NordenBladet – Valentinipäev, mida peetakse 14. veebruaril, on läbi sajandite sümboliseerinud romantikat ja armastust. Kuigi algselt pühendati see päev vaid oma kallimale salajaste tunnete avaldamiseks, on traditsioonid tänapäevaks oluliselt avardunud. Eestis tunneme seda püha eelkõige sõbrapäevana, mil peetakse lillede, kaartide ja soojade sõnadega meeles kõiki meile olulisi inimesi.

Valentinipäevast ajalooliselt

Eestisse jõudis see iidne tähtpäev Soome eeskujul alles 1980. aastate lõpus ning omandas siin pigem sõbrapäeva tähenduse. Esmalt hakati seda tähistama koolides ja lasteaedades: korraldati teemalaatu, kleebiti üksteisele südamekleepse, avati spetsiaalsed postkontorid ning saadeti kaarte nii sõpradele kui ka õpetajatele. Laste ja noorte seas sai saadud sõbrakirjade hulk omamoodi populaarsuse ja tunnustuse mõõdupuuks.

Täiskasvanute seas on kombeks kinkida lillede kõrval ka näiteks kosmeetikat või praktilisi tarbeesemeid. Lisaks korraldatakse sel puhul sageli temaatilisi pidusid ja koosviibimisi.

Kui Lääne-Euroopas ja Ameerikas on valentinipäev turundatud eelkõige kui romantika, armastusavalduste ja kihlumiste püha, siis Eestis on selle fookus laiem – see on päev, mil peetakse meeles kõiki kalleid sõpru ja lähedasi.

14. veebruaril ehk sõbrapäeval müüakse poodides spetsiaalselt kaunistatud maiustusi ja pisemad temaatilisi kingitusi. Rõhutatakse ka tava kinkida sõpradele lilli. Isevalmistatud kaartide ja sõnumite kõrval leiab puna-roosade temaatiliste kaartide tulva kõigist kauplustest.

Sõbrapäeva lill on traditsiooniliselt punane roos, kuigi meil kingitakse ka teist värvi roose, tulpe, nartsisse ja nelke. Sõbrapäeval on noorte kõrval tasahaaval hakanud keskealised ja vanemadki inimesed lilli ostma ja kinke tegema, sest lõppude lõpuks on tegemist võimalusega osutada headele tuttavatele ja sõpradele tähelepanu.

Püha Valentin

Katoliku kirik tunnustab vähemalt kolme erinevat Valentini, kes surid 14. veebruaril märtrisurma, kaks neist 3. sajandil. Levinuim on valentinipäeva seostamine Rooma kristliku preestriga, kes laulatas salaja sõdureid, eirates keiser Claudius II käsku. Legendi järgi saatnud ta enne hukkamist 14. veebruaril 270. aastal armsamale kirja allkirjaga “Sinu Valentin”. Tänini kasutatakse seda väljendit valentinikaartidel. 496. aastal nimetas paavst Gelasius 14. veebruari valentinipäevaks ja Valentini armastajate patrooniks. 1969. aastal jättis paavst Paulus VI aga päeva uuesti kalendrist välja.

Väidetavalt tuleneb päev paganlikust viljakuspühast, mida peeti abielu ja naiste jumalanna Juno auks 14. veebruaril. Festivali ajal oli naistel tavaks kirjutada armastuskirju ja visata neid urni. Sealt tõmbasid neid loosina välja mehed ja asusid kirjutajat jälitama. Selline loosiga valentinide valimine kestis 18. sajandini. Ka on päeva algupära seostatud lindude ja mesilaste paaritumisaja algusega, mis keskaegse arusaama kohaselt juhtus 14. veebruaril.

Valentinikaardid

Esimeste kirjalike valentinikaartide saatmist seostatakse Orléansi hertsogi Charlesiga, kes 1415. aastal vangistuses viibides oma abikaasale romantilisi värsse kirjutas. 16. sajandiks olid värvilisele paberile ja erksate tintidega loodud läkitused juba laialt levinud. Paljud toonased loovad võtted on tuttavad tänapäevalgi: paberist lõigati välja keerukaid kujundeid, kirjutati salme, mille ridade esitähed moodustasid armsama nime, ning loodi nutikaid piltmõistatusi, kus osa sõnu oli asendatud joonistustega.

19. sajandi alguses jõudsid massidesse esimesed mustvalged trükikaardid. Nende menu oli plahvatuslik, sest ajastule iseloomulikult ei peetud tunnete otsest ja avalikku väljendamist sündsaks – trükitud kaart pakkus selleks diskreetsema ja viisakama viisi. Aja jooksul muutusid valentinikaardid tõelisteks kunstiteosteks, mida rikastati siidi, lillede ja kullalehtedega. Samal ajal kinnistas oma koha valentinipäeva ametliku maskotina trükitud või joonistatud Amor (Cupido).

Postiteenuste areng, sealhulgas soodsa postimargi (nn pennise margi) kasutuselevõtt 1800. aastate Ameerika Ühendriikides, andis kaartide saatmisele veelgi suurema hoo. Tänapäevaks on ainuüksi USAs portaali HowStuffWorks andmetel üle 2000 kaarditrükikoja. Kujunenud on ka vahvaid traditsioone: nii nagu meil saadetakse kirju Jõulumaale, saab ookeani taga saata või tellida oma valentinikaardi teele sümboolselt otse “Armastusemaalt” ehk Lovelandi linnast Colorado osariigis.

Valentinisümbolid

Valentinikaartidelt vaatab vastu kogu Euroopa armastussümboolika, alustades Cupidost, Venuse pojast. Tänini kasutatakse südamesümboolikat. Süda oli varasema ettekujutuse järgi emotsioonide, hinge ja armastuse asupaik. Punased roosid kui Venuse lemmiklilled ja suurte tunnete sümbol. Pits kui daamide taskuräti ääristaja. Taskurätte kasutati kirglike tunnete väljendamiseks ja selle kaudu oli pits ühtlasi armusõnum. Armusõlmed ehk lihtsalt sõlmed tähistavad tugevat ühendust inimeste vahel. Tuvid kui armastajate sümbol. X kui suudluse sümbol, tuntud alates keskajast. Algselt tõmbasid paberile X-i allkirja asemel need, kes kirjutada ei osanud. Tunnistajate juuresolekul suudles allkirjastaja äsjajoonistud märki. X on ka Kristuse sümbol.

Mida mujal tehakse

Valentinipäeva tähistamine on laialt levinud kogu Euroopas ja ka Ameerikas. USAs saadetakse aastas üle 1 biljoni valentinikaardi ehk veidi vähem kui jõulukaarte. Armunute pühana, millega on seotud palju tunnuslikku sümboolikat, on ta olnud tuntud aastasadu. On täheldatud, et kui kaarte saadavad enamasti naised, siis mehed kingivad sel päeval lilli ja šokolaadi. Tegemist on suure kinkimispäevaga.

Inglismaal riietusid paari sajandi eest lapsed täiskasvanutena ja käisid uste taga valentinisalmikesi laulmas.

Valentinilillede kinkimise kommet ja lillesümboolikat seostatakse Rootsi kuninga Karl II-ga, kelle huvi pärsia lillede keel vastu muutis selle Euroopas populaarseks. 18. sajandil avaldati arvukalt lilleleksikone, mille abil sai mõista lillede sümboolikat ja tõlgendada lillekimpu kätketud sõnumeid. Lillekeel oli veel kümnendi eest lihtsustud kujul üks neid saladusi, mida tüdrukud oma salmikutesse ja salakaustikutesse kopeerisid.

Avafoto: Pexels
Allikas: Folkloor, Wikipedia