NordenBladet – Fääri saarte ametlik riigihümn on “Tú alfagra land mítt” (eesti keeles “Mu kõige kaunim maa”). See on sügavalt patriootlik teos, mis sümboliseerib fäärlaste sidet oma karge looduse, mere ja ajalooga. Hümnil on keskne roll Fääri saarte kultuurilises identiteedis ja rahvuslikus ärkamisajas.
Lühiülevaade
-
Pealkiri: “Tú alfagra land mítt”
-
Sõnade autor: Símun av Skarði (1906)
-
Viisi autor: Petur Alberg (1907)
-
Ametlik staatus: Fikseeriti Fääri saarte hümnina omavalitsuse kehtestamisega (1948), kuigi rahvas kasutas seda hümnina juba varem.
Ajalugu ja Taust
Hümni sünd on tihedalt seotud 20. sajandi alguse Fääri rahvusliku liikumisega, mille eesmärk oli edendada fääri keelt ja kultuuri Taani ülemvõimu all.
1. Sõnade loomine (1906)
Sõnade autor Símun av Skarði (1872–1942) oli tuntud Fääri luuletaja, poliitik ja õpetaja. Ta kirjutas luuletuse 1. veebruaril 1906. aastal, olles tol ajal 33-aastane. Símun av Skarði oli üks Fääri Rahvaülikooli (Føroya Fólkaháskúli) asutajatest ja töötas selle juhatajana. Tema tekst väljendab sügavat armastust kodumaa vastu, rõhutades selle karmi ilu ja saareelanike vastupidavust.
2. Viisi loomine (1907)
Muusika autor on Petur Alberg (1885–1940), kes oli viiuldaja ja helilooja. Lugu räägib, et Alberg luges Símun av Skarði luuletust ajalehest ja see avaldas talle nii sügavat muljet, et meloodia sündis samal õhtul. Viis on kirjutatud melanhoolses, kuid väärikas ja ülevas stiilis, mis on omane Põhjamaade hümnidele.
3. Saamine riigihümniks
Algusaastatel võistles “Tú alfagra land mítt” populaarsuselt teise patriootliku lauluga “Eg oyggjar veit” (“Ma tean saari”). Kuid aastate jooksul, eriti pärast Fääri saarte omavalitsuse seaduse vastuvõtmist 1948. aastal, kinnistus just Skarði ja Albergi teos vaieldamatu riigihümnina. Tänapäeval lauldakse seda alati ametlikel sündmustel, spordivõistlustel ja rahvuspühadel.
Sõnad ja Tõlge
Hümn koosneb kolmest salmist. Allpool on toodud esimene, kõige sagedamini esitatav salm fääri keeles koos eestikeelse otsetõlkega.
Fääri keel (Originaal)
Tú alfagra land mítt, mín dýrasta ogn! tú dregur at tær alt mítt hjarta. Tú fagnaði meg, tá ið eg var ung, og enn er títt navn mær so, søta. Ja, hóast eg fari um havið av stað, títt navn tað lýsir mær gylt og glað, títt navn tað lýsir mær gylt og glað.
Eesti keel (Otsetõlge)
Mu kõige kaunim maa, mu kalleim vara! Sa tõmbad endale kogu mu südame. Sa võtsid mind vastu, kui olin noor, ja ikka on su nimi mulle nii armas. Jah, isegi kui ma rändan üle mere kaugele, särab su nimi mulle kuldselt ja rõõmsalt, särab su nimi mulle kuldselt ja rõõmsalt.
Teise ja kolmanda salmi sisu: Järgmistes salmides räägitakse talvistest tormidest ja ajaloost (jumalast ja esivanemate vaimust), kuid kinnitatakse, et hoolimata loodusjõudude karmusest, jääb armastus kodumaa vastu vankumatuks. Hümn lõppeb vannetega hoida ja kaitsta oma keelt ning lippu (Merkið).
| Fäärikeelne hümni tekst | Ingliskeelne (poeetiline) tõlge |
|---|---|
| I. Tú alfagra land mítt, mín dýrasta ogn! á vetri so randhvítt, á sumri við logn, tú tekur meg at tær so tætt í tín favn. Tit oyggjar so mætar, Guð signi tað navn, sum menn tykkum góvu, tá teir tykkum sóu. Ja, Guð signi Føroyar, mítt land! |
I. My land, oh most beauteous, possession most dear, Thou drawest me to thee, embracing me near; becalmed in the summer, in winter snow covered, magnificent islands, by God named beloved. The name which men gave thee when they thee discovered, Oh, God bless thee, Faroes my land. |
| II. Hin roðin, sum skínur á sumri í líð, hin ódnin, sum týnir mangt lív vetrartíð, og myrkrið, sum fjalir mær bjartasta mál, og ljósið, sum spælir mær sigur í sál: alt streingir, ið tóna, sum vága og vóna, at eg verji Føroyar, mítt land. |
II. Bright gleam, which in summer makes hill-tops so fair; rough gale, which in winter drives men to despair; oh life taking storm, oh conquest of soul, all making sweet music uniting the whole. Each hoping and trusting, inspiring us all, To guard thee, O Faroes my land. |
| III. Eg nígi tí niður í bøn til tín, Guð: Hin heilagi friður mær falli í lut! Lat sál mína tváa sær í tíni dýrd! So torir hon vága – av Gudi væl skírd – at bera tað merkið, sum eyðkennir verkið, ið varðveitir Føroyar, mítt land! |
III. And therefore, I kneel down, to Thee God, in prayer, may peaceful my lot be, and do thou me spare, my soul cleansed; in glory; I ask Thee to bless, when I raise my banner and venture the stress. The sign of my task, be it lifted on high, To guard thee, O Faroes my land. |
Fäärlased peavad oma rahvuspüha, Ólavsøkat, aasta ilusaimaks sündmuseks, tähistades pidulikult kodudes ning kogunedes tuhandetena Tórshavni, et ülistada oma unikaalset kultuuripärandit. Pidustuste emotsionaalseks kõrghetkeks on alati südaöine ühislaulmine, kus rahvushümn “Tú alfagra land mítt” kõlab kui võimas ühtekuuluvuse sümbol. See traditsioon kinnitab saarerahva sügavat uhkust ja vankumatut armastust oma karmi, kuid kauni kodumaa vastu. (2x NordenBladet)
Kultuuriline Tähendus
Hümni esitamisel on Fääri kultuuris eriline ja pühalik koht.
-
Ólavsøka (Püha Olavi päev): See on Fääri saarte kõige tähtsam rahvuspüha (29. juuli). Pidustused Tórshavnis kulmineeruvad keskööl, kui tuhanded inimesed kogunevad linna keskväljakule ja laulavad üheskoos hümni. See on emotsionaalne hetk, mis ühendab kogu rahvust. Loe ka: Fääri saarte rahvuspüha Ólavsøka: Ajalugu, traditsioonid ja tähendus
-
Protokoll: Erinevalt mõnest teisest riigist, kus hümni saatel seistakse vaikides, laulavad fäärlased oma hümni alati kaasa, sageli valjuhäälselt ja uhkusega.
Avafoto: NordenBladet
Fääri saarte info ja uudised eesti keeles