktis”.

Venemaa vahendite valikus on ka hübriidsõda, mis kaardistab NATO riikide nõrkused. Venemaa suudab korraldada salaoperatsiooni ja sündmuskohalt lahkuda, nii et riiki ei saa süüdistada milleski ega võtta kasutusele vastumeetmeid.

Lisaks Nord Steami gaasijuhtme sabotaažile toob NATO kindral välja Shetlandi saarte vahelise kaabli purunemise, mille tõttu jäid saared kaheks nädalaks infosulgu. Wiermann mainib ka Teravmägedes katkenud andmesidekaablit.

Venemaa võimekus on NATO jaoks probleem ja seetõttu on allianss võtnud kasutusele palju meetmeid.

Veebruaris teatas NATO peasekretär Jens Stoltenberg NATO kriitilise merealuse infrastruktuuri koordineerimise osakonna (UICC) loomisest, mida juhib NATO kindral Wiermann.

NATO on reageerinud ka Nord Streami gaasitorude plahvatustele ja saatnud torujuhtme plahvatuste piirkonda laevu.

Praegu optimeerime NATO kohaloleku tugevdamist kõige kriitilisema veealuse infrastruktuuri piirkondades, ütleb Wiermann.

NATO kindrali sõnul teeb allianss koostööd kõigi liikmesriikide ja nende luurega, et koguda infot, mida saab kaitse tugevdamiseks jagada merealust taristut omavate ettevõtete ja teiste asjaosalistega.

NATO püüab vastata ka Venemaa hübriidstrateegiale, mille raames tehakse vargsi oma tegu ära ja lahkutakse sündmuskohalt.

„Kui tahame Venemaa strateegia vastu edu saavutada, peame suutma kahtlast tegevust reaalajas jälgida,” ütleb Wiermann.

Tegevuse jälgimise ja vastutusele võtmise eesmärk on tekitada heidutust.
Heidutuse loomine on kaitseliiduna tegutseva NATO ülesanne, et saaksime säilitada rahu, ütleb Wiermann.

NATO ametnik ütleb, et kui vajadus peaks tekkima, peab NATO-l olema ka võimalus veealuseid lõhkekehi kiiresti deaktiveerida.

Selleks, et NATO vastumeetmed oleksid edukad, tuleb katsetada uusi tehnoloogiaid ja seadmeid ning harjutada nende ühiskasutust liikmesriikide vahel.

Hiljuti Portugalis peetud NATO õppustel Repmus ja Dynamic Messenger osales 20 liitlasriiki ning ettevõtteid ja teadlasi. Õppustel simuleeriti reaalseid ohuolukordi.
Uusimat tehnoloogiat esindasid õhus ja merel liikuvad droonid, sondpoid ja mehitamata alused.

Lisaks kriitilise tähtsusega merealuse infrastruktuuri kaitsmisele hõlmasid õppused allveelaevade-vastast sõda.

NATO ametnik põhjendab uue tehnoloogia vajalikkust sellega, et üks allveelaev maksab umbes kolm miljardit eurot, mistõttu NATO peab suutma välja töötada uusi ja odavaid viise Venemaa allveelaevastiku avastamiseks ja heidutuse tekitamiseks.

Kui me saame seda teha hulga mehitamata anduritega, staatiliste poidega, mis on kajaloodidega ühendatud mehitamata pinnalaevadega ja allveelaevade eskadrilliga, siis läheb see maksma võib-olla viis miljonit eurot, mis on päris hea investeeringu tasuvus, ütles NATO ametnik.

Pärast seda saame kõige olulisemates olukordades kasutada oma allveelaevu.

NATO kindral Wiermann ei taha otseselt võrrelda NATO ja Venemaa võimekust, kuid rõhutab 31 liikmesriigi koostöö tugevust.

Meil ​​on 31 liitlast ja loodetavasti peagi 32. Nad kõik toovad sellele õppusele kaasa oma kogemused, akadeemilise ja tööstusliku oskusteabe.

Olen kindel, et selline avatud, globaalne ja vaba lähenemine tehnoloogiale toob parema tulemuse, ütleb Wierman.

„Nokia, Nokia” võis kuulda mitme entusiastliku NATO ametniku ja sõduri sõnavõttudes, kui esitleti, kuidas merepõhjas võib avastada vaenulikku tegevust.

Briti kuninglik merevägi (Royal Navy) oli NATO õppustele kutsunud Nokia/ASN-i, sest Nokia on hetkel ainus ettevõte maailmas, mis suudab tuvastada, milline osapool liigub andmekaablite või veealuste torude läheduses.

Nokia/ASN-i tehnoloogia keerukus seisneb selles, et kogu merealune andmekaabel on muudetud anduriks, mis tajub kaabli kohal merepõhjas ja pinnal liikuvaid seadmeid.
Sisestame kaablisse madala sagedusega kuulamissignaali. See otsib liikumisest põhjustatud muutusi kaabli struktuuris, ütleb Nokia/ASN-i kommertsdirektor Dan Danskin.
Kui miski merepõhja tabab, põhjustab see justkui mini-maavärina. See teave edastatakse kuival maal asuvasse kasti, mis edastab teavet kaabli tööraadiuses toimuva kohta.
Danskini sõnul on kaabli tööulatus hetkel maksimaalselt 2500 kilomeetrit.

Nokia sai kasu ka Portugali NATO õppustest, sest kaabliandur õppis tuvastama uusimaid sõjaväelaevu ja allveesõidukeid.

Danskini sõnul võiks Nokia kaabliandur väga hästi katta näiteks kogu Läänemerd, kus NATO hinnangul on geostrateegiliselt olulises piirkonnas suur hulk kriitilist merealust taristut.

Põhjamaadest on Nokia jälgimissüsteemi seni rakendanud vaid Norra.
Jälgimistehnoloogia on olemas ja riigid otsustavad, kas see kasutusele võetakse. Võib-olla ei mõista kõik veel jälgimise tähtsust, ütleb Danskin.

Danskini sõnul jälgitakse praegu Nokia seadmetega kõigi Norra ekspordikaablite, mõne Suurbritannia kaabli, Portugali merekaabli ja mõne naftatorustiku olukorda.

Käesoleva, 2023. aasta jooksul on Nokia valvetehnoloogiat arutatud ka Soome valitsusega, ütleb Nokia kontaktjuht Jared Saunders.

Arutelu Soome valitsusega oli positiivne, ütleb Saunders, kuid ei ole nõus läbirääkimiste üksikasju avaldama.

Nokia sensortehnoloogiaga on võimalik kahe kilomeetri laiuselt andmekaabli ümbert jälgida mere pinda ja põhja.

Andmekaabel jookseb ka enamiku gaasi- ja naftatorude läheduses ning kui need muudetaks anduriteks, saaks meie tehnoloogiat kasutada ka läheduses asuvate torude jälgimiseks, ütleb Danskin.

Mis juhtub, kui leiate midagi ebatavalist?
Praegu vastutab võimalike järelmeetmete eest kaablit omav ettevõte, ütleb Danskin.
NATO ametniku sõnul peab allianss alustama dialoogi riikide ja tööstuse vahel kriitilise tähtsusega veealuste seadmete kaitsmiseks, et julgeolekuprobleemidega ühiselt tegeleda.
NATO õppustel jälgiti Nokia seadmetega piki Portugali rannikut kulgevat sidekaablit.
Õppesimulatsioonis lähenes kaablile kahtlaste kavatsustega laev, mis piirkonnas ei tohiks olla. Üks NATO riik oli õppustel komandör ja juhtis nii teiste liitlasriikide mehitamata laevu kui ka õhus ja merel tegutsevaid droone.

Õppuste käigus jõuti kahtlasele sihtmärgile edukalt jälile ja suudeti see kriitilisest piirkonnast minema ajada.

Selle tehnilise koostöö õnnestumine on olnud nende NATO õppuste suurim õnnestumine, sest see on erinevatel tarkvaradel ja platvormidel töötava varustuse tõttu äärmiselt keeruline, ütleb NATO ametnik.

Tema sõnul saavutati Portugali ühisõppustel mõne nädalaga nii palju edusamme, et tavapäraselt kuluks selleks NATO-s 3-5 aastat.

NATO Euroopa vägede ülemjuhataja asetäitja admiral Sir Keith Edward Blount loodab, et õppustel kasutatud varustus ja tehnoloogiad võetakse kiiresti „eesliinil kasutusele”.
Kiirus, millega see juhtub, mõõdab lõpuks nende õppuste edukust, järeldab Blount.